30/12/2017

Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“


Simon Sebag Montefiore
„Verev keskpäevataevas“

Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Uno Abram.

Kuigi paljukiidetud ja tunnustatud Simon Sebag Montefiore raamatuid on eesti keelde tõlgitud juba kümmekond, oli sõjaromaan „Verev keskpäevataevas“  esimene teos, mida tema loomingust lugesin.

Raamatututvustusest: „... tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Benja Golden, kes on Gulagis vangina kuritegude eest, mida ta pole teinud, ühineb kasakatest ja kurjategijatest moodustatud karistuspataljoniga, et võidelda sakslaste vastu. Temast saab ratsaväelane ning ühel 1942. aasta juulikuu palaval päeval saadetakse tema ja ta kaaslased enesetapumissioonile vaenlase tagalasse – aga kas nende seas on reetur? Ainus, keda Benja tõesti usaldada saab, on tema hobune Hõbesokk, aga armu pole tal sõjas kusagilt loota. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees Benja sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus Benja ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.“

„Vereva keskpäevataeva“ tunnustuseks tuleb öelda, et see on tõepoolest hoogne ja köitev raamat. Ratsaväelahingutest Stalingradi lähistel ei olnud ma oma mäletamist mööda varem peaaegu lugenud, võimalik, et sel teemal kirjutatakse seepärast nõukogude ja vene kirjanduses vähe, et ratsavägi oma enamikus hukkus. Montefiore romaani lugedes hakkab hobustest, eriti tema armsast Hõbesokist, tohutult kahju. Neil pole ju valikut ja ka pääsemisvõimalusi napib.

Minust noorema lugeja jaoks võib „Verev keskpäevataevas" olla väga hea sõjaromaan. Selles on kõike, mida juba raamatukaanel lubatakse: „Venemaa. 1942. Üks mees. Üks naine ja meeleheitlik sõit ellujäämise nimel.“ Kuid kohe algusest peale ei saanud ma lahti kujutlusest, et tegemist on filmilinal või näitelaval kulgevate ohjeldamatute sündmustega, mis on küll nagu päris, aga pole päris.

Kaunilt kirjeldatud stepp avarate päevalillepõldudega ja külakestega, kus vaenupooled on end mõneks ajaks sisse seadnud, on justkui dekoratsioon hästi konstrueeritud loole, millel on kõik komponendid, mis ühel heal sõjaromaanil võivad olla, aga mida selles loos on kohati minu jaoks liiga palju. Sümbioos tegelikult eksisteerinud tegelaste ja väljamõeldud isikute vahel mõjus minu jaoks liiga kunstlikuna. Lõpupeatükid olid taas kuidagi filmilikud, lõpplahendus jälle mingil kombel liiga

Üsna alguses jäin toppama kohta, kus trahvipataljoni võitlejad valmistuvad ratsaretkeks ja autor mainib, et salga vanim mees, kasakas „pakkis kohvipoti oma sadulakotti, mis oli omamoodi toidu, tööriistade ja muu moona Aladdini koobas.“ Olen lugenud vist küll tuhandeid lehekülgi Teisest maailmasõjast, mida Nõukogude Liidus Suureks Isamaasõjaks kutsuti, ja näinud hulgaliselt sõjaaega kajastavaid filme – kõigis neis on Nõukogude võitlejad lürpinud tuhandeid kruusitäisi teed ja kohv on olnud ülim haruldus. Nüüd järsku on Montefiore romaanis trahvipataljonlastel lausa kohvipott. Uskumatu! Ja ma ei saanudki sel päeval lugemisega edasi, see pisidetail häiris mind ja ma otsisin sellele üpris asjatult kinnitust internetist ja mujalt... Aga noh, autoril on õigus oma nägemusele.

„Verev keskpäevataevas“ kuulub romaanitriloogiasse. Enne selle lugemist mõtlesin, et loen kohemaid läbi ka triloogia ülejäänud raamatud, kuid pärast loobusin sellest mõttest mõneks ajaks.

Aga see ei ole halb raamat. Kaugeltki mitte.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Päris hea ülevaate „Verevast keskpäevataevast“ leidsin blogist „Loetu kaja“.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails