12.11.15

Ja tarkadest inimestest heameel

Telekat ei ole mul juba hulk aastaid ja arvutist vaatan ainult neid telesaateid, mille kohta eeldan, et ma neis pettuma ei pea. Viimased kaks "Plekktrummi" saadet just niisugused olidki - tarkadest inimestest heameelt tekitavad. Hea esinejate valik, tuleb saatejuhi kiituseks öelda.

Tõnu Õnnepalu jutt paelus esimesest hetkest, kuigi võinuks ju eeldada, et mida on maailma asjadest uut rääkida mehel, kes juba maikuust alates uudistevaatamist ja -lugemist vältida püüab ning meediapaastu ka pikemalt järgida tahab.

Aga maailm voogab temas eneses, märkamised on ja jäävad, väljaütlemised panevad kaasa mõtlema. Eriti kõik see, mida Õnnepalu arvab ajast kui inimese olemasolu vormist, selle lühi- ja pikaajalisusest ning hingelisusest. Saade oli suurepärane.

Mõned tsitaadid ERR-i portaali vahendusel:

"Me oleme hästi kahemõttelises olukorras. Siin me istume ja me räägime Euroopas, aga samas me räägime Euroopast, mis on kaugel. Me ikkagi lähme Euroopasse ja see võtab kaks-kolm tundi lendamist. Kus me siis oleme?"

"Prantslane ja sakslane ei saa öelda, et ma lähen Euroopasse. Aga meil on see võimalus tulla ja minna ning näha Euroopat ka natuke väljast ja samas ikkagi seest. See on selline spiooniroll, me saame sinna sulanduda. Euroopas peetakse meid kohalikuks, eriti kui sa natuke keelt ka oskad. Omandada need koodid ja käitumine on lihtne."

"Sest kindlasti ei ole inimene kuskil rahulolematum kui paradiisis. Põrgus pole inimene rahulolev, aga tal pole aega, et olla rahulolematu, ta peab tegelema ellujäämise ja hakkama saamisega. Aga paradiisis on küllaga aega, et nuriseda ja kõigega mitte rahul olla."


Saadet saab vaadata siit.

Jaak Jõerüüti mäletan üsna hästi keskkoolipäevilt, sest tema ja ta sõbrad olid must klassi võrra taga, ja mul on alati olnud huvitav võrrelda tollast noorukit  praeguse tuntud kirjaniku ja suursaadikuga, kelle maailmapilt on nüüd muidugi tunduvalt laiem, kui oli kunagise Nõmme koolipoisi oma.

Tema arvamuste tasakaalukus läheb mulle korda, neis tundub olevat see miski, mis paneb teda uskuma. Jaagu sõnadevalik on alati väga kaalutletud, et neis väljenduv mõte lugejale, kuulajale või vaatajale selgena kohale jõuaks. Olen seda tajunud nii temaga oma tööaastate jooksul intervjuusid tehes kui ka nüüd, mil olen võimaluse korral vaadanud tema esinemisi.

Tsitaadi, mis justkui neid kaht "Plekktrummi" saadet ajateljel ühendab, panen seekord siiski mitte saatest, vaid Jaak Jõerüüdi esseest "Paus ja punkt": "Kui mõne aasta eest peatas Islandi tuhavulkaan Euroopa lennuliikluse mitmeks päevaks, siis vaatasin ma keskpäeval Riia linnas kaua taevasse ja tajusin hetkeks lausa ilmutuslikku ajanihke tunnet, mis mind haaras üleni. Oli olukord teispool atmosfääri kihte milline tahes, aga Maale lähemates kihtides ei lennanud mitte ainsatki lennukit – ja ma mõistsin äkki, et esimest korda selles ajalikus elus nägin ma oma silmadega Goethe ja Dante taevast."

Saadet saab vaadata siit.

Varem olen kirjutanud "Plekktrummist" seoses Lembit Petersoniga.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails