31/05/2019

„Eesti postmarkide 100 aastat“

Panin selle postituse esialgu ainult oma teise blogisse, kuid otsustasin siiski, et panen siia ka - nende jaoks, kes teises blogis ei käi, aga tahavad lugeda EV 100 raamatusarja kohta kõiki siinseid postitusi, mida on niisiis koos sellega viie raamatu kohta. Teksti ma muutma ei hakanud ja see on täpne koopia teisest blogist.


Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.
Kujundaja Liina Valt.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

26/05/2019

„Eesti teatri 100 aastat“


Madli Pesti
„Eesti teatri 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Ene Paaver.
Kujundaja Astrid Värv.

Seekord kirjutan lühemalt kui EV 100 raamatusarja eelmiste raamatute kohta.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Noorena käisin teatris palju, sestap on enamik selles raamatus kirjeldatud tolle perioodi tähtlavastusi ja teatrisündmuseid mul nähtud ning lugedes oli rõõm neid meelde tuletada. Viimasel aastakümnel olen teatris mitmesugustel põhjustel käinud haruharva, seega täiendas „Taasiseseisvunud Eesti“ peatükis kirjeldatu mu teadmisi tänuväärselt.

„Eesti teatri 100 aastat“ on kirja pandud ladusa soravusega ja seda on hea lugeda, olgu siis tegu teatri algusaastatega või etenduste tutvustustega.

Meeldis, et raamatus on põhjalikumalt juttu teatri suurtest isiksustest. Aga kohati paistis välja, et seda on tehtud rohkem teatriajaloolaste ja -kriitikute kirjapanekute kaudu, kui nende konkreetsete teatriinimeste endi tekstidest lähtudes. Sestap pakun siingi nagu eelmiste selle sarja raamatute tutvustuste puhul täiendavaks lugemiseks mõned teosed, millest ma jälgegi ülevaates ega kasutatud kirjanduse loetelus ei leidnud.

Need oleksid:
Kaarel Ird „Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid“ (Eesti Raamat 1970).
Mari Möldre „Ruut Tarmo“ (Eesti Raamat 1971).

Ja päris kindlasti:
Voldemar Panso  „Töö ja talent näitleja loomingus“  (Eesti Raamat 1965). Neist viimase mainimata jätmine oli minu jaoks lausa arusaamatu, sest Panso avas selles oma teatritegevuse põhialuseid. (Olen sellest raamatust lühidalt kirjutanud oma teises blogis siin.)

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan postmarkide 100 aasta raamatust. (Tegin seda oma raamatublogis "tütarlaps linnast", link on allpool.)

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

23/05/2019

„Eesti raamatu 100 aastat“


Aile Möldre
„Eesti raamatu 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Sirje Nilbe.
Kujundaja Kalle Müller.

EV 100 raamatusarjas ilmunud raamatutest kirjutades taban end aeg-ajalt mõttelt, et võib-olla ehk teen autorile liiga, kui osutan, mis minu meelest võinuks tema teoses samuti märkimist leida. Enamasti teen seda omaenese läbielatud aja (mida on paraku kogunenud üle 70 aasta) kohta, sest toonased olulised sündmused, tähtteosed, nende autorid ja muu selline on hästi meeles, kohati lausa detailideni, või aitavad meenutusi täiendada raamatud mu riiulis. Raamatusarja autorid on enamasti nooremad, ei pruugi neid asju teada või mäletada ja lõppude lõpuks on igal inimesel õigus ajalugu tõlgendada omamoodi, pannes ka oma koostatud ajalooülevaatesse kirja just selle, mis temale tähtsam paistab.

Nii ei olegi minu täiendavad märkused mõeldud õiendamisena teose kallal (mis ju ilmunud on ja milles enam midagi muuta ei saa), vaid kirjutatud selleks, et võib-olla tulevikus on kellelgi neist kasu.

Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“ lugedes tuli mulle meelde, kui suureks meid kui raamaturahvast puudutavaks sündmuseks kujunes oma aja kontekstis ja raamistikus Friedrich Puksoo mahuka ja väga hästi kujundatud teose „Raamat ja tema sõbrad" väljaandmine (Valgus, 1973). Puksoo ise oli selle raaamatu ilmumise ajaks surnud (1890-1969), kuid juba toona ning nüüdki on teda nimetatud meie raamatukogunduse ja rahvusbibliograafia rajajate ja edasiviijate seas üheks olulisemaks.

„Raamat ja tema sõbrad. Pilte raamatu ja kirja ajaloost, raamatu tehnikast ning raamatuharrastusest“ ilmus Friedrich Puksoolt esmalt Eesti Kirjanduse Seltsi 116 leheküljelise väljaandena Tartus 1934. a ( kui Puksoo alles Puksov oli). Valguse väljaandes on lehekülgi 290, autor oli seda oluliselt täiendanud ja sellest on suur osa pühendatud eestikeelsetele raamatutele ja bibliofiiliale.

Paraku ei leidnud ma ülevaatest „Eesti Raamatu 100 aastat“ selle igati kaaluka raamatu kohta ridagi, ka mitte seda 1973. a kirjandussündmust (oli lausa ime, et toonase punapoliitika ajal niisugune raamat ilmus) ega ka mitte midagi Puksoo olulisusest (ühe tema varasema raamatu pealkirja küll nimetati põgusalt) – kuigi ma ei kahtle hetkegi, et Aile Möldre on Puksoo olulisusest palju teadlikum kui mina.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Kõik ei mahu raamatusse, see on siililegi selge, ja see, mis on mahtunud on, on ülevaatlik selle sõna heas mõttes; konspektiivne ja põhjalik, mitte pealiskaudne. Eeskätt noorematele lugejatele on selles kohati lausa hädavajalik teave.

Mulle oli huvitav mitmesugustel eri aegadel keelatud või ebasoovitavate raamatute käsitlemine. Vähemusrahvuste kirjastustegevuse tutvustamine samuti, sealhulgas baltisakslaste ja eestirootslaste oma. Nõukogude perioodist lugesin huviga seni vähem käsitletud omakirjastamise – põrandaaluse samizdati – väljaannete osa kui vastupanuliikumise kultuurilise vormi kohta. Samuti on väärtuslik ülevaade pagulaseestlaste kirjastustegevusest.

Praegusaja raamatuklubidest on teoses juttu, aga aastatel 1974-1996 tegutsenud laiaulatusliku osavõtuga Eesti Raamatuühingu kohta ei märganud ma midagi olevat. Teadupärast oli Eesti Raamatuühing küll üleliidulise ühingu osa, kuid sisuliselt koondas see ka paljusid tolle aja eestimeelseid inimesi, kes tegutsesid bibliofiilide klubides, eksliibriseklubides, raamatusõprade klubides jne. Nii mõnigi kord tegid tollased parteivõimud neile klubidele peapesu ühe või teise ettevõtmise korraldamise pärast.

„Eesti Raamatu 100 aastat“ kaanefoto on tehtud Viljandi raamatuantikvariaadis ja see tekitas lootust, et raamatus on ka ehk midagi nii raamatuantikvariaatide (näiteks laialt tuntud Mündi tänava pood Tallinnas) kui ka vanaraamatukogujate kohta.

EV 100 raamatusarjas on raamatud ja kirjandus au sees: tulekul on veel üks märkimisväärne teos, Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse 100 aastat“.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes teatri 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

17/05/2019

„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“


Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“

Post Factum 2019.
Toimetaja Tiina Hallik.
Kujundaja Kalle Müller.

Ajakirjandusest on viimastel nädalatel kirjutatud tavatult palju. Niihästi kiitvalt kui ka laitvalt, nii sõnavabaduse piire kombates kui ka nende ületamist taunides, nii üldistades kui ka üksikjuhte käsitledes, nii pidulikult (seoses Juhan Peegli 100. ja Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäevaga) kui ka argipäevaselt. Oma osa ajakirjandusest kirjutamisel on ka Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa hiljuti ilmunud kahel raamatul Eesti ajakirjanduse ajaloost. Üks tutvustab ajakirjanduslikke maiuspalasid („101 Eesti ajakirjanduspala“, Varrak 2019), teine püüab anda pika ajaperioodi võimalikult ammendava ja faktitäpse ajaloolise ülevaate.

See teine, „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ jõudis tänu kirjastuse kingitusele minuni päev pärast trükikojast tulekut. Muidugi puudutab see raamat mind sügavalt: olen ju ikkagi kogu oma teadliku elu olnud ajakirjandusega seotud ja enamiku sellest olnud ise kutseline ajakirjanik. Kõik praegusaja ajakirjandusteemalised vaidlused ja diskussioonid kajavad minus vastu, kuigi ma ei kipu alati oma arvamust välja ütlema. Ka ajakirjandusest kirjutatud raamatud pakuvad mulle enamasti huvi.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ oli minu jaoks üldjoontes tuntud materjali uuemaaegne kajastus. Juba ilmunud retsensioonides on kiidetud selle süsteemsust. Kindlasti saab teos palju kiita ka tänaõhtusel raamatuesitlusel Tartu Ülikooli aulas. Autorid on kronoloogiliselt kulgedes käsitlenud ajakirjanduse suundumist matsilehest võrguleheni. „Ajalugu tähendab siin ennekõike kirjeldavat lugu, mitte ideoloogia ülevaadet,“ ütleb Hennoste raamatu eeskõnes.

Ülevaates on loetletud vist kõik meie ajakirjandusväljaanded või vähemasti nende enamik. Tänuväärne on pilguheit eesti trükiajakirjandusse välismaal. Rohket tähelepanu on pälvinud raadio ja televisioon. Sellisena on raamat ka vajalik ja hädatarvilik  õppevahend tulevastele ajakirjanikele.

Minu arvates jäi pealiskaudseks nõukogude aja trükiajakirjanduse, eelkõige vabariiklike lehtede ja ajakirjade osa käsitlus. Tõenäoliselt johtub mu arvamus sellest, et alates aastast 1965 just selle osaga ajakirjandusest vahetult ja tugevasti seotud olin. Raamatust lugedes saan ma tollasest ajast teistsuguse pildi, kui ise asjade sees olles.

Kui nii varasemast ajaloost, Edasi ja Postimehe teemast, raadiost ja televisioonist ning taasiseseisvumise aja järgsest ajakirjandusest kirjutades on autorid alati nimetanud suurt osa häid tegevajakirjanikke, mitte ainult ajakirjandusjuhte või mõnda suuremate lehtede peatoimetajat, siis nõukogude perioodil end rahva südametesse kirjutanud ajakirjanikest on mööda mindud suhteliselt vaikides. Näiteks loetletakse raamatus tervet hulka ajalehtedes töötanud naisi uuemast ajajärgust, kuid puuduvad sellised omamoodi legendideks kujunenud naisajakirjanikud nagu Helju Rauniste, Nasta Pino, Valve Raudnask; nimetamata on  suurima tiraažiga ajakirja Nõukogude  Naine väga pikaaegne (1962-1986) peatoimetaja Silvia Kuulpak.

Kasutatud kirjanduse hulgastki on minu meelest olulisi  raamatuid puudu.  Toon vaid paar näidet. Jätkväljaannete loetelus oleks võinud tutvumist ja äramärkimist leida ENSV Ajakirjanike Liidu väljaanne „Aeg trükis, eetris, ekraanil“, mis ilmus mõned aastad algusega 1978 ja sisaldas rohkesti ajakirjanduse ajaloo vaatevinklist väärt teavet.

Sisukat lugemist selle kohta, kuidas toona vabariiklikes ajalehtedes, eelkõige Noorte Hääle toimetuses, töötati, pakub Karl Helemäe mälestusteraamat „Ajasõel“ (Eesti Raamat, 1980, 179 lk). Sedagi teost ei olnud kasutatud kirjanduse loetelus.

Küllap leiab „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ iga lugeja raamatul olevat nii õnnestumisi kui puudusi. Samal ajal, kui seda postitust blogisse panen, jälgin arvutist ka juubelikonverentsi „Juhan Peegel 100“ ülekannet. Seal kõneldes ütles Roosmarii Kurvits, et ülikoolis on palju mõeldud, kuidas arendada ajakirjanduse ajaloo uurimist edasi. Olevat aeg luua ajakirjanduse ajaloo uurimiskeskus ehk lihtsalt Peegli-keskus. Et sammud ajakirjanduse ajaloo uurimise teel jätkuksid...

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes Eesti raamatu 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

16/05/2019

„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“


Karin Paulus
„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Katrin Hallas.
Kujundaja Kalle Müller.

Sellest ülevaateraamatust leidsin rohkesti äratundmisrõõmu. Meenus nii mõndagi, sest need asjad, millest Karin Paulus kirjutab, on olnud meie igapäevased saatjad kodus, tänaval, tööl, argielus ja pidupäevil. Lihtsustatult öeldes on ju disain käepäraste ja käsitlussõbralike esemete valmistamine, kusjuures need peavad olema ka hästi pilkupüüdvad. Reklaam aga on nendesamade esemete, aga ka mitmesuguste sündmuste ja suundumuste laialdane tutvustaja, samuti kohustuslikult pilkupüüdev ja soovitavalt ka tegutsema, põhiliselt ostma kutsuv.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Autor selgitab alustuseks, kuivõrd teineteisega läbi põimunud on disain ja reklaam, kuidas need mõlemad võivad olla kas suured õnnestumised või suured läbikukkumised. Hästi palju meenub seda raamatut lugedes mitmesuguseid tarbeesemeid sõidukitest köögitarveteni, raadioaparaatidest arvutiteni, valgustitest joogipitsideni; mänguasju kummiloomadest kuukulgurini ja Salvo kelkudeni; mitmesuguseid reklaame, mis aeg-ajalt on olnud tihedas vastavuses nõudliku propagandaga, teinekord aga lausa rõõmlokkavalt isepäised.

Post Factumi lahkest pakkumisest tutvuda EV 100 raamatusarjas ilmunud teostega valisin selle raamatu lugemiseks peaasjalikult seetõttu, et kunagi ülikoolis ajakirjanduse kõrval eriplaani alusel tollal täiesti uut ainet – reklaamisotsioloogiat –  õppisin ja reklaamist ka oma diplomitöö kirjutasin. Eeldasin, et oskan seda raamatut mitte ainult tavalugeja pilguga vaadata. Kuid issanda teed on vahel imelikud: leidsin raamatust  ka oma nime koos lühitsitaadiga mu neljanda kursuse kursusetööst (1970). Üllatus missugune!

Nüüd arvab võib-olla nii mõnigi blogilugeja, et ma Karin Pauluse raamatut pelgalt selle üllatuse tõttu kiidan, aga nii subjektiivne ma siiski pole. Objektiivselt vaadeldes on tegemist heas mõttes laiale lugejaskonnale kirjutatud raamatuga, mille puhul meeldis mulle autori kirjapaneku soravus, milles ka natuke kerget irooniat või hoopiski vaimustust võis täheldada. Pildivalik on mitmekesine ja värvikirev nagu käsitletu aineski, mis ulatub sõjaeelsest ajast praeguseni.

Olin EV 100 raamatusarja raamatuid seni lugemata pidanud suhteliselt krõbekuivaks paraadsarjaks, aga ülevaade disaini ja reklaami sajast aastast osutus meeleolukaks ja särtsakaks mäluvärskendajaks.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes ajakirjanduse 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html 
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

11/05/2019

Vaatamisi ja lugemisi: Wajda viimane film ja meie 100 aasta raamatud

Veel paar päeva on ETV2-st järelvaadatav Andrzej Wajda film „Järelkujutis“ („Powidoki“, 2016). Mul on hea meel, et sain seda näha.

Wajdat on peetud Poola filmikunsti suurimaks, omapäraseimaks ja põnevaimaks režissööriks. Wajda filmides mänginud näitlejad said üle maailma tuntuteks. Esimese Wajda filmina nägin Jerzy Andrzejewski romaani „Tuhk ja teemant“ järgi tehtud samanimelist filmi (1958), mille kaudu muutus noorte ebajumalaks alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski.

Minu mäletamist mööda olid mitu Wajda filmi toona Nõukogude Liidus keelatud, kuid nagu värskendav äikesevihm jõudis 1969. a kinodesse tema „Kõik müügiks“ ja muutus kohe kultusfilmiks. Hiljem saime teada, et film oli pühendatud traagiliselt hukkunud Cybulski mälestusele. „Kõik müügiks“ tõstis poola meesnäitlejate hulgas esikohale Daniel Olbrychski, kes pakkus nauditavaid rolle paljudes filmides, kuid kelle loometeed seostati ikka ja jälle Wajda nimega. Olbrychski on ka Tallinnas käinud ja Noorte Hääle ajakirjanikuna tegin temaga intervjuu.

Wajda viimase filmi „Järelkujutis“ kohta olin kuulnud mitmesuguseid hinnanguid. Üldiselt on seda väga raskeks peetud. Raske ja masendav on see tõepoolest, kuid ajalooliselt  tõetruu ja ühe väga omapärase kunstniku elukäiku väga hästi avav.

Tsiteerin filmitutvustust ETV2 veebilehelt:
„Poola filmikunsti ühe suurima režissööri Andrzej Wajda viimaseks jäänud töö räägib tuntud Poola kunstniku Władysław Strzemiński saatusest stalinistlikus Poolas. Avangardist Strzemiński jaoks pidi kunst jääma autonoomseks ja määrama ühiskondliku korra, mitte vastupidi. Säärased vaated tegid kunstnikust repressiivaparaadi jaoks mõistagi tagakiusamise märklaua, ent kuidas tahes, Strzemiński vaba vaim ei olnud nõus oma põhimõtteid müüma. „Järelkujutis“ on mitmeti Wajda loominguline testament.“

Strzemiński looming oli mulle tundmatu, kuid pärast filmi vaatamist otsisin tema töid internetist. Muu hulgas annab film aimu ka toonaste Poola kunstiüliõpilaste keerulisest elust ja kunstniku tütre raskest saatusest. Siinsel filmiplakatil on invaliidist kunstniku traagilist rolli mänginud Bogusław Linda.

* * *
Minu  lugemisvara hulka aga jõudsid eile viis raamatut EV 100 raamatusarjast (fotol). Neid sain kingituseks valida Postimehe Kirjastuselt. Aitäh! Põgusa pilgu olen neisse juba heitnud ja on täiesti võimalik, et need või vähemalt mõni neist kummutavad mu senise arvamuse, et EV 100 raamatusari on nö paraadsari, mis lugemiseks ehk  kuigi põnev polegi.

Praeguse seisuga võin öelda, et esmapilgul oli köitev postmarkide raamat, palju lugemisväärset näib olevat teatri raamatus. Ajakirjanduse 100 aastat käsitlev raamat on neist viiest (ja vist kogu sarjast) trükivärskeim, sai valmis paar päeva tagasi. Küllap on kõigist viiest midagi leida.

08/05/2019

Kevadine pärastlõuna loomaaias

Igal aastal käin aprilli lõpus või mai alguses loomaaias. Vaadata on nii floorat kui faunat. Tallinn Zoo on õiterohke tänu väga heale aednikule ja ka metsalilli ning viljapuid on palju. Ülaseid oli sel aastal vähem kui mullu, nende õiteaeg jõuab kätte paari päeva pärast, aga kirsiõisi, tulpe ja nartsisse jagus.


Elevant saabus meie mõttelise kutse peale ja teda sai tükk aega vaadata. Taamalt paistis aeg-ajalt teine ka.


Lumeleopard ei peitnud ennast. Võib-olla ta teadis, et olime veidi varem käinud põhjalikult läbi mägilammaste ja -kitsede ala ning neidki näinud, kes vabas looduses lumeleopardi söögisedelisse oodatud on.


Loomaaia kass peesitas hülgebasseini juures keset teed ega lasknud ennast segada – ju ta teadis, et esmaspäeviti tavalisest vähem külastajaid on (sest majade ekspositsioonid on sel päeval suletud) ning ta päikest võttes kellelegi jalgu ei jää.


Kõikvõimalikud oinad ja kitsed võtsid ka enamasti päikesevanni...


... kuid nii mõnigi neist oli otsustanud ennast kindla peale fotosilma ette sättida.


Kihnu sümpaatsed maalambad olid noore muru pügamise ametis.


Igasuguseid sulelisi vaatasime hoolega. Must luik tõi meelde mu kunagise rännu  mustade luikede kodumaal – Austraalias.


Loomaaia praegust tõmbenumbrit – ujuvat jääkaru – pildistasin ka, kuid kas oli tema liiga vilgas või moblakaamera nii aeglane, igatahes tegi ta nõnda kiireid pöördeid, et piltidele enamasti ainult karutagumik jäi. Seda aga ma siia üles ei pane. Minge vaadake oma silmaga.

Tore oli!
Moblafotod, Tallinna loomaaed 6. mail 2019.

06/05/2019

Avantüür stringide ja kilpkonnaga

Paar päeva tagasi lõpetasin neli nädalat kestnud avantüüri. Kuidas teisiti nimetada seda, kui minusugune paadunud humanitaar hakkab vanuigi järsku programmeerimist õppima. Eks ole see peaaegu nagu benji-hüpe.

Eneselegi ootamatult panin ennast aprilli alguses kirja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise algkursusele „Programmeerimisest maalähedaselt“. See on ülikooli menukaim e-kursus, toimus tänavu juba kümnendat korda, on tasuta ja  mõeldud neile, kes pole varem programmeerimisega kokku puutunud ja soovivad nüüd selles kätt proovida.

Mind ajendasid õppima eeskätt uudishimu ja tahtmine proovida, kas pea ikka jagab veel miskit ja suudab uut omandada. Sutsu olen programmeerimist õppinud umbes 55 aastat tagasi, aga toona piirdus see „õppimine“ mingi rotaprindivihiku läbilugemisega, mille põhjal sai arvestus küll kuidagiviisi ära tehtud, aga oskusi ja isegi teadmisi ei talletunud. Nii võin ausalt öelda, et nüüdset kursust alustasin täiesti puhta lehena ja oma lõbuks.

Kursuse statistikast pärast esimest nädalat selgus, et ühtekokku on õppijaid 1048, vanusevahemikus 10-74 aastat. Noorim naine oli 12, vanim 72 (see siis tõenäoliselt mina), noorim mees 10, vanim 74. Kõige rohkem oli kursusel mingi muu eriala magistrihariduse või sellega võrdsustatud varasema hariduse omandanud inimesi. Kursuslaste keskmine vanus oli 33. 65 aastaseid ja vanemaid õppijaid viis.

Kursuste prognoositud ajakuluks oli neli nädalat, 5-6 tundi nädalas. Minul kulus küll palju rohkem aega. Esimese nädala põhiline aur läks Moodle'i ja Thonny valdama õppimiseks, sest kummagagi polnud mul varem kokkupuuteid olnud, samuti pole ma kokku puutunud e-kooliga.

Esialgu olin raskustes isegi kontrollülesannete tekstist arusaamisega. Ennastki ajab tagantjärele naerma, aga ühte ülesannet lugedes sain näiteks valesti aru sellest, mida tuleb Thonnys teha Pythoni viienda reaga. Ülesande tekstis kasutatud kaudne kõneviis tekitas mulle mulje, et sinna peab mingi rida ilmuma ehk nö tekitatakse. Ei osanud nö alumist kasti, kuhu vastused tekkisid, üldse jälgida ja olin igal võimalikul viisil suur koba.

Aga seda suurem oli mu rõõm, kui hakkasin ülesannetest aru saama ja neist mõne isegi mingit abi kasutamata lahendada suutsin. Piltlikult öeldes oli pea mõnikord ikka päris rakkus. Näiteks ei osanud ma algul sõnesid (neidsamu stringe) arvudeks teisendada ega saanud ka vastupidi hakkama. Tagantjärele aga tundub sõnedega tegelemine isegi lihtsana.

Natuke häiris mind kursuse teemade järgnevus, aga umbes teisel nädalal oskasin ise valida, mida nädala materjalidest esimesena õppida ja millele ehk vähem tähelepanu pöörata. Nii sain tasapisi aimu muutujatest ja valikulausetest, tsüklitest, funktsioonidest (millega kõige rohkem maadlesin), regulaaravaldistest ja andmevahetusest.

Tekstimaterjalidest meeldisid mulle infomahukad silmaringi-lood (näit keeletehnoloogiast, isejuhtivatest autodest, navigeerimisest jne). Kilpkonnaga aga oli päris vahva „joonistama“ õppida. Kontrollülesannete lahendamine ja nädalatestide tegemine olid minu kohatisele oskamatusele ja ebalemisele vaatamata toredad ja kokkuvõttes on mul hea meel, et selle avantüüri ette võtsin ja lõpuni tegin. Julgen teistelegi soovitada.

Eile õhtul tuli korraldajatelt kiri, et praeguse seisuga (st kursuse lõpupäevaks) on kursuse sooritanud üle 450 õppuri. Ülejäänud said nädalase lisaaja. Millalgi mai lõpus peaksin TÜst ka lõputunnistuse saama. Aitäh korraldajatele!
Related Posts with Thumbnails