06/06/2018

Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

Tõmbasin internetist Mitch Albomi raamatuid. Alustasin lugemist sellest, mida väga paljudes blogides kiidetud on.

„The Five People You Meet in Heaven“ (2003) on lugu neist, kes meid pärast surma taevas ootavad, et meile midagi õpetada. Millegipärast olin kõikvõimalike tutvustuste põhjal seda pidanud nn eneseabiraamatuks, aga tegemist on siiski puhtakujulise väljamõeldisega. Autor on suutnud jääda salapäraseks ja romaani lugedes ei oska vist keegi täpselt ette aimata, kes need inimesed on. Mõne arvab ära, sest üsna kindlasti on nende hulgas keegi, keda ollakse armastanud, kuid ülejäänute osas on võimalusi palju.

Huvitavaks kujundiks muutub selles raamatus lõbustuspark kui maapealse elu sümbol, isevärki koht, mille mõjudest peategelane välja ei pääse. Tegelaskujud saavad lugejale ruttu omasteks ja nendega juhtuv on köitev ja lähedane. Kõik see on soravalt kirja pandud ega muutu tüütavaks. Kindlasti on raamatul ka edaspidi palju lugejaid, seepärast ei hakka ma sisuülevaadet andma.

Tsitaate kirjutasin välja vähe:
„This is the greatest gift God can give you: to understand what happened in your life. To have it explained. It is the peace you have been searching for.“

„„Strangers,“ the Blue Man said, „are just family you have yet to come to know.“

„...that each affects the other and the other affects the next, and the world is full of stories, but the stories are all one.“


See viimane haakub hästi teise raamatu põhiteemaga, et me kõik oleme lained suures ookeanis, kuigi saame sellest aru ehk alles surres. Teisena lugesin teost, mida lai maailm peab Mitch Albomi parimaks raamatuks ja millega ta tuntuks sai – „Tuesdays with Morrie“ (1997).

Morrie /Morris/ Schwartz (1916-1995) oli Mitch Albomi lemmikprofessor ülikooliajal. Lugupeetud sotsioloogiadoktor, mitme suhtlusuurimuse ja raamatu autor. Raskelt haigestudes (amüotroofne lateraalskleroos) kõhkles ta veidi, kas annab alla ja kaob elavate kirjast vaikselt hääbudes või kasutab allesjäänud aega millekski paremaks. Ta otsustas muuta surma oma viimaseks uuringuprojektiks, oma päevade keskpunktiks, et anda suremiskogemust edasi teistele, sest – mis parata – kõik peavad kord surema. Ja Morrie oli kindel, et sõna „surev“ sünonüümiks ei ole sõna „kasutu“.

Mitch Albom ei olnud oma professoriga kohtunud paarkümmend aastat, kuid tema surmahaigusest teada saades hakkas teda külastama – neist teisipäevastest kohtumistest sündiski see raamat, põhjaliku suremiskogemuse teesid. Südamlik lugu elukogemusest, mis surmagi ees ei kohku. Kirja on Mitch Albom selle tõsiloo pannud märkimisväärse ajakirjandusliku meisterlikkusega.

Taas mõni tsitaat:
„The culture we have does not make people feel good about themselves. And you have to be strong enough to say if the culture doesn’t work, don’t buy it.“

„The way you get meaning into your life is to devote yourself to loving others, devote yourself to your community around you, and devote yourself to creating something that gives you purpose and meaning.“

„Because I know my time is almost done, I am drawn to nature like I’m seeing it for the first time.“

„When you learn how to die, you learn how to live.“

„At seventy-eight, he was giving as an adult and taking as a child.“

„Think of my voice and I’ll be there.“


Mõlemad raamatud on tõlgitud ka eesti keelde:
„Viis inimest, keda kohtad taevas“ (Pilgrim 2005).
„Teisipäevad Morrie'ga. Ühe elu õppetunnid“ (Hotger 2002).

Ehkki olen lasknud end viimasel ajal köita nii tõsisel lugemisvaral, pole mul häda midagi. Sünnipäevaks saadud kattemadratsi, päevateki ja toasussidega tunnen end mõnusalt nagu kuninga kass. Lugemislaualt võtan järgmiseks ühe hoopis lõbusama (muinasjutu)raamatu. Selle järel aga on plaanis veel viis Mitch Albomi romaani.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails