31.1.08

Kokkuvõte minu 2007. aastal ilmunud lugudest

Jaanuaris 2007 ilmus Elukirjas detsembris 2006 tehtud intervjuu Vene kirjaniku, psühholoogi ja esoteeriku Anatoli Nekrassoviga tema raamatu "Lätted" ilmumise puhul
Kodutohtris ilmus kirjutis Asklepiosest, kõige kuulsamast ravitsejast. Kirjutis on mu blogis Suleke, samuti blogis "Teed".

Veebruaris ÕpL-s jutuajamine kirjanik Jaak Jõerüüdiga ajaloost ja argipäevast.

Märtsis Videvikus lugu Tallinnas elavate võrokeste seltsi tegevusest. Internetis ei ole.

Aprillis Elukirjas meenutus kunagisest kohtumisest ja intervjuu tegemisest Aleksei Maresjeviga, raamatu "Jutustus tõelisest inimesest" peategelasega. Internetis ei ole.
Kodutohtris isikulugu tüflopedagoog Olga Ilginast "Pimedate maailma avardaja". Internetis ei ole, on ka mu 2008. a alguses ilmunud raamatus "Eestimaa ilu".

Mais Kodutohtris isikulugu Tallinna Loomaaia direktorist Mati Kaalust elukate elust ja tervisest. Internetis ei ole.

Juulis Elukirjas intervjuu matkamees Ülo Kanguriga. Internetis ei ole.
Maalehes avaldati kaks tegelikult juba 2006. aasta suvel kirjutatud malevalugu EÜE esimestest suvedest Muhu ja Kabli rühm.

August. 3. augusti ÕpL avaldas osa Tuneesia reisikirjast ja Haapsalu Ilon Wiklandi muuseumimaja veeru.
Augusti Kodutohtris "Armas süda", südamehaigustest ja Eesti Südameliidu tegevusest, et südamed oleksid terved. Internetis ei ole.

Septembris Kodutohtris Tuneesia reisikiri, internetis ei ole. /On minu blogis "Teed" originaalvariandina.
Elukirjas ilmus septembris naljakas veeavariilugu "Kuidas mul toaseinast vett jooksis".

Oktoobris Kodutohtris Eesti Vähiliidust ja vähist "Elu on kingitus", internetis ei ole.
Elukirjas "Doktor Trofimova õnneretsept", on ka raamatus "Eestimaa ilu".

Novembris ilmus ÕpL-s Mõte meedia alternatiividest.

Detsembris õnnestus päris hästi Elukirjas ilmunud isikulugu "David Vseviov: Hirm on nakkushaigus".
Kodutohtris ilmus jutuajamine (laste)ortopeed Ly Vendeliniga jalgade tervisest, internetis ei ole.
Videviku jõulunumbris "Jõulumõtisklus", internetis ei ole.

VEEL ilmusid Nõmme muuseumi kogumikus "Nõmme tänavalood" minu "Meenutused lapsepõlveradadelt", Metsa jt tänavad. Internetis ei ole.
Lisaks said toimetatud mõned kutsehaigustealased ja raamatupidamisalased käsiraamatud.

Ärkamised (Awakenings)


Sattusin lugema, et Robert de Nirole antakse 6. veebruaril üle Saksamaa kõrgeim meelelahutusauhind. See tuletas meelde, et ma pole väga ammu näinud oma lemmikfilmi.

De Niro pole mu lemmiknäitleja, kuid USA 1990 aasta film "Ärkamised" (Awakenings) on film, mida vaataksin ikka ja jälle. Ja de Niro meeldib mulle selles väga.

Ka režissöör Penny Marshalli filmi teine peaosaline Robin Williams ei meeldi mulle muudes filmides eriti. Aga "Ärkamised" on minu jaoks haruldaselt hea mõjuga, kuigi selles pole esmapilgul midagi erilist. Peened tundetoonid, virvendused, head näitlejatööd, aga selle kõigega koos veel midagi seletamatut, hingeminevat ja puhastavat.

Ja nüüd faktide keeles:
Tõestisündinud lool põhinev "Ärkamised" räägib 30 aastat koomalaadses seisundis veetnud Leonardist (Robert de Niro), kelle uut ravimit katsetav arst (Robin Williams) üles äratab ja jälgib tema käekäiku. Ja mitte ainult tema, vaid ka teiste lootusetuks tunnistatud patsientide oma.

Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor on maailmakuulus neuroloog ja menukirjanik Oliver Sacks. Selle filmi arst ongi tegelikult tema ise, katsetades katatoonses seisundis letargilist entsefaliiti põdevate patsientide raviks tollal eksperimentaalset ravimit L-Dopa. Tema huvid on kuulmispuudega inimesed, skisofreenia, erinevad apraksiad ja agnoosiad, Tourette´i sündroom, propriotseptsioonihäired, autism jms.

On hingeminev vaadata, kuidas väljapääsmatus olukorras inimesed toibuvad, ärkavad, saavad uue võimaluse. Kuidas tuleb nähtavale nende sisemine sära. Ja kui nad ka hiljem, kui ravim enam ei toimi, oma olematusse tagasi langevad, on nad vahepeal ometigi taas olemas olnud. Elu on imeline kingitus.

Igatsus talve järele


Täna on terve päeva sadanud. Paraku vihma. Kellegi aias olevat võililled õitsema läinud. Konnad hulguvad rahutult mööda veekogude jääd, kui seda jääd muidugi on. Ühel Saksamaa veebikaameral on suur kurg rahulikult oma pesal olnud terve talve. Looduse uperpallid pole ainult Eesti asi.

Talv tundub sel aastal täitumatu igatsusena. Kuigi öeldakse, et ega tali taeva jää. Ometigi on varem olnud säravat lumevalgust rohkem, hanged kõrgemad, lumehelbekesed tasa-tasa alla tulnud. Juba hulk aastaid pole enam vaja läinud labakindaid ja sooje villaseid sokke. Minu jaoks on isegi paksem sall liiga palju -- siidisall hoiab kaela mõnusalt soojas.

Leevikestest ei maksa vist unistadagi, mõni tihane vahel eksib kohale, aga põhiliselt sädistavad väheses päevavalguses mu akna all põõsal värvukesed. Tuvid, varesed ja kajakad on kodukandi põhiasukad. Vareste hommikupalvusega algab iga päev.

30.1.08

Vargamäe lapsed


See pilt on Ott Kangilaski illustratsioon Anton Tammsaare suurteose "Tõde ja õigus" esimesele köitele 1952. aastal. Nii kummaline, kui see ka pole, olen sellel pildil ka mina, võib-olla isegi kaks mind, sest käisin lapsena just selle joonistuse jaoks kunstnikule poseerimas tema ateljees kohvik "Moskva" kohal.

Ta pani mind mitmesse asendisse. Eriti mäletan põlvitamist ja käpuli olemist mingil alusel. Kunstnik oli muheda jutuga. Ka mõnes lasteraamatus peaks olema tema tehtud pilte, millele poseerisin. Meelde tuleb värsiraamat "Hiiglane", kus ühel leheküljel on lapsed karussellil. Tookord pani ta mind toolile kaksiratsa, raamatus olen hobuse seljas.

Kangilaski illustreeris väga paljusid raamatuid, kõik "Tõe ja õiguse" köited seal hulgas.

Täna on Anton Hansen Tammsaare 130. sünniaastapäev. Kuidagi vaikselt on see tulnud – ilma meediakärata. Tänases Postimehes kirjutab Anton Hansen Tammsaare Muuseumi juhataja Maarja Vaino, kuidas kirjanik oma eluajal juubelite tähistamisest kõrvale hoidis: "Tammsaare 50 aasta juubel 1928. aastal oli olnud üldrahvalik pidupäev, igas Eestimaa nurgas korraldati aktusi ja austamisõhtuid. Tammsaare koju Toom-Kuninga tänavas ilmus delegatsioon, et viia kirjanik kõige tähtsamale, Estonias toimuvale vastuvõtule.
Tammsaaret ei olnud aga kodus ja ta ei ilmunud ka ühelegi tema auks peetud piduõhtule. Ta jalutas hoopis Pirital ja lasi taksol oodata, kuni vastik ilm sundis tagasi koju minema. Selleks ajaks olid kutsumata külalised juba lahkunud."


Ja veel: "Kõike, mis Tammsaare oli öelnud, kasutati viimase võimaluseni ära, sest intervjuusid andis kirjanik vähe, huvi tema vastu oli aga suur. Tammsaare oli 1936. aasta andmete kohaselt loetavaim kirjanik Eestis."


Lapsena meeldis mulle väga Tammsaare "Meie rebane" – südamlik looduselugu. Neiueas paelusid eriti "Elu ja armastus" ning "Ma armastasin sakslast". Ka kõik muu on mitu korda loetud. Või veel, kellele minu põlvkonnast poleks koolipõlves pähe tuubitud lauset "Tee tööd, siis tuleb ka armastus..." Vargamäe karuste meeste vastastikust vimmakiskumist oli põnev lugeda, "Tõe ja õiguse" naistegelastest olen mitu koolikirjandit kirjutanud.


Eluloolise faktina on minu jaoks huvitav, et mu vanaisa Tammsaaret tundis, kui too 1919-1940 Tallinnas elukutselise kirjanikuna töötas.

29.1.08

Tozeuri rongid – I treni di Tozeur


Vesisel talvel on hea mõtelda soojale maale, näiteks Tuneesiale.

Lezard Rouge (Punane Sisalik) on 1910. aastast pärinev rong, mille Prantsusmaa kinkis Tunise beile. Bei kasutanud rongi pealinna Tunise ja oma suvepalee vahet sõitmiseks. Vanaaegsete vagunite lauad ja istmed on kallist poleeritud ja nikerdatud puust. Alates 1995. aastast on Lezard Rouge atraktsioon enamikule Tozeuris käivatest turistidest. Iga päev ta ei sõida ja siis on raudtee kaevanduse käsutuses. Raudtee rajati 1906.a, kui prantslased avastasid Seldja kuristikus suured fosforiidilademed.

Edasi-tagasi rongisõit kestis poolteist tundi. Maastik oli kuidagi ebareaalne. Punakad-kollakad kivimoodustised, nõlvad, orud, erksinine taevas, ühes sügavas kuristikus pulbitsev veenire... Kuidas ta siia sai? Kui mägede vahele sõites möödusime lambakarjadest, mida Tuneesias üldse väga palju on, siis kuristikus endas polnud ühtki lindu ega looma. Läbisime mõned tunnelid, tegime paar peatust, mille ajal sai rongilt maha astuda. Sellest piisas, et noppida kannikesi ja suhelda mägedega. Need on Seldja kuristikus väga kõnekad. Tagasisõit algas, kui olime jõudnud kaevandusse. Vedur läks lihtsalt vaguniterivi teise otsa ette. Peatusi enam ei olnud, kogu rongireisijupike sai ruttu otsa.

See rongisõit tekitas seletamatu igatsuse, mida üsna hästi väljendab laul "I treni di Tozeur" (Tozeuri rongid), mida ammusel 1984. aastal Eurovisiooni lauluvõistlusel suure menuga laulsid Itaalia esindajad Alice ja Battiato.

Ruuduline rätik

Täna on see hommik, kus ema vana ruuduline rätik oleks väga päevakohane. See villane pehme rätik oli mul lapsena pidevalt kaela ümber, vahel kompressiga, vahel mitte. Tagantjärele seostan seda armastusega. Kui mul ikka kurk valutas või muidu paha oli, siis mõjusid ema askeldavad käed imelohutavatena. Mõnikord polnudki suurt midagi viga ja siiski palusin ema, et andku ta mulle see mõnus rätik, mis oli kuidagi turvaline.

Puhta väljaga inimesele ei hakka midagi külge, aga mina olen juba mõnda aega nohus. See on tüütu, sest takistab hingamist. Louise L. Hay järgi on nohu ja hingamisteede haigused tingitud oma jõu hajutamisest, vaimsest korratusest ja väikestest solvumistest. Raviks sobivat, kui lasta oma meelel lõõgastuda ja rahuneda. Korrata endale, et mu sees ja ümber valitsevad selgus ja harmoonia, kõik on hästi.

Tegelikult ongi kõik hästi, aga nohu on. Ja seda tunnet tahaks, mille ruuduline rätik tekitas ja mis lapsele kõige suurem tugi oli. Selle asemel loeb raadio algava päeva uudiseid, mis võiksid head olla, aga sisaldavad kõiksuguseid masendavaid teateid sellest, kes Keenias tapeti ja kuidas Marokos keegi vahistati. Justkui maailmas meeldivaid asju ei toimukski. Hommikused uudised peaksid mu meelest olema reipad ja tujutõstvad, mitte algama ärandatud autode loeteluga. Muidu võib kuulajale maailm tõesti hallina paista. Vihma sajab ju nagunii.

28.1.08

"El enigma"


Viimasel reisil ostsin Sevilla lähedalt bensiinijaamast Josefina Aldecoa raamatu "El enigma" ("Mõistatus") ja lugemine edenes päris hästi. See on sedatüüpi raamat, mille lehitseksin eesti keeles paari tunniga läbi, aga hispaania keeles lugesin tükk aega ning nautisin, et saan aru. Niisugune armas armastusromaan hispaania kirjanduse professorist Danielist, kes armub New Yorgis stažeerides sealsesse kolleegi, veetlevasse Teresasse, kelle juured on samuti Hispaanias.

Aldecoa on vanema põlve kirjanik, sündinud mu emaga ühel päeval, ainult aastanumbrid on erinevad - Aldecoal siis 1926. Ju võiks seda teost rahumeeli naistekaks klassifitseerida, aga kui tavaliselt naistekad mulle eriti ei meeldi, siis seekordsed arutlused loomingust, seda tiivustavast armastusest, valesti valitud elukaaslasest, kelle juurest ometi ei lahkuta, ja tühja jooksvast kirest on päris huvitavad. Samuti see, et kord toimub tegevus Hispaanias, siis taas New Yorgis, taustaks armukadeda abielunaise telefonikõned.

Lõpus ei jõuta kuhugi, aga ju annaks see ainet edasimõtlemiseks. Aldecoa on kirjutanud naiseliku soravuse ja tõepoolest mingi mõistatuslikkusega päris loetava asja. Kõige rohkem ehk võiks edasi mõtelda hingesugulusest, mida küll igatsetakse, kuid mille nimel juba mugavaks kõnnitud radadelt kõrvale ei keerata, ainult korraks kiigatakse, mis mujal põnevat on, ning siis elatakse oma täitumata igatsusega edasi.

Lähtekoht


Rahulolek,
tarkade seltskond,
uuriv vaim,
enesevalitsus.


Rahulolek on ülim saavutus. Tarkade seltskond on parim seltskond sihtkohale jõudmiseks. Uuriv vaim on juba oma olemuselt suurim elutarkus. Enesevalitsus on ülim õnn.

Kui sa ei ole võimeline neid kõiki korraga teostama, praktiseeri ühte ja kõik ülejäänud kaasnevad sellega.

"The Concise Yoga Vasistha", Swami Venkatesananda.

27.1.08

Muinasjutt tulipunasest lillekesest


Lapsena meeldis mulle väga Aksakovi "Muinasjutt tulipunasest lillekesest". Kuidas kaunis kaupmehetütar armus koletisse ja kuidas koletis omakorda oli valmis talle andma oma kõige kallima asja - tulipunase lillekese. Nüüd vist tuntakse samalaadset muinasjuttu rohkem "Kaunitari ja koletise" nime all, aga mulle on too lille lugu alati olnud lähedasem. Võib-olla just seetõttu ostsin hulk aastaid tagasi, kui ilusaid nõusid eriti saada ei olnud, korraga kolm helepunase lillega suurt tassi - ühe endale, ühe pereliikmetele ja ühe naabritüdrukule.

Mõnus tass on, see minu oma -- nüüd küll juba suure praoga, aga teenib mind ausalt ja tõenäoliselt ei lähe veel niipea päris katki. Kuigi need, kes näevad, et ma nii pragunenud tassist, õigupoolest kruusist joon, enamasti imestavad, et kas mul paremat pole... See lagunevat ju peos ära. Võtku ma too teine, mille perele tõin, sest see on terve ja keegi ei tarvita.

Pragunenud tass on mulle armas. Võib-olla on see vastastikune kiindumus, mis teda lõplikult lagunemast hoiab. Mõned asjad lihtsalt kestavad nii kaua, kuni nende omanikud olemas on. Pärast mu ema surma läksid ootamatult katki päris paljud esemed, mis teda ustavalt teeninud olid, isegi põrandapesuämbri sang. Nagu oleksid nad otsustanud, et teist perenaist nad ei taha.

Aga võib-olla peitubki mu tassis muinasjutt punasest lillekesest, sellest suurest armastusest ja kiindumusest, mis asju tervena hoiab, naudingut ja rõõmu valmistab ning sellisena elujõu allikas on.

Lihtsad asjad

Kuidas alustada?

Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:

"Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale...
Kaugete tähtede lõputu valgus
rahuna voolas mu peale.
/- - -/
Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu

küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat suuda ja oska!"
(Debora Vaarandi)

Armsatest asjadest, nagu on punase lillega suur kruus, ema ruuduline rätik, särav lumi, lapse joonistus... Loetud raamatutest ja nähtud saadetest... Mõtetest, mis pähe tulevad...Võib-olla ka inimestest, kellega kohtun... Võib-olla...

Võimalusi on palju.
Tere, mina!
Related Posts with Thumbnails