27/04/2017

Pidu tuleb, pidu tuleb, armas koolimajake!

12. mail tähistab mu esimene ja kõige armsam koolimaja oma 90. sünnipäeva. On pidu ja puha. Täpsemat teavet toimuva kohta saab kooli koduleheküljelt ja FBst.

Sel puhul uurisin blogi ja enda tarbeks internetist ja trükistest kõiksuguseid aastaarve seoses Nõmme koolidega üldse ja selle hoonega eriti.

20. novembril 1897 avati Nõmmel Hallikivi rabas von Glehni rahadega ehitatud hoones alaealiste poiste koloonia ehk Eestimaa põllu- ja käsitööliste alaealiste varjupaik, mida ka alaealiste kurjategijate parandamise asutuseks kutsuti. On arvatud, et just seda võib pidada Nõmmel koolihariduse andmise alguseks.

Kui alaealiste kurjategijate parandamise asutus 1900. a Tallinnasse Magasini tänavale kolis, asus vabanenud ruumidesse algkool. Esimese von Glehni asutatud üldharidusliku kooli aadress oli Männi tn. 2. Glehn palkas sinna ka õpetaja. Esimesed dokumenteeritud andmed Nõmmel eksisteeriva kooli kohta on 1900. a Riias ilmunud aadressraamatust. 1906. a kolis kool Nõmme jaama lähedale Raudtee tänavale, aasta hiljem tegutseti Pärnu maanteel.

Glehni tööliste lapsed said koolis õppida tasuta, mujalt tulnud pidid maksma õppemaksu neli rubla aastas. Muide, kui Glehn oli oma lossi juures kuulsa Palmimaja külastajatele avanud, siis maksis sinna sissepääs 10 kopikat ja see raha läks vaesemate kooliõpilaste toetamiseks.

1908. a läks Glehn õpetajaga tülli ja Glehni kool suleti, kuid avati sama aasta sügisel juba kroonu algkoolina. 1909. a töötas kool täielikult lastevanemate ülalpidamisel. 1912. a kolis see, nn kõrgem kroonu algkool endisesse Glehni vorstivabrikusse (praegu Nõmme muusikakooli hoone). Vahepalana ütlen siin kohe, et kui mina 1953. a Hiiul Tallinna 28. kooli esimesse klassi läksin, olid kaks meie paralleelklassi endiselt selles Nõmme vorstivabriku majas ja seal õppis ka minuga üheealine onutütar.

1917. a nimetati Nõmme aleviks ja kool sai Nõmme alevi 6-klassiliseks algkooliks, mis järgmisel aastal nimetati ümber rahvakooliks. Paar aastat hiljem oli koolis 169 õpilast ja 8 õpetajat.

12. novembril 1926 sai Nõmme linnaks. Alevikooli asemel otsustati järgmise aasta sügisest avada kaks Nõmme linna algkooli, mis mõlemad töötasid aadressil Suur-Pärnu mnt 3a.

Ja nüüd algaski minu esimese koolimaja ajalugu. 1927. a saadi luba Hiiu kooli ehitamiseks. Selleks anti laenu 5,5 miljonit marka 35 aasta peale. Sama aasta augustis pandi koolile nurgakivi. Järgmisel aastal kolisid Nõmme kaks eestikeelset algkooli Hiiu koolimajja (praegune aadress Raudtee 55). Lisaks oli tollal Nõmmel veel üks eesti algkool, vene eraalgkool ja saksa algkool.

1931. a liideti I ja II algkool  Nõmme Linna Hiiu Algkooliks, kust järgmisel aastal lahkusid 7 klassi Kivimäe algkooli ja 1935. a Rahumäe algkooli. 1939. a valmis Nõmme Gümnaasiumi hoone (mis minu keskkooliaastatel oli Tallinna 10. keskkool, praegune aadress Raudtee 73), kuhu läksid vahepeal Hiiu algkooli majas pesitsenud Ühishumanitaargümnaasiumi õpilased. Nii võib öelda, et Hiiu algkooli hoone oli nagu Nõmme kõigi koolide kasvupuu, mis teistesse koolidesse hargnes ja neile aluse andis.

Kui Nõmme Gümnaasium eraldus, muutus 1927. a ehitatud majas tegutsev Nõmme Linna Hiiu Algkool hommikupoolikul töötavaks 6-klassiliseks kooliks, samas hoones oli õhtupoolikul tööstuskeskkool.

1940. a. nimetati kool Tallinna Linna 28. Algkooliks. 1942-1944 oli kooli ruumides Saksa sõjaväehaigla. Sel ajal töötasid kõik Nõmme koolid Rahumäel, kus igale koolile oli eraldatud päevas 2-3 tundi. Hiljem olid tunnid Rahu tänava tenniseväljakute riietusruumides. Tunni pikkus oli 20 minutit. Sellest ajast on üsna põhjalikke meenutusi Nõmme Muuseumi 2004. aasta trükises „Nõmme koolilood“.

Seejärel, kuni 1. septembrini 1951 oli Hiiu koolimajas vene kool, mis kolis Valdeku tänavale ja sai Tallinna 30. keskkooliks. Siis said Hiiu kooli õppurid taas hakata oma koolimajas käima, kooli kutsuti Tallinna 28. mittetäielikuks keskkooliks.

Minu õpiaastatel oli kool algul Tallinna 28. 7-klassiline kool, seejärel asendus sõna -klassiline sõnaga -aastane ja täpselt siis, kui ma seitsmenda klassi lõpetasin, sai koolist kaheksa-aastane kool. Nii juhtuski, et ühtekokku õppisin selles koolihoones 9 aastat (ühe aasta olin vahepeal haige), esimesest kuni kaheksanda klassi lõpuni. Vist peaaegu kõigis selle klassiruumides.

Muidugi teadsin ja tundsin oma koolimaja hästi, iga trepikonarust või kriimustatud uksepiitagi selles. Iga õpetajat.

Õpetajatest peaksin lausa eraldi blogipostituse tegema, sest nad kõik väärivad meenutamist ja siinkohal läheks see pikale. Kooli veebilehelt leitud fotol on minuaegne koolidirektor ja mu klassivenna ema Õnneleid Berg.

Praegu piirdun aga meenutusekilluga, mis mul ja teatrimees Voldemar Pansol on ühine, temal küll palju varasemast ajast. Ta on kirjutanud: „Meie gümnaasiumi saalinurka sigines massiivsest tammetüvest õõnestatud kapp massiivsete lukkude ning hingedega. Seda hüüti Kleini kapiks. (Selle oli Glehn meisterdanud Keila kiriku juures murdunud vanast tammest.“

Seda läikivat tumepunakaspruuni kappi mäletan imehästi. Mu kooliaastatel ei seisnud see enam saalinurgas, vaid oli kooli kantseleis, kuhu mul sageli asja oli, sest olin üsna sageli klassivanemaks valitud ja kantseleist oli siis vaja üht-teist tuua. Ilus kapp oli, hästi omapärane, kuidagi masajas ja vägev. Minuaegsetel koolilastel hästi meeles, aga nüüd juba palju aastaid Glehni pargi Tähetornis, kus seda näevad vaid vähesed.

Mulle on armas ja kodune olnud just praeguse koolimaja vanem osa, see mis nüüd 90-aastaseks saab. Siinsel pildil on selle spordiplatside (talviti liuvälja) poolne külg vahetult enne juurdeehitusega alustamist. Suuremate akendega osas oli all saal ja üleval klassiruumid, teises oli esimesel korrusel kooliteenija korter.

1965. a valminud juurdeehituses olen käinud ainult korra mingil vilistlaste kokkutulekul.

Pärast 28. kooli lõpetamist läksin Tallinna 10. keskkooli, mis rohkem tuntud Nõmme Gümnaasiumina. Juhtus nii, et palju-palju aastaid hiljem sai ka kunagine 28., siis juba Hiiu Põhikool Nõmme Gümnaasiumi osaks, kus õpivad nüüd algklassid.

Fotode allikad: koolihoone pildid on Nõmme Gümnaasiumi koduleheküljelt, Glehni kapp aga siit 
Fotode paremaks vaatamiseks klõpsa pildil.

21/04/2017

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

18/04/2017

Kogujad: Mati Vihman ja autogrammid

Alustan blogis uue rubriigiga, mille nimeks saab „Kogujad“.

Kogujad on kollektsionäärid. Mõnede arvates kummalised inimesed, kes oma hobisse kiindunud ja sellele pühendunud on. Kogutakse kõikvõimalikke asju. Niisuguseid ka, mille kogumist ei oskagi aimata.

Olen elu jooksul kohtunud paljude kogujatega. Veel rohkematest saanud aimu nii blogidest kui ka kõikvõimalikest ajakirjandusväljaannetest. Mõnest olen ise ajalehtedes/ajakirjades kirjutanud. Seekordsele kirjatükile sai ajendiks kutse autogrammikollektsiooni vaatama.

Nimelt on Sääse raamatukogus (Sõpruse pst 186, Siili peatuse lähedal Mustamäel) 6. maini k.a avatud näitus „Kilogramm autogramme Mati Vihmani kogust“.

Selle nädala reedehommikul ehk teisisõnu 21. aprillil kl 10 toimub seal ka kohtumine autogrammikoguja endaga ja talle saab tema põneva hobi kohta igasuguseid küsimusi esitada. Kõik asjahuvilised on oodatud. Saab põhjaliku ülevaate kogumise 50 aastast ja kuuleb autogrammilugusid.

1967. aasta 1. oktoobril juhtus Loksa keskkooli 15aastane õppur Mati Vihman kuulama raadiosaadet, kus oma hobi tutvustas tolleaegne Eesti suurim autogrammikütt Helle Rätsep. Sellest innustatuna kirjutas ta mitmele kuulsale inimesele. Esimene vastus tuli järgmise aasta 1. veebruaril Kuuba peaminister Fidel Castrolt. Nüüdseks on Vihmani kogus rohkesti autogramme riigijuhtidelt, kosmonautidelt, kirjanikelt, kunstnikelt, näitlejatelt, sportlastelt ja veel paljudelt põnevatelt inimestelt nii välismaalt kui ka Eestist.

Autogrammi saamiseks on tulnud omamoodi vaeva näha: kirjutada kenasti, panna ümbrikule ilusad märgid, hiljem tänada. Olla igati diplomaatiline. Pusida sõnaraamatutes. Mati Vihman on kaugetesse maadesse kirjutanud oma soovist põhiliselt inglise keeles, aga saanud vastuseid soome, rootsi, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania, portugali ja vene keeles. Mis ju on keeleõppijaile igati kasulik.

Mati Vihman on öelnud, et nüüdisajal on kirja teel autogramme palju raskem saada, kui tema kogumisaastate alguses. Austajate kirjadega tegelevad agentuurid, kelle teenused on tasulised, autogramme müüakse, ostetakse ja vahetatakse. Aga lootust ei maksa kaotada.

Autogramminäituse väljapanekust saab veidi aimu siit: http://fotoalbum.ee/photos/kool17/sets/1316153
Aga igal juhul tasub ise kohale minna.

Lisan, et see blogipostitus ei ole sponsoreeritud. Autogrammid lihtsalt on nii põnevad asjad, et neist kirjutada tahtsin. Foto on näitusekutselt.

/Selle blogi 1111. postitus./

11/04/2017

Alama alamleht

Küsimusega "Kuidas tellida pension või toetus endale koju?" jõuab Google´is Omniva kodulehele:
https://www.omniva.ee/era/veel/pension

Sealt edasi juhatatakse, et pensioni või toetuse kojukande tellimiseks tuleb esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile.

Punase kirjaga sõna "avaldus" all peitub kodulehel link:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/alama-alamleht

Nii on pensionärid ja toetuse saajad (sotsiaalkindlustusametis) tunnistatud alamast alamaks.

Omniva koduleht, nähtud 10. aprillil 2017, aga küllap nii juba hulk aega olnud.

10/04/2017

Jean-Pierre Minaudier' „Grammatika ülistus“


Jean-Pierre Minaudier
„Grammatika ülistus“

Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak, 2017

Usun, et professor Aristele oleks see raamat meeldinud.

Minu ülikooliaastad algasid Paul Ariste sissejuhatusega keeleteadusse. Neile loengutele oli omane samasugune elegantne vallatus kõrvuti laialdaste teadmistega nagu Minaudier' „Grammatika ülistusele“. Kas Ariste just kõigega selles kirjatöös nõustunud oleks, ei söanda ma arvata, aga igatahes pakkunuks talle pinget selle esprii ja ta istunuks ülikooli kohvikus heameelega niihästi raamatu autori kui ka tõlkijaga ühe laua taga ja rääkida olnuks neil paljust.

Samuti on „Grammatika ülistus“ võrreldav paremate teostega kunagisest menusarjast „Maailm ja mõnda“, kuigi Minaudier ei pajata muljeid ühest konkreetsest maast, kuhu  ta oma reisikohvritega jõudnud on, vaid sellest keeltekeedukatlast, kus kõiki maailma keeli koos vaaritatakse ja milles erinevad koostisosad hõrku maitseid annavad. Kusjuures need keelekulinaarsed matkad viivad ka maakera kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse punktidesse, näiteks lapsepõlve unistustemaade eksootilistesse paikadesse.

Minaudier rõhutab, et ta pole keeleteadlane, vaid pelk grammatikahuviline, kelle jaoks keel on eelkõige kultuuriline nähtus. Tema raamatu pealkirja võinuks ehk tõlkida „gerundiumi poeesiaks“. Väsinud peaga ei ole mõtet seda raamatut lugema hakata, kuigi autori teadmised ja vaimukused võivad ka väsimuse minema peletada. Ehkki „Grammatika ülistus“ võiks olla aukohal lingvistikahuviliste laual, võib see paeluda iga terava mõistusega lugejat, kes ootamatuid seoseid ja sõnademängu armastab.

Tõlkija on selle raamatu puhul pigem nutikas kaasautor ja seda autori enda soovil, et teost Eesti kultuuriruumi jaoks ümber kohandada. Mis on õnnestunud.

Mulle meeldis selle hästi komponeeritud ja kena kaanekujundusega (Denis Dubois) teose puhul ka Minaudier' eesmärk „kaitsta ja illustreerida joonealust märkust kui kirjandusžanri, mida liigagi paljud kirjanikud on kahjuks ülekohtuselt eiranud“. Tema 100 joonealust märkust on raamatule oluline ja lugemisväärne lisa.

Äraarvamismängu võimalust pakuvad aga lehekülgi ääristavad 122 tsitaati autori grammatikaraamatutest, mille puhul võib mõtiskleda, mis keelest see lausejupike küll pärit on ja mida ütleb, et seda siis raamatu lõppu jõudes teada saada.

Üks tsitaat ka, et anda aimu selle raamatu lustlikust laadist:
„Kuid maailma kõige imelikum keel on ilmselt Põhja-Austraalias hinge vaakuv kajardildi keel, kõigi lingvistide unistus: see näitab suurepäraselt, et kõnelejate arvu ja keele tähtsuse vahel pole mingit seost, kuna kajardildi keelt pole tõenäoliselt kunagi rääkinud rohkem kui mõnisada täielikus eraldatuses elavat kütti ja korilast, kelle panus Tolstoi pärandi levitamisse on minimaalne, kuna Anna Arkadjevnaid leidub nende kandis kahetsusväärselt vähe; haistan koguni võimalust, et niisuguse moodsa  leiutise nagu „rong“ tõlkimiseks pole nende keeles vajalikku sõnagi.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Eelteadete kohaselt on eesti kirjanduse ja kultuuri vahendaja Prantsusmaal estofiil Jean-Pierre Minaudier tänavuse kirjandusfestivali HeadRead külaliste hulgas ja teda saab kuulata Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail.

08/04/2017

Sotsiaalsed mängud

Minus on ilmselt üsna suurel määral professionaalset kretinismi. Päris head krimkat* lugedes ei keskendunud mu tähelepanu mõrvadele, mida riburada mitu tekkis, ega ka peategelanna ja tema sõbrannade naiselikele arutlustele, vaid hoopiski sellele, kuidas peategelased ajalehetoimetuses töötasid, millised olid nende omavahelised suhted nii teose alguses kui ka lõpus eelkõige areneva ajakirjandusliku koostöö seisukohalt, kuidas nad võtsid vastu ühiseid otsuseid, õppisid kahtlema allikates ja toimuvas, muutusid uurijateks. Kuidas vanem õpetas nooremale, milliseid võimalusi pakub töö tänaval (võrreldav eestimaiste kirjanike legendaarsete turulkäikudega), ja noorem vanemale, kui kiirelt võib tänapäeval leida otsitavat internetist.

Kogu see huvitav sissevaade ühe Argentiina mõeldava toimetuse köögipoolele, mis nii väga tuletas meelde meie omi ajakirjanduslikke töömaastikke, tõi mulle muu hulgas meelde nõukaaegsed eriti populaarsed kirjutised rubriigist „Ajakirjanik vahetab elukutset...“, mille puhul ajakirjanik kuu või paar toimetusest eemal oli, mingit konkreetset tööd tegemas. Erilise huviga ootasid lugejad tollal Edasi legendaarse ajakirjaniku Olev Antoni karjakulugusid, aga mäletan, et ega Noorte Hääle Ilmar Rodengi oma mahlakate lugude ja lopsaka sõnakasutusega kehvem polnud.

See ühte või teise töövaldkonda süvitsi sisseelamine tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui jälgin praeguses online-ajakirjanduses vilksatavaid sotsiaalseid mänge, milles enamasti siiski puudub kunagistele ajakirjanike elukutsevahetuse lugudele omane põhjalikkus.

Nii elavad kolm nooremat inimest praegu SEB Elu- ja Pensionikindlustuse algatatud eksperimendi raames kuu aega rahasummaga, millega pensionärid peavad toime tulema. Väidetavalt tõi juba eksperimendi algus välja esimesed kulukohad, millest pensionipõlve saabudes tuleb loobuda. Aga kes siis ei teaks, et loobuda tuleb kõigest, mis vanainimese elule veidigi meeldivamat nüanssi annaks, kirjutab selle kohta üks kommenteerija. Ja teine arvab, et praegused eksperimenteerijad, kes püüavad hakkama saada keskmise pensioniga, unustavad ilmselt ära, et nad oleksid tegelike pensionäridena vanad ja haiged ning vajaksid ravimeid. Kolmas kommentaar aga küsib koguni: „Palju SEB „katsetajatele“ pappi annab selle lolluse eest? Tutvuse poolest?“

Eelnevalt nimetatud „sotsiaalses mängus“ puudub süvitsiminek ja põhjalikkus, ka puudub arusaam, et tegelikult ja tõesti on meil tohutu palju inimesi, kes pensionäripiskuga peavad päevast päeva toime tulema ja kellel ei ole eksperimenteerijate kombel tagataskus teadmist, et see piskuga läbiajamine on ajutine ning üleminev nähtus.

Usutavamana tundub ERRi teadusportaali Novaator eksperiment, kuidas kaks ERRi ajakirjanikku (Rain Kooli ja Allan Rajavee) 40-päevase paastuajaga, nende sõnul katsumusega, hakkama saavad. Rajavee on seda nimetanud seitsmeks nädalaks tulvil enesedistsipliini, kohanemist, uudset ajakirjanduslikku tööd ja igapäevast kombineerimist. Mul on olnud huvitav sellest lugeda, kuigi mu enda paastuaeg  nii radikaalne pole, piirdudes ainult lihast loobumisega.

Sotsiaalse mängu kategooriasse kuulub küllap ka minu tänahommikune dilemma, kas minna raamatumessile, et aprillipensionile lisandunud rahasumma eest osta laada odavmüügilt üks ammusoovitud raamat, või eelistada seda, et sama rahahulga eest saab ühelt teiselt odavmüügilt kuus vajalikku rõivaeset...

* Mainitud krimka on Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro „Betty Boop“, mis eesti keeles ilmus mullu Toledo kirjastuse väljaandena.

01/04/2017

Jevtušenkost


Jevgeni Jevtušenko (18. juuli 1932 - 1. aprill 2017).

Nii palju tuleb meelde. Ta oli minu põlvkonna jaoks üks nooruslikult ja kirglikult mässulise luule esindajaid. Siinsel internetist leitud fotol on ta 1960ndatel aastatel.

Mäletan kohtumisi Moskvas 1986. a ja hiljem... Siberi lummemattunud pooljaama sildiga "Станция Зима", kus meie rong BAM-ilt tulles viivuks peatus... Seda, kuidas lugesin 1982. a tema romaani "Ягодные места", millest ka leheloo kirjutasin...

Oli ja jääb hulk häid värsse... Poeedi hääl...

Tema luuleline tõdemus, mis minu arvates küll igale ajakirjanikule juhtmõtteks sobiks:
"Maailmas ebahuvitavaid inimesi pole.
Maailmaks väikeseks on iga inimolend..."
 
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.

А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.

У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.

И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой…
Все это забирает он с собой.

Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!

Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?

Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.

Уходят люди… Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
/1961/

Ta oli hea esineja. Üks näide tema esinemisest on siin:
https://youtu.be/tpMt5Y_3LPU