21.4.17

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails