30.3.17

Ajast, aja- või ajuvabalt

Täna hommikul avastasin ootamatult, et keegi on ühe päeva ära varastanud. Olin täiesti kindel, et täna on kolmapäev, aga mulle tehti selgeks, et olevat ikka neljapäev. Eile oli minu meelest teisipäev ja neid asju, mida ma tavaliselt kolmapäeviti teen, ei olnud ega ole ma sel nädalal teinud. Kuidas siis päeva kadumine võimalik on?

Minust targem peab süüdlaseks hiljutist suveaja keeramist, et see keeravat ka kuupäevad segamini. Aga kuupäevanumbrit teadsin ma küll, ainult nädalapäevad olid sassis ja isegi nüüd, neljapäeva õhtul, on mul tunne, et neljapäev on alles homme.

Nagu sellest veel vähe oleks ärkasin ma hommikul mõttega, et siis, kui saadakse aru, et aeg kulgeb inimesest sõltumatult, omatahtsi ja omasoodu, ollakse vaba. Seda mõista oli hea ja kergendav.

Siis jäävad ära kõik manipulatsioonid ajaga, oled ainult sina ja sulle sünnist surmani antu. Ja paradoksaalsel kombel ei ole siis vaja ka ühtki vabaaja veetmise keskust, sest kui aeg on vaba, siis on ta aeg iseeneses ja veedab ennast ise, hoolimata kübetki sinu kõikvõimalikust sekeldamisest. Kuhu ja kui kiiresti aeg kulgeb, kas mõnda päeva ära jättes või mõnda tundi juurde tekitades, kas alguse või lõpu poole, see on täiesti iseasi.


AJ tänasel moblafotol on Parditiik, kus ka pardid kulgevad omasoodu.

27.3.17

Nõuandeid blogikriisi puhul


Kui ma aastaid tagasi üsna algaja blogija olin, siis vaevas mind pettekujutelm, et blogima peaks enam-vähem iga päev, ja oli ka hirm, et äkki ei jätku teemasid. Teemasid on senini jätkunud ja vajadus või tahtmine iga päev postitada on ka üle läinud. Kirjutan siis, kui tahan, ja sellest, mida tahan.

Aga toona varustasin ennast abivahendiga, mida mul ei ole senini vaja läinud. Ostsin raamatu, mille pealkiri pakkus 365 moodust maailma muuta ja mis sisaldas iga päeva kohta ülevaadet sellest, mis päevaga on või võiks olla maailma mastaabis tegu, et ilmaelu päev-päevalt paremaks muuta. Autor oli Michael Norton, keda ka rahvusvaheliselt ühemehe-ideevabrikuks kutsuti.

Tänase päeva kohal on kirjas: hakka protestilauljaks! Kui ma aga kavatseksin selle soovituse järgi toimida, tabaks mind kodakondsete äge protest mu laulmise vastu, sest mis sa ikka laulad kõvasti ja valesti, kui sulle elevant on kõrva peale astunud. Nad lihtsalt eemalduksid minust vaikselt. Nii ma siis ümisengi omaette ja tänase päeva soovitus minu jaoks ei sobi.

Homme, muide, soovitab see sisukas raamat käimlatega tegelda ja sinna lastut mitte minema uhtuda, vaid kasutada kuivkäimlaid, mis ei ole reoveesüsteemiga ühenduses ja ei põhjusta keskkonnale mingit kahju, vaid võimaldavad oma aia või põllulapi jaoks komposti toota. Veel soovitatakse kasutada vaatega käimlat (võib-olla paremate mõtete tekkimise huvides). Küllap on need soovitused maailma paljudes paikades väga aktuaalsed. Mina homme neist siiski blogima ei hakka.

Nõndasamuti ei blogi ma ülehomme puuetega inimeste õigustest (kuigi see on mõistagi väga oluline teema), üleülehomme Marokosse reisimisest, 31. märtsil jalgpallifänniks hakkamisest või 1. aprillil masturbeerimisest rahu nimel. Need kõik on ohtrate internetilehekülgede viidetega varustatud soovitused sellest mitmekesisest ja üsna vaimukast raamatust – nii et kui blogiteemade valikuga hätta jääte, tasub endale mõni selline 365 päeva soovitustega köide muretseda. Selletaolisi leidub maailmas palju, igaühes erinevad nõuanded.

Blogige terviseks!

Illustreeriva tähendusega pilt internetist.

22.3.17

Jumal ei salli jukerdamist

Olen püüdnud vältida pahas tujus tehtud blogipostitusi. Alati see ei õnnestu. Täna on pahema jala päev. Talv läbi loksunud ilmad on ära väsitanud. Tervis loksub justkui samuti. Asi, millest palju lootsin, ei laabu kuigi sujuvalt. Virisemiseks oleks nagu põhjust.

Kuskilt pilveserva alt paistab ometi päikest.

Jaak Joala laulis oma „Linavästriku laulus“, et jumal ei salli jukerdamist. Loobun ka seekord oma pahast tujust kirjutamisest. Ehk lähevad asjad korda. Vahendan siin hoopiski üht ERRi algatust.

Kui sa mõne sõna peale vihane oled, siis peaks hästi sobima osavõtt ERRi kolesõna 2016 konkursist, kus valitakse mullune ebardsõna ja pakutakse sellele alternatiiv.

Vaata http://www.err.ee/584034/kolesona-2016-konkurss-aita-valida-mullune-ebardsona-ning-paku-sellele-alternatiiv

Kolesõnu koos põhjendustega võib pakkuda lingitud teksti kommentaariumis 31. märtsini. Aprillis tuleb finaalhääletus ja 1. mail saab kolesõna 2016 ja selle parim alternatiiv teatavaks.

Teen siin enese jaoks väikese kokkuvõtte seni pakutud sõnadest:
tsau tere asemel
bränd kaubamärgi ja tootemargi tähenduses
enesetapupommar
omamine
sotsiaalmeedia
graafik absoluutselt iga visuaalse abivahendi tähenduses
õõvastav, nörritav
omasooihar
taristu
sisend
psühhoanalüüs
trend
vilepuhuja (asemel võiks olla lokulööja)
lapspornograafia
kvaliteetaeg
reka
järgnevalt, koheselt
kootsing
persoon
kvoodipagulane
siseriiklik
päravaatur
esiklaps


Foto, 21. märts 2017.

19.3.17

Richard Flanagan „Kitsas tee sisemaale“


Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“

Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud  Kristjan Kannike.   
Kirjastus Varrak, 2016.

Mulle meeldib maakera kuklapoole kirjandus. Mu kõigi aegade kõige lemmikum raamat, millest ma veel selles blogis ei ole kirjutanud, on pärit Austraaliast. Veel mõned sealse kandi kirjanike romaanid ja novellid on mind vägagi paelunud. Seepärast otsustasin pikemalt mõtlemata ka Flanagani lugeda, olles kindel, et saadav elamus on seda väärt.

Ega ma eksinudki. Tasmaania mees Richard Flanagan on raamatus „Kitsas tee sisemaale“ („The Narrow Road to the Deep North“, 2013) oskuslikult kasutanud nii oma isa meenutusi Jaapani orjatöölaagrist Tai-Birma Surmaraudtee ehitusel kui ka omaenese kujutlusjõudu ja karakteriloomise oskust. Tema romaani ainestik on sõna otseses mõttes kõhedust tekitav, aga surmalemääratute paine kõrvale on ta põiminud kauni armastusloo ja vähem kauneid tüdimuselugusid ning peategelase, vananeva arsti mõttekäike. Lisaks veel ekskursid jaapani luulesse.

„Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia.“

Kõik kokku on kohati üllatavalt filigraanne, poeetiline ja diskreetne, et siis jämeda robustsuse ja jahmatava otsekohesusega vahelduda.

Sellest romaanist saaks põneva filmi. Ma arvan, et selles filmis domineeriks pruun värv kõikides oma varjundites. Mudapruun raudtee-ehituse ja pommiplahvatuste kaadrites, hallikaspruun maharaiutavate peade kaelakortsudes, väljaheidete pruunikas löga, mille lakkamatu vihm laiali uhub. Tulekahjude pruuni lõõma oleks selles palju ning jahtuva tuha pruuni, aga ka mustjaspruune silmi ja juukselaineid, liivapruuni rannal, kus armsam käis, vanade raamatute pruunikaid nahkköiteid. Paljutki veel...

Ja veel on punast. Verd. Palju verd ja piinamisi. Peksu. Julmust. Mõnitamist. Koolerat. Surma.

Just see on põhjus, miks ma ei söanda seda väga hästi kirja pandud teost kõikidele lugemiseks soovitada. Kuid alustanul on raske raamatut pooleli jätta, sest nii väga tahaks, et tegelastel, noil üliväsinutel ja viletsaks muutunutel seal vangilaagris hästi läheks. Aga hästi minemine tähendab siinjuures paljude kannatuste üleelamist. Selleks aga aitab kaasa meeste karm sõprus. Kannatusi kirjeldades ülistab kirjanik inimlikkust.

On ka punane kameeliaõis, mis peategelasele ikka ja jälle meelde tuleb...

Võib kujutleda tõlkija tunnetepinget seda teost vahendades. Minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Märkisin enda jaoks ära palju tsitaate. Kuid piirdun siin ainult kolmega.

„Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.
Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.“

„Liin tervitas vihma ja päikest. massihaudades idanesid kolpade ja reieluude ja katkiste kirkavarte vahel seemned, rööpanaelte ja rangluude kõrvalt tõusid üles köitraod, mis väändusid ümber tiikpuust liiprite ja sääreluude, abaluude, selgroolülide, pindluude ja reieluude.“

„Kõik oli ühtaegu kummaline ja lahke. Lihtsatel toolidel oli hea istuda, ja ka paigal oli õige tunne ja inimesed tundusid head, ja nii kaua kui kestab see öö, mõtles Jimmy Bigelow, ei ole maailmas teist paika, kus ta olla tahaks.“

Romaanis on meenutatud mitut laulu. Selle ajastu hitte. Üks neist, šotlaste „Auld Lang Syne“ on meile eesti keeleski väga tuttav, algab sõnadega „On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb...“ Vennaskond on seda „Lahkumismarssi“ laulnud, veel varem aga keegi meie tuntud solistidest. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Siia valisin YouTube'ist paljude hulgast Julie Andrewsi esituse –


Peategelane meenutab oma armastatust mõteldes 1930. aastate kabareetähte Leslie Hutchinsoni (1900-1969), kes oli „lähedane kuningliku perekonna daamidele“. Kontrastina raamatu masendavamatele lehekülgedele kirjutangi seda postitust nüüd tema mahedate laulude saatel. Temast ei teadnud ma enne seda raamatut midagi. See laul, millest romaanis juttu – „These Foolish Things“ – ja laulja on siin:


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

11.3.17

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest

Kuhu teil kõigil küll kiire on?

Täna läks Peeter, mu pioneeri- ja keskkooliaastate hea sõber, kaaslane kokkutulekute lõkkevalves ja kooli näiteringis. Hiljem kohtusime harvem, aga meie noorusaja sõprusest oli nii tugev põhi all, et need trehvamised alati väga südamlikeks kujunesid ka siis, kui me mõnes asjas ehk ühel meelel ei olnud.

Tema eludaatumiks jääb: 28. oktoober 1945 - 11. märts 2017.

2008. aasta kevadel ajasin Peetriga Toompea lossis hästi pikalt juttu ja juunis ilmus Elukirjas selle vestluse tulemus, pikem kirjatükk „Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest“. Peeter andis selle juurde oma erakogu  fotosid. Loo suure avafoto pildistas Tiit Koha.

Et Elukirja arhiiv on internetist kadunud, saavad seda lugu lugeda ainult need, kel too ajakirjanumber juhuslikult alles on või kes sammud raamatukokku seavad. Sestap panen selle loo nüüd siiagi. Küll mitte täpselt selle variandi, mis Elukirjas ilmus, vaid ilma toimetuse parandusteta originaali. Illustratsiooniks panen ajakirja leheküljed.

Kes pikki blogilugusid meelsasti ei loe, võiksid lugeda loo lõppu – akadeemiku mõtteid kestmisest ning anekdooti, mida ta Elukirja lugejatega jagas.

Niisiis...

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest
Linda Järve

Akadeemik ja riigikogu liige Peeter Tulviste ütleb, et arvatavasti on ta põhiosa oma juhioskustest saanud pioneerieas. Ta oli Tallinna pioneeride staabi liige, 10. keskkooli malevanõukogu esimees, kes kandis vormipluusi peal kaelas kirevat vilenööri. Mida kirevam see skaudilik vilenöör oli, seda rohkem oskusi ja tarkusi oli selle kandjal.

See oli meievanuste jaoks põnev aeg. Peetriga tutvusin naaberkooli külalisena tema malevakoondusel, mis oli pühendatud teaduse ja tehnika arengule. Koonduse oli kosmoselennuna lavastanud Peetri sõber Ingo Normet. Õhulaev „Lõbus 114“ startis Kuule saalitäie vaimustunud laste silme all. Veel iseloomustasid seda aega mitmesugused maastikumängud, kokkutulekud  ja aktiivilaagrid nagu unustamatu Tagametsa..

Tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri  Lüüs jt  tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada neid kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati toimetulekut looduses keerulistes tingimustes, mitmesugust korraldamist ja juhtimist. Peeter lisab: „Mul on sellest ajast küll hea meel. Meil oli ka särav pioneerijuht Marta Kangro, kes läinud aastal suri – väga huvitav isiksus ja hea kasvataja. Kui tagantjärele mõtelda mu rektoriaastatele, siis ei olnud mul varem mingisugust juhtivat rolli ülikoolis. Olin väljaspool seda mängu, sest ei olnud parteis. Ja kui juhtus niimoodi, et olin pool aastat üsna ootamatult taastatava filosoofiateaduskonna asutajadekaan, seejärel ühe aasta prorektor ja viis aastat rektor, siis aitas mind just see juhikoolitus, mis oli pärit pioneeriajast.

Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi selle päeva kogu korraldamine ja juhtimine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Kõige tugevam on see geograafidel ja bioloogidel, kelle amet on niisugune, et nad koos kõnnivad. Minu meelest ongi nendega suhteliselt lihtne asju ajada.

Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meelehoiu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just tollest noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.“

Kaugemal õpib võrdlema
Pärast keskkooli lõpetamist läks Peeter õppima Moskva ülikooli. Ta oli küll kogu aeg unistanud, et läheb Tartusse ja käis koos Ingo Normetiga mitu korda ka keskkooliajal Tartu vaimuelust osa saamas. Peetrit tõmbas ajalugu, aga kodus tehti talle selgeks, et selle riigikorra  ajal ajalooga tegelda on paratamatu valetamine ja varjamine, millega pole mõtet ennast siduda. Lõpuklassis soovitasid ajalooõpetaja Silvia  Õispuu ja eesti keele õpetaja Helju Jõesaar tal konkureerida nn vabariiklikul kohal erialale, mida Eestis ei õpetatud. Eksamid oli võimalik teha eesti keeles ja Eestis. Kahele kohale konkureeris kaksteist noort. Peetrist sai psühholoogiatudeng kauges võõras suurlinnas.

„Moskvas sai hästi aru, et oleme teistsugused oma kultuuri ja ajaloo poolest. Ka võimaldas Venemaal olek vaadata Eesti asjadele võrdleva pilguga. Identiteedi seisukohast oli mulle kindlasti tähtsam kasvuaeg Eestis, aga asjade kõrvaltvaatamise võime tuleb tihtipeale siis, kui oled võõras kultuurikeskkonnas.

Kui vahel küsitakse, mida, kus ja kuidas ülikoolis õppida, siis oleks minu meelest mõistlik õppida kaks-kolm aastat siin ja siis, juba oma tahtmist teades, selles maailma ülikoolis, kus just seda asja eriti hästi õpetatakse, mis sind huvitab. Üks ülikooliaasta peaks kindlasti kohustuslikus korras mööduma väljaspool oma ülikooli ja riiki. See annab kogemusi juurde. Ameerikas on ülikoole, mida ei saa muidu lõpetada, kui pole aastat elanud välismaal.“

Virisemine ei vii kuhugi
Psühholoogiadoktor Tulvistelt küsitakse sageli, miks ta on riigikogus selle asemel, et olla kateedris, laboris või ekspeditsioonil. Ta vastab siis: „Arvan, et olen õiges kohas, muidu ma siin ei istuks. Minu meelest  teevad oma elu liiga lihtsaks need inimesed, kes arvavad, et on Eesti riigi jaoks piisavalt teinud, kui selle kallal virisevad. Virisemise traditsioon on meil sajandeid vana, sest riik on  olnud võõras. Kui kedagi oleks tarvis õpetada, kuidas üht riiki hukka ajada, siis selles me oleme suurepärased, oskame seda paremini kui keegi teine. Aga ma pean palju rohkem lugu nendest, kes tahavad midagi konstruktiivset ära teha, oma riiki ehitada. Seda hüpoteesi, et ühemiljoniline rahvas suudab pidada oma rahvusriiki, tuleb alles tõestada. Ka on meil õnnetult vähe omariikluse kogemust. Mida rohkem ajusid saame riigi ülesehitamisele kaasata, seda parem.“

Peeter Tulvistele teeb rõõmu, et  kogu nõukavärk kokku kukkus ja nüüd on meile terve maailm lahti. Ta ei arva, et endiste kommunistidega peaks midagi hirmsat tegema, aga seda ütleb küll, et kui nad hakkavad rääkima mingitest demokraatiatest ja teab millest veel, siis tuleks neile küll peksa anda. Nõukogude riik oli süsteem, kus mingi bande võttis ja pani riigi lukku: ütles, kus inimene tohib või ei tohi olla oma ainukese elu, kus ta tohib käia ja kus mitte.

„Hiljuti lugesin intervjuud Kristjan Palusalu tütrega. Ta lõpetas selle väga sümpaatselt: isa tahtis, et Eesti oleks vaba, ja praegust jorisemist ta poleks sallinud. Samasugune suhtumine oli Jaan Krossil väga tugevasti. Nüüd tagantjärele on tarku palju, kes enda meelest täpselt teadsid, mismoodi Eesti vabaks saab ja et see kohe juhtub... Siis nad pidid seda küll väga hoolega varjama kõikide inimeste eest. Tühja nad teadsid tegelikult. Arvati et vabaneme pärast mingit sõda, pärast võitlust ja raskeid kaotusi. Aga, et me niimoodi vabaks saame ühekorraga, seda ei osanud ju keegi ette näha, ja minu meelest see oli nii suur sündmus, et meil on nii vedanud, nagu üldse saab vedada. Peab katsuma lahus hoida  tõeliselt suuri ja tähtsaid asju ja väikeseid virisemisi.“

Karu tagumiku alt väljas
Sellega on psühholoogist riigimees nõus, et samas ei olnud inimeste teadvus nii järsuks muutuseks valmis. Ka mõni ta tuttav ei suuda tänase päevani sellega leppida, et Eesti niimoodi vabaks sai. Ta ütleb, et saab neist aru: nad arvasid, et vabadus tuleb tingimata suure sõja ja võitlusega. Nagu ajaloožanri reeglid ette näevad. Aga läks teisiti. Nagu läheks muinasjutus, kus prints on kuulnud, et kuskil on printsess, kes tuleb üles äratada, aga enne on vaja ületada kolm takistust. Esiteks lohe. Prints riietub raudrüüsse, istub hobusele, võtab mõõga ja kilbi ja sõidab lohe juurde. Kolistab lohe koopasuus, ütleb, et lohe, tule välja, ma tahan sinuga võidelda, printsessi vabastada ning temaga abielluda. Siis kostab koopast kobinat, lohe pistab pea välja ja ütleb: „Tahad oma printsessi, võta oma printsess ja kao siit. Mul on siin nii palju oma asju teha praegu.“

„Loomulikult, suure vaevaga oli ära õpitud karu tagumiku all elamine, ja siis äkki oli karu läinud... Inimene ei ole nagu James Bond, et pärast veest, tulest ja vasktorudest läbi käimist pühib kaks korda käega üle juuste, sätib lipsu sirgeks ja on valmis.

Saksamaal pidasin loengu ja mult küsiti, et kui alustaksite praegu Eestis kõiki muudatusi, mida teeksite siis teistmoodi selle tarkuse valguses, mis nüüd on olemas. Vastasin siis nii: "Kultuuripsühholoogia mätta otsast vaadatuna peaksime igal pool kõvasti kuulutama: kallid inimesed, me oleme elanud ühte tüüpi ühiskonnas, nüüd hakkame elama täiesti uut tüüpi ühiskonnas, kus kõik need asjad, mille järele oleme siiamaani igatsenud, on olemas. Aga me peame teadma, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Seda absoluutne enamik inimestest ei tea ega kujuta ette.“

Meie jaoks uus ühiskond tuli ju ootamatult. Mul ei lähe kunagi meeles, kuidas 1988. aastal lasti mind esimest korda Nõukogude Liidust välja konverentsile Ungaris. Ungari oli tol ajal astunud juba pika sammu sellise ühiskonna poole, nagu meil praegu on. Tol ajal see vahe oli kohutav. Siis küsis üks ungari ametivend, mis tunne mul on seal ringi vaadates. Ütlesin, et kontrast on muidugi suur. Raamatud, mida me pidime salaja käest kätte andma, on vabalt poes müügil. Letid on igasugust kaupa täis. Ja ta ütles, aga pidage silmas seda, et kui teil peaks samamoodi kõik hästi minema, nagu meil on läinud, siis tekivad ka niisugused probleemid, mida teil praegu ei ole. Praegu ei ole teil poes midagi saada ja te kirute õigusega parteid ja valitsust, kes selles süüdi on. Aga kui poes on kõike, kuid teil pole raha, siis ei saa te enam valitsust kiruda. Kui olete aus, peate ennast kiruma, et naabril on raha, aga teil ei ole. Ja see arusaam on inimese jaoks palju valusam kui valitsuse kirumine.

Teise hädana nimetas ungari psühholoog seda, et inimesed hakkavad rabama tööd teha, surevad noorelt ära, abielud lähevad lõhki, sest kogu aeg tahetakse elada natuke paremini kui naaber.

Tulin tagasi ja katsusin seda juttu otsekohe kuhugi lehte sokutada, aga see ei olnud veel võimalik. Kui inimestel oleksid sellised teadmised olnud, ehk oleks neil siis olnud kergem. Praeguseks oleme harjunud ühiskonna kiire muutumisega. See annab teatud eelised võrreldes  näiteks nende Lõuna-Itaalia talupoegadega, kes elavad niimoodi, nagu nende esivanemad elasid sajandeid tagasi. Need eelised võib-olla tulevad meile kasuks.“

Elukaugusest ja elurõõmust
Teadusega tegeleks Peeter Tulviste hea meelega palju rohkem. Reedeti on tal kultuuripsühholoogia loengud Tartu ülikoolis. Ta ütleb, et muidugi jääb inimene ka ülikoolis töötades vanemaks, aga seal sul tulevad igal sügisel uued lapsed oma mõtteviisiga, kellega kokku puutud, ja see on värskendav.



Nii riigimehi kui professoreid peab tavamõtlemine elukaugeteks inimesteks. Tulviste ütleb selle kohta: „Erakordselt põnev aeg oli minu jaoks 2001. aasta presidendikampaania, mil sõitsin suvega Eestis läbi 40 000 km. Seda juhtub harva, et oma maa elus nii täieliku ettekujutuse saad, aga elukauguse probleemi pole mul elus olnud. Kui ma midagi ei tea, siis küsin.“

Tahan teada, kas Peeter on kahetsenud, et tookord Eesti presidendiks ei saanud. Ta vastab:  „Ilmselt mitte. Võib-olla mul oleks kurvem meel, kui oleksime kehva presidendi saanud, aga praegune president teeb oma tööd hästi.“

Peetri abikaasa psühholoog Tiia Tulviste oli meie jutuajamise ajal USA-s Fulbrighti stipendiumiga uurimistööd tegemas ja Peeter pidas plaani teda vaatama sõita ning ühes ülikoolis loengut pidada. Tütar Epp õpib Tartus eripedagoogikat. Poeg Jaan on mitmekesiste huvide ja ettevõtmistega: õppis psühholoogiat ja sinna otsa majandust.
Peeter ütleb, et elus on suur rõõm, kui haiguseid ja hädasid ei ole. „Kui oled natuke maailmas ringi käinud ja näinud tõelist vaesust, siis mõistad, kuidas sul vedanud on. Meie lapsepõlves pärast sõda peeti vaeseks seda, kel polnud midagi süüa, midagi selga panna ja kusagil olla, kes oli talvel külmaga õues. See on tõeline vaesus ja selle pilgu läbi on maailmas võrratult hullemaid kohti kui Eesti.

Haigustest on infarkt ainuke tõsine asi, mis mul on olnud. Olen tundnud seda eriskummalist tunnet, kui sind on kaheksa tundi opereeritud ja teadvuse tagasi tulles on esimesi mõtteid, et oleks võinud ka mitte ärgata. See paneb elu teistmoodi vaatama.“

Kestmine
Meievanused inimesed märkavad sageli, et üks või teine kaasteeline kaob. Peeter Tulviste: „See on imeilus lause, mida matustel öeldakse: inimesel, kes naisest sündinud, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Tänapäeva lääne tsivilisatsiooni häda on, et me liiga vähe mõtleme igaviku ja kaduviku peale. Vanasti oli inimestel elukorralduslikult võimalus ja isegi kohustus pühapäeva hommikul natuke aega igavikulistele asjadele mõtelda. Ma ei taha ütelda, et see tingimata kirikus peaks sündima, aga miks ka mitte, kui see on meie kultuuritraditsioonis niimoodi ette nähtud. Praegu vist mõtleb väga suur osa inimesi tõsiste asjade üle ainult siis, kui on matustel või mõne lähedase inimese kaotab. Seda on selgelt liiga vähe. Kui ei mõtelda inimese ajalikkuse peale ja sellest, et me siin väga lühikeseks ajaks oleme, siis jäävad paljud asjad üldse läbimõtlemata ja on  inimesele arusaamatud. Inimesel on üks elu, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi teha. Kui raisata see muretsemisele, miks naaber saab rohkem palka kui mina, siis see on haletsusväärne.“

Lõpetuseks küsin, kas anekdoodikogumikke koostanud akadeemikul ka kohemaid mõni mõistujutt meelde tuleb, mida ta Elukirja lugejatega jagada tahab.

„Üks astronoom peab loengut ja ütleb: „Teadlastena teame, et kõikidel asjadel on oma algus ja lõpp. Nagu kõige muu kohta, käib see ka meie päikesesüsteemi kohta ja sealhulgas ka Maa kohta, millel elame. Nii palju kui me praegu oskame ütelda, jätkub seda kõike veel 14 miljardiks aastaks. Siis on lõpp.“

Selle jutu peale küsib üks naisehääl: „Kui kaua?“

Astronoom kordab: „14 miljardit aastat.“

Naine ütleb: „Jumal tänatud, ma kuulsin, et 14 miljonit.““

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 6, 2008.

9.3.17

Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! + 100 Hispaania toitu

Kevad tuleb, hakkame lõpetama!

Lõpetasingi eile oma augustis alanud kooliaasta. Isikliku. Omavalitud õppekavaga. Online-ülikool on selles mõttes hea, et annab vabalt võimaluse endale ise ainevaliku koostada ja seda sobiva intensiivsusega õppida.

Võtsin läbi ühtekokku 11 ainekursust, mis kestsid igaüks 4-6 nädalat. Inglise keelt ja kirjandust, psühholoogiat, tervishoidu, taoismi ja minu jaoks kõige olulisema ja meeldivamana hispaania keelt, mille õppeprogramm koosnes kuuest neljanädalasest kursusest.

Hea tunne on. Hispaania keele õppimine oli minu jaoks seekord kõige meeldetuletamine, mida õppisin umbes viisteist aastat tagasi, ka juba 50+ vanuses, Tallinnas rahvaülikoolis. Aga kuna õpetajad on erinevad, sain online-ülikoolist ka mõningaid uusi teadmisi. Niisugune meeldetuletamine on nagu värskendav dušš.

Blogilugejatele panen siia maiuspalaks lingi leheküljele, mis tutvustab sadat Hispaania toitu, mida peaks maitsma enne surma. Head isu tekitab see kindlasti.
https://www.comedera.com/100-platos-comida-espanola/

Muust õpitust olen üht-teist blogiski kirjutanud. Näiteks kursusest, mis sidus (eelkõige inglise) kirjanduse vaimse tervise problemaatikaga:

Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/stress-ja-murtud-sudame-sundroom.html
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/lein-ja-posttraumaatiline-stress.html
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/depressioon-ja-bipolaarne-haire.html
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/vananemine-ja-dementsus-motisklused.html

Kirjutasin ka taoismikursusest:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/01/motiskledes-kulgemise-vaest-1.html

Kas ma oma „kõrges“ vanuses veel õpin? Arvan küll, et jätkan. Ka itaalia keele oskust võiksin ju samamoodi värskendada ja veel mõne teise online-ülikooliga tutvust teha. Nad pakuvad üsna palju tasuta õppe võimalusi ja see on kiiduväärt. Tunnistusi ma endale välja ostma ei ole hakanud, sest vaevalt ma enam kuskile tööle kandideerin, kus neid vaja on, ja pealegi ei piisa mu pensionist selleks raha. Aga ka ilma kõiksuguste sertifikaatideta hoiavad uued teadmised meele ja vaimu värske.

Pildi allikas.

3.3.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.

Tallinna 28. kooli uksel, u 1958.
MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (3)

Meie maailm avardus järk-järgult

Tähtis koht oli minu ja Marina jaoks Nõmme raamatukogu Õie tänaval. Sinna läksime otse mööda Metsa tänavat kuni lõpuni, siis tegime väikese ringi, sest ei tihanud vene kooli spordiväljakult läbi otse minna. Vene poisid kippusid meid kiusama. Nõmme raamatukogu legendaarne juhataja Hilda Kallik koos oma samuti raamatukoguhoidjast tütrega lubasid meil alati riiulite vahel raamatuid uurida, vahel ka lugejaid teenindada – usun, et mu lugemisharjumustele ja -armastusele just see tublit lisa andis.

Õie tänaval üsna raamatukogu vastas oli ka maja, kus ma olevat elanud oma elu esimese aasta enne Metsa tänavale kolimist. Seda ma loomulikult ei mäleta, küll aga räägiti mulle, et praegune Kiige park olevat olnud osa selle maja suurest aiast. Käisime tüdrukutega sealsetel kaldkiikedel sageli kiikumas ja kujutlesime suurt puud, mis olevat siinmail haruldane kreeka pähklipuu, muinasjutumetsa osana. Praegu see puu enam nii suur ei tundu, ka seisab ta traatide ja trosside toel vaevu koos.

Igal nädalal, enamasti laupäeviti, sai kogu perega käidud Valdeku saunas. See oli omamoodi rituaal, millest ei puudunud ka sauna kitsukesest puhvetist ostetud külmvärske limonaad. Saunasaba oli enamasti pikk, aga seal räägiti igasuguseid põnevaid asju ja seepärast läks aeg päris kiiresti.

Tänavad minu kodust kuni Valdeku saunani olid oma mäkketõusude ja -langustega väga lahedad soome kelguga sõitmise jaoks. Tõukekelk oli tüdrukupõlves meie suur lemmik ja sõitsime sellega enamasti mööda Lõuna, Ravila, Nurme ja Mai tänavat, kus autosid siis ju suhteliselt vähe liikus ja niimoodi lustiliselt kelgutada sai. Kõige rohkem käisime siiski haigla juures Lõuna tänava mäel, sest see oli kodule lähemal.

(Autode vähesusega seoses tuleb meelde, kuidas käisime mängukaaslastega Vabaduse puiesteel Nurme peatuses möödasõitvaid autosid ja busse vaatamas. Meil olid lausa vihikud, kuhu märkisime, mitut autot nägime ja mis "nägu" need need olid. Nii võisime seal tundide kaupa vahtida. Hiljem hakkas aga ka Nõmme tänavatel rohkem autosid sõitma, tsiklid olid päris tavalised.)
 
Uisutamiseks sobisid hästi nii 27. kooli alati hästi korras liuväli kui ka Hiiu tänava äärses metsatukas asuv suur liuväli. Teistel Nõmme liuväljadel sai ka käidud, aga vähem. Siis oli auasi, et liuväli oli pea iga kooli juures.

Suvel oli tore käia haigla juures asuvas väikeses pargis (Ravila ja Lõuna nurgal), kus olid imeilusad kiviktaimlad. Seal sai basseini kopikaid loobitud ja mööda müüre ronitud, aga ka lihtsalt mõnes varjulisemas kohas raamatuid loetud. Veel oli suve põhikoht Tähe tänava metsapargi kõlakoja ümbrus. Kui veel väike olin, asus kõlakoda hoopis teises kohas, Tähe ja Rahu tänava nurgal paiknevas pargis, kus loengkontsertidel alati palju publikut oli. Eriti vahvad olid nukuteatri külaskäigud – lihtsatest käpiknukkudest oli rõõmu palju. Sageli esinesid seal ka väga tuntud lauljad alates Georg Otsast ja Viktor Gurjevist. Tallinna 28. kooli õpilasena esinesin seal ka ise mitu korda. Hiljem tehti sinna tenniseväljakud ja kõlakoda viidi üle metsa. Mäletan, kuidas metsapargis õhtuti kino näidati. Eriti hästi on millegipärast meeles "Soomuslaev "Potjomkin"". Ka sealsel laval olen esinenud, siis küll juba Tallinna 10. keskkoolis õppides. Lugesime kooli näiteringi tüdrukutega Juhan Liivi luulet. Metsapargi pingiread olid alati rahvast täis, tagapool oli noorema rahva kurameerimise koht, eespool istusid lapsed ja vanemad inimesed. Mändide all olid jalgratturid, kauni kiviktaimlaga kaunistatud mäeveerul viis Vabaduse puiestee poole ilus trepp...

Kooliteed käisin algul 28. kooli mööda Tamme, Tähe ja Rahu tänavat, hiljem 10. keskkooli mööda Tamme ja Maleva tänavat. Toona tundus koolitee üsna pikana. Mäletan, et kui väikese tüdrukuna sügisepimeduses üksi koju juhtusin tulema, kõndisin keset tänavat ja laulsin enese julgustamiseks kõva häälega. Aga lapsepõlves polnudki sügisõhtud justkui nii pimedad nagu praegu... Nüüd tunduvad toonased vahemaad väikestena, Nõmmel käies tulevad alati meelde inimesed: "Selles majas elas..., tolles majas elas..., seal tegime seda ja seal toda". Mälestuste maailm on piiritu, siia said üles tähendatud vaid mõned killud.

/Lõpp./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html

1.3.17

Vaatamisi: Trumani, Magda, Julieta ja Paulo Coelho lood (täiendatud)

Alates 1. märtsist on ETV2 kolmapäevaõhtuti näidanud Iberofesti hispaania- ja portugalikeelseid mängufilme. Programmi on valitud auhinnatud linateosed, mis on valminud viimaste aastate jooksul. Eelmisel aastal toimiti samamoodi ja siis ka kirjutasin nendest filmidest.

Tänavu olid mõistagi uued filmid ja vaatasin neidki kõiki. Seda blogipostitust alustasingi 1. märtsil, mil panin siia harilikus kirjas Iberofesti pressiteate filmitutvustused.  - Täiendasin neid kaldkirjas oma filmimuljetega kuni ekraanil oli filmidest viimane.

1. märtsil kell 21.35 mängufilm "Truman" (2015, Hispaania/Argentina, režissöör Cesc Gay). Madridis elav näitleja Julian loobub raskest haigusest teada saades ravist - ta tahab oma elu ise juhtida. Sel teel on tema kõrval sõber Tomas ja ustav koer Truman. Film on pälvinud viis olulist Goya auhinda (parim film, režissöör, stsenaarium, meespeaosatäitja ja meeskõrvalosatäitja) ja hulgaliselt teisi võite ning nominatsioone. -

- Vaadatud. Esmamulje kohe pärast filmi lõppu: täpne, kammerlik, mõtlik, nukker naeratus, peen iroonia, mõtisklus kaduvikust, sõpruse jõust ja sellest, et inimesed suudavad meid kuni elulõpuni üllatada ning et oma lemmikloom jäetakse parimale sõbrale, sest ainult nemad kaks on näinud ja põhjani mõistnud su hingeseisundeid. Head näitlejatööd ja hea võimalus tõeliselt heades rollides mängida. Ma ei olnud teinud eelnevat kodutööd ja ei teadnud, et ühes peaosas oli Argentina praegusaja parim näitleja ja teises Almodóvari filmides kaasa teinud samuti tippnäitleja. Seda ei teadnud ka, et „Truman“ juba meie PÖFFil ja kinodes linastunud on, seega on arvatavasti paljud seda ülimalt taktitundelist ja väga head filmi juba nautinud. Mulle meeldisid tüübid ja see ootamatuse hetk, mis peaaegu igaühega kaasnes. Koera oleks tahtnud natuke rohkem näha, aga oma lahkumisnukrust ja väsimust esitas ta hästi. Oli küll raske vähi- ja surmateema, aga jättis hinge mingi erilise helguse.

8. märtsil mängufilm "Ma ma" (2015, Hispaania/Prantsusmaa), mille peaosas on Penélope Cruz. Magda on õpetaja, keda tabab üks saatuselöök teise järel ja kelle suurim rõõm on tema kümneaastane poeg. Film pälvis Hispaania filmiauhinna Goya jagamisel kolm nominatsiooni, Cruz oli üks nominentidest. -  

- Vaadatud. Jälle vähifilm. Stiilipuhas, kuid plakatlik melodraama ulatub mammograafia vajalikkuse tõestamisest ja jalgpallikirest seksi, armastuse, emaduse, elujõu ja muude inimsuhete ülistamiseni. Pisarad on garanteeritud. Penélope Cruz on imekaunis ja üllas.

15. märtsil  "Julieta" (2016, Hispaania kultusrežissöör Pedro Almodóvar), põhineb Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, Kanada kirjaniku Alice Munro lühijuttudel. Pressiteade väidab, et selle filmiga naaseb autor oma menukaimate filmide, melodraamade "Volver" ja "Räägi temaga" radadele, ning saab taas jutustada lugusid naistest nii, nagu keegi teine seda teha ei oska. "Julieta" võitis mullu kevadel Cannes'i filmifestivalil rahvusvahelise filmihuviliste ühingu parima režissööri auhinna. Hispaania esitas "Julieta" oma riiki esindama võõrkeelsete filmide Oscari-konkurentsis. Hispaania filmiauhindade Goya-galal võitis "Julieta" peaosaline Emma Suárez parima näitlejanna auhinna. -

- Vaadatud. Esmamuljena pean ütlema, et ei olnud päris minu tassike teed, nagu nüüd on kombeks öelda, kui asi väga ei istu. Ma kuidagi ei uskunud seda filmi ja ei elanud tegelastele ega loo arengule kaasa, vaid tundsin end Julieta käekäigu võrdlemisi ükskõikse kõrvaltvaatajana. Võib-olla oli see mõneti tingitud ka filmi eeltutvustusest, mis ootused kõrgele ajas, aga sealt kõrgelt tulid need kolinal alla. Siiski ei välista ma, et paljudele teistele võib see film vägagi sobida.

22. märtsil "Paulo Coelho lugu" (2014, Brasiilia/Hispaania, rež Daniel Augusto), eluloofilm kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanikust. Ebatavalise elusaatusega kirjanikku kehastavad filmis vendadest näitlejad Julio ja Ravel Andrade. -

- Vaadatud. Filmi tegelik pealkiri on „Palverändur – Paulo Coelho parim lugu“. Väga sümbolistlik. Keskendub muudatustele, mis Coelho ellu tulid seoses palverännakuga. Ma ei pea seda kuigi heaks filmiks, aga vaadates möödus ligi kaks tundi kiiresti. Häid näitlejatöid justkui polnud, vaid kuidagi väga palju närvilist sagimist. Kirjutasin mõned tsitaadid filmist üles (arvatavasti on need „Alkeemikust“, mille ümber kogu tegevus koondus).
Pea meeles, et kui sa midagi tahad, siis aitab kogu maailm kaasa, et su soov täituks.
Püüd uskuda sellesse, et elu on ime, aitab imedel sündida.
Sümbolite keelest – tuleb läbi lugeda see, mis on kirjutatud sinu jaoks.

Märtsis Iberofesti telekas näidatud filmidest meeldis mulle kõige rohkem esimesena vaadatud „Truman“ oma soojuse poolest. „Ma ma“ ja „Coelho lugu“ olid minu maitse jaoks liiga plakatlikud, „Julieta“ jättis ükskõikseks.
Related Posts with Thumbnails