31.5.13

Paar hetke õhtusest etendusest

Täiendust selle blogi vikerkaartele: eilne õhtu pakkus mu koduaknast pool tundi kaunist vaatemängu. Kuninglik õhtune etendus - täiuslik. Pääsukesed lendlemas taeva all, vikerkaare kahekordne täiskaar nende kohal kummumas, päikesesära, vihmapiiskade tasane rabin, värskelt niidetud muru heinalõhn...



Nii suurejooneline ja nii lihtne. Aitäh!

Minu fotod, 30. mai 2013, kl 20.25-21.15.

28.5.13

"Tütarlaps linnast" - minu uus raamatublogi


Mõned päevad tagasi, võib-olla ajendatuna lähenevast  sünnipäevast, alustasin uue blogiga. Päris kindel pole, kui kauaks ja kas üldse seda ka pidama jään, aga tuli tahtmine kirjutada vanadest raamatutest - nendest, mida lugesin ammu-ammu oma lapsepõlves ja noorusaastatel.

Paljud neist raamatutest on lihtsalt kulunud, mõnikord unustatud ja riigikorra vahetumisega meelega kõrvale jäetud, aga ometigi oli toona ka niisugustest teostest võimalik iva leida. Paljud jällegi on aegumatud - aastate jooksul üha uuesti ilmunud ja tuttavad ka noorematele inimestele.

Sageli tavatsetakse küsida, missugused raamatud - 1, 5 või 15 või 50 - on üht või teist inimest elu jooksul kõige rohkem mõjutanud. Olen siis enamasti mõtelnud, et raske vastata, sest kindlaid lemmikuid on mul väga vähe, aga niisuguseid, mis on mõjutanud ja mõjunud erinevatel eluetappidel, on küllaga. Selles uues blogis teen juttu neist, mida lugesin kõige vastuvõtlikumas eas ja mis tasapisi, aabitsast alates, moodustasid selle kihi, kuhu tuhandetest hilisematest lugemistest elu- ja raamatutarkust kogunema hakkas.

Väga palju raamatuid olen elu jooksul ära andnud, kinkinud, jaganud, müünud, aga blogisse jõuavad esialgu põhiliselt need vähesed, mis mul praegugi alles on, sest tahaksin iga kord lisaks kirjutatule ka illustraatorite tööst ettekujutust anda.

Vanematele lugejatele on see uus blogi ehk mõneti nostalgiline meeldetuletus, noorematele on võib-olla mõni asi uudisekski ja mõni teine tundub jälle nii lootusetult vana(nenu)na, et teadasaamine, mida toonased lapsed ja noored lugesid, äratab imestust ja võõristust. Aga olgu see pealegi nii.

Blogi nimeks sai "Tütarlaps linnast" - laenatuna jutustuselt, mis mulle kunagi meeldis ja mille kohta on ka esimene sissekanne. Linnalaps ma ju toona olin, väikese aedlinna tüdruk, kes väga armastas lugeda.

Pilt: Nii kujutas üht lugevat tüdrukut (u 1855) saksa kunstnik Johann Georg Meyer Bremenist (1813-1886).

EDIT: 20. aug 2013. Juhin tähelepanu, et juba mõnda aega on minu raamatublogi "Tütarlaps linnast" võimalik jälgida ka Facebooki  kaudu. 

21.5.13

Lugematu hulk lugemist

Jätkan taas blogisse nende lugude panemist, mida olen kirjutanud ajalehes Videvik eakatele inimestele. Seekord siis sellest, kui tohutu palju on internetis lugemisvõimalusi ainuüksi kõikvõimalikes blogides. Saan selle teksti blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR.


Võib-olla on teil kuskil kapinurgas vana patsipaelaga kokku seotud kulunud kladede kuhi või kunagine salamärkmik, kuhu said talletatud teie elu põnevamad hetked, rõõmud, kurbused... Need on vanad päevikud. Mõnikord aga vihikud, kuhu kleepisite meeldinud pilte, kirjutasite laulusõnu või aforisme. Kõik niisugused asjad on ka tänapäeval olemas, aga teistsugusel kujul. Tihti internetis, näiteks blogidena.

Blogi kutsutakse teisisõnu ajaveebiks, veebipäevikuks või kajamiks. Heal lapsel mitu nime. Veebipäevikuks hakati blogi kutsuma siis, kui oldi arvamusel, et blogi peakski kitsalt tähendama ühe autori päevikut, mida ta paksu kaustiku või õhukese märkmiku asemel kirjutab paljudele nähtavana internetis.

Praeguseks on blogide haardeulatus aga palju laiem. Pelgalt päevikuid peetakse vähem, ülipalju on teema- ja huviblogisid (näiteks toidu-, kollektsiooni-, moe-, käsitöö-, foto-, video-, filmi-, muusika-, esoteerika-, trenni-, kaalujärgimise, raseduse, laste arengu, seksi-, kirjandus- jne blogid). Vist on väga raske leida eluala, mis blogimaailmas kajastamata oleks.

Ikka ja jälle mainitakse uudistes mõnda poliitiku, pärisstaari või staarihakatise  blogi. Kõik nad teavad hästi, kuidas populaarsust koguda. Kuigi tuleb tunnistada, et paljud neist on nüüd üle läinud massiliste lühisõnumite edastamise kiirele viisile, mida säutsumiseks ehk Twitteri kasutamiseks nimetatakse.

Isegi presidendid säutsuvad. Kuid selle säutsuleviku kõrval on blogidel ikka tähtis koht. Kes iganes on internetiga kokku puutunud, see on üsna kindlasti ka mõnda blogi näinud, olgu siis üksikisiku, autorite grupi või ettevõtte oma.

Blogisid saab internetis pidada eri keskkondades, mille iga kasutaja saab luua endale sobiva blogi ka siis, kui tal pole programmeerimise oskusi ning ta ei tunne veebimajanduse tehnilisi küsimusi. Neist keskkondadest, mida vahel ka platvormideks kutsutakse, tuntumad on praegu Wordpress (WP) ja Blogger. Blogijate täpset arvu pole küll avaldatud, kuid väidetavalt oli maailmas üldse 2011. a lõpuks 181 miljonit blogi ning nende hulk jätkab kasvamist.

WP väiteil peeti sel platvormil 2011. aastal blogisid 120 keeles. Kõige levinum on inglise keel (üle 66 protsendi), järgnevad hispaania ja portugali keel (kumbki ligi 10 protsendiga). Seejärel tulevad indoneesia, itaalia, saksa, prantsuse, vene, vietnami ja rootsi keeles peetavad blogid. Eestikeelsed blogid moodustavad tillukese osa, aga nendegi arv ulatub tuhandetesse.

Kui vaadata WP kõrval ka teisi blogikeskkondi, on keelte järjestus mõnevõrra teistsugune, kuid kaks esimest ikka inglise ja hispaania keel. Kui palju on veebikohti Hiinas, ei tea vist keegi, sest hiinakeelsete blogide jaoks on oma platvorm, samuti ka venekeelsete (LiveJournal) ning veel mõnedes muudes keeltes blogide jaoks. Nemad kasutavad üldisi Wordpressi ja Bloggeri sarnaseid keskkondi selle võrra vähem.

WP statistikud on kokku arvanud, et igas kuus vaatab selle keskkonna blogisid üle 369 miljoni inimese, kes ühtekokku  loevad rohkem kui 4,1 miljardit lehekülge. Tohutud arvud, kui võrrelda neid eestlasele harjumuspärase suurusjärguga üks miljon.

On üsna loogiline, et lugejaid on rohkem kui kirjutajaid, aga ka blogipidajate "toodang" on tohutu: igas kuus luuakse umbes 49,3 miljonit uut postitust ja kirjutatakse blogidesse 50,7 miljonit uut kommentaari.

Bloggeri kohta ei õnnestunud mul niisugust statistikat leida, kuid võib arvata, et see on umbkaudu samades suurusjärkudes kui WP. USA-s on kõige külastatavamad just Bloggeri blogid 46 miljoni külastajaga kuus. Sellest rohkem tähelepanu osutatakse USA sotsiaalvõrgustikest ainult Facebookile.

Enamik maailma blogijatest on naised, pooled blogijad on 18-34-aastased. Kirjutamissoov on võrdeline haridusega ja blogijad on enamasti haritud või õpingutega seotud inimesed. Pere- ja lasteblogide populaarsust näiteks WP keskkonnas näitab see, et iga kolmas blogija on ema ning 52 protsendil blogijatest on alla 18aastased lapsed.

Noorte hulgas muutub järjest populaarsemaks Tumblr-keskkond, mis aastaga on USA-s oma külastajate ja kasutajate hulka kahekordistanud, olles niiviisi kõige kiiremini kasvav blogikeskkond.

Siinkohal võib mõni eakam Videviku lugeja küsida, miks peaks ta midagi teadma keskkondadest, mis on populaarsed nooremate hulgas. Aga blogimisel pole vanusepiire.

Ma ise hakkasin blogima siis, kui vanusenumbriks 60+ lõi, ja olen bloginud nüüdseks juba üle viie aasta. Alguse sai see nii poja soovitusest kui ka puhttöisest uudishimust. Nimelt tellis Elukirja toimetus mult artikli blogimisest, millest mul siis aimugi polnud. Et seda kirjutada, tuli asjad oma nahal läbi proovida, sest kuidas sa ikka kirjutad teistele sellest, mida ise ei tea. Kirjutasin oma algajakogemustest ja küsitlesin keskealisi, kes juba ammu bloginud olid.

Lugu ilmus, aga mina olengi sellest ajast blogima jäänud. Tõtt tunnistades loodan ka selle ning järgmiste lehelugudega mõne lugeja blogijaks meelitada. Sestap tuleb edaspidi juttu eakate kirjutatud ja eakatele mõeldud blogidest nii meil kui ka mujal maailmas, juba koos blogiaadressidega, samuti sellest, kuidas blogima hakata.

Ilmunud ajalehes Videvik Nr 19 (1090), 16. mai 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=121216 maikuu alt.

17.5.13

Elamuste kogumise kunst

Paulo Coelho on kirjutanud reisimisest eri viisidel. Kui ta oli väga noor, avastas ta, et tema jaoks on rännak parim moodus õppimiseks. Tõlkisin mõned tema soovitused:

1. Väldi muuseume. Kui oled välismaal, on palju huvitavam vaadata olevikku kui minevikku.

2. Külasta sageli baare.Muuseumidest erinevalt leiab neist elu: inimesed tulevad jooki rüüpama, aega veetma ja tahavad alati juttu ajada. Osta ajaleht, loe seda ja vaata, kuidas inimesed tulevad ja lähevad.

3. Ole avatud ja liikuv. Parim teejuht turisti jaoks on keegi, kes elab seal, teab kõike, kuid ei tegutse nagu reisifirma. Mine tänavale, vali keegi välja, kellega tahad rääkida ja küsi temalt, kus see või teine koht asub. Sa leiad meeldiva seltskonna.

4. Reisi üksi või kui oled abielus, siis kaasaga. Sel juhul küll keegi ei valva sinu järele, kuid sa saad tõeliselt lahkuda oma igapäevast. Kui lähed välismaale grupiga, siis räägid ikkagi omaenda keelt, allud grupi liidri käskudele ja tegeled rohkem grupi siseeluga kui selle kohaga, mida külastad.

5. Ära võrdle midagi - ei hindu, puhtust, elukvaliteeti, transpordivõimalusi, üldse mitte midagi. Sa tahad ju teada mitte seda, kelle elu on parem, vaid seda, kuidas teised elavad, mida nad sulle õpetavad, millisena näevad tegelikkust.

6. Saa aru, et igaüks mõistab sind ka siis, kui sa ei oska tema keelt. Sa ei lähe kaotsi, kui sul on hotellikaart taskus ja kui sa näitad seda vajadusel taksojuhile.

7. Ära osta palju. Kuluta raha asjadele, mida sa ei pea tassima: teatri- ja restoranielamused, jalutuskäigud. Nüüd, mil turg on globaalne ja kõik internetis, saad sa kõike, mida vajad, ilma rasket pagasit kaasas tassimata.

8. Ära püüa lühikese ajaga kõike ära näha. On parem viibida ühes linnas neli-viis päeva kui külastada viit linna nädalas. Linn on nagu tujukas naine, kes vajab aega, et saada võrgutatuks ja avada end täielikult.

9. Reis on seiklus. Henry Miller on öelnud, et on tähtsam leida mõni kirik, millest keegi kuulnudki pole kui  külastada Sixtuse kabelit, kus sinu ümber sagib sadu tuhandeid turiste. Jah, mine Sixtuse kabelisse, kuid ära unusta vaadata ka midagi, mille kohta sa ei tea, mis see on. Niisugused väikesed avastused võivad sinuga jääda kogu eluks.



Mõned mu märkused Coelho soovituste kohta:

On palju inimesi, kes muuseumides ei käi, ja palju ka neid, kes ainult muuseumides aega veedaksidki. Ühed pole paremad kui teised, sest igal on oma huvid. Nõukaajal välismaale sattunud inimene ei saanud enamasti ise valida, kus käia, sest pidi alluma grupisunnile ja grupipiletiga oli ka muuseum odavam, kui olnuks omatahtsi minnes või kui olnuks mõnes baaris viibides kulutatud summa.

Sageli otsustab raha selle, mida vaadata saame. Leti ääres kiirelt rüübatud kohv on odavam kui parima istekohaga lauas, kus oleks võimalik inimesi jälgida. Kuid muidugi on inimeste jälgimine ja nendega suhtlemine alati nagu põnev mäng. Kui see, kellega tahad rääkida, sinuga ei räägi, võib see osutuda pettumuseks. Aga enamasti on inimesed turistide suhtes vastutulelikud ja abivalmis.

Olen teinud pikki teekondi üksinda mitmesugustel lähetustel ajakirjanikuna - olude ja aegade tõttu põhiliselt meist idasuunas. Põnev oli, ei peljanud midagi, nägin palju. Lääne pool olen käinud turismigrupis. Eakamaks saades pole naisterahval enam kuigi mõnus üksinda reisida, aga ikkagi olen püüdnud alati ka suurema reisiseltskonna puhul leida võimalusi ja kohti, kus üksi käia, lihtsalt uitada, ringi vaadata, muljeid ahmida. Niisugused üksioleku momendid muudavad ka turismigrupiga tehtud reisi täiuslikumaks.

Seitsmenda punktiga olen täitsa nõus: elamused talletuvad sinus ka siis, kui mõni reisilt kaasatoodud asi on ammu oma aja ära elanud, kuskile kadunud või lihtsalt mõnes kapinurgas sügaval peidus. Elamust saad sa alati meenutada, nautida, värskendada, jagada teistega. Mõnikord lihtsalt mõtelda, et ma ju olen seal olnud ja seda näinud. Milline ime! Kunagised elamused on sinuga ka siis, kui oled haige või väsinud ning sa võid nendes jällegi tagasi olla ja neist jõudu ammutada.

Ja väikesed reisidel tehtud avastused jäävad sinuga tõepoolest kogu eluks ning sinu reisimuljete kaudu ka su sõpradele, lähedastele, suhtlusringile. Et muutuda kunagi võib-olla ka nende avastusteks.

Minu foto: Malta, mai 2010.

13.5.13

Kurat ja krokodill on saanud värve juurde

Üks emadepäeva uitamine hea kaaslasega igiammu tuttavates kohtades, kus ometi igal kevadel midagi uut võib märgata. Nüüd on kurat ja krokodill saanud värve juurde - küllap seepärast, et nende looja sugulased Brasiiliast neid hiljuti väisamas käisid; nüüd on kõiksugused õied puhkenud, metsa all ülaste ja jänesekapsa välud; mõni trepp on lagunenud ja mõned asjad keset metsa täiesti ootamatud. Endiselt vaatavad vanalinna tornid kaugel mäel seisjatega tõtt ja oravad hüplevad puid mööda, justkui poleks neil midagi muud teha. Võib-olla ei olegi.

Õhtul lugesin Daniel Glattaueri kaht raamatut Emmi ja Leo e-armastusest ("Hea põhjatuule vastu", "Kõik seitse lainet"). Uitamisest väsinule need leheküljed sobisid - võõraid kirju on alati põnev lugeda või vähemalt enamasti, aga teist korda enam ei loeks, sest nii head need raamatud küll pole.

Täna on juba uus päev. Teistsugune...







Meie fotod, 12. mai 2013.

10.5.13

Poliitiline moekool: kuidas kanda salli?

Kohalike valimiste eelne IRLi küsitlus Tallinnas on minuni jõudnud n-ö uksest ja aknast. Kaks korda olen imestanud, miks Urmas Reinsalu mulle meili saadab. Kolmas kord tõi täna tavapostkasti küsitluslehe. Uurisime seda hoolega ja lõpuks hakkasime südamest naerma.

IRL tänab vastajaid ja annab neile võimaluse valida kingituseks kas mitmeotstarbelise pea- ja kaelasalli või retseptiraamatu. Aga kuna vastaja on niikuinii see rumal, kes salli kasutada ei oska, joonistatakse sallikandmise viisid talle detailselt ette. Tõeline poliitiline moekool:

Pilt küsitluslehelt.

9.5.13

"Ninasarviku hooaeg"


"Ninasarviku hooaeg" ("Fasle kargadan" - rež. Bahman Ghobadi, 2012) jõudis minuni läbi ühe blogisoovituse. Eelmisel aastal oli see Iraani/Türgi ühisfilm ka PÖFFi kavas, aga juhtusin seda vaatama alles nüüd.

See on film, mille algus tekitab ebaluse, umbes sellise efekti, et kuhu ma küll olen sattunud, aga millesse süvenedes hakkab toimima mitu erinevat kihti - tegevusaegade vaheldumine, armastuse ja viha vaheldumine, kurb tõdemus, et 30 aastat kaotatud elu enam millegagi tagasi ei too, meile vähetuntud kurdi-iraani luule mõju, meile harjumatu pildikeel, mis ootamatult huvitavaks osutub jne.

Kriitikud on rõhutanud, et see on film võimu kuritarvitamisest suvalistel isiklikel eesmärkidel, mis seab kahtluse alla ükskõik millise, ennast õigusriigiks nimetava riigi, režiimi olemuse ja olemisõiguse. Film  armastusest ja vägivallast, pühendatud kõigile neile, kes on olnud Iraanis vangis  põhjust ja tähtaega teadmata.

Väga tugevad on Monica Bellucci Minana ja Behrouz Vossoughi poeet Sahelina. Kolmas peaosaline on ka - nende saatust kurja vaimuna mõjutav Mina isa autojuht, kes oma kirgliku armastusega põhjustab ebainimliku sündmusteahela, peategelaste karmi vangipõlve, kannatused veel järgmiselegi põlvkonnale, aga vist pole ta ise ka hetkekski õnnelik.

"Ninasarviku hooajalt" pole mõtet oodata õnnelikku lõppu - aga võib-olla on just niisugune lõpp õnnelik, kuigi mitte tavapärane "happy end". Seal, kus taevast sajavad kilpkonnad ja rannal jooksevad ninasarvikud, kohtuvad poeesia ja igapäevaelu. Vahel jäävad luuleread elama vaid tätoveeringutesse ja nutust vabisevatesse õlgadesse - ning midagi ei saa enam tagasi tuua...

Olen selles blogis kirjutanud ka Bahman Ghobadi filmist "Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest" (2009), mis oli hea, kuid "Ninasarviku hooaeg" on parem.
Pilt: türgikeelne filmiplakat. 

5.5.13

Mölamölder ja valvekoerad


Ühes koduses jutuajamises mõni aeg tagasi mõtlesime välja sõna "mölamölder". See sobiks mõnest aspektist asendama "leheneegrit", mille tagumine pool on tunnistatud ebakorrektseks, ja tõstaks taas esile juba ununema kippuva möldri ametinimetuse.

Mölamölder oleks sõnavara jaoks täiesti sobiv variant väljendama suleseppade ja mikrofonimeeste töö iseloomu - teradest jahu jahvatamise asemel seda, et "saab pappi ja loob möla".

Suures osas annaks see sõna hinnangu praegu meedias lokkavale ebaolulise kajastamisele ja pjedestaalile seadmisele.  Sest isegi ajakirjanike tsunfti kuuludes pean tunnistama, et tühja möla on meedias liiga palju. Miks, mis eesmärgil, kelle huvide või rahakoti teenistuses - see on juba iseasi, mõneti teine teema, mida ma siinkohal analüüsima ei hakka. Mölamöldrist kirjutasin seekord tinglikus seoses kunagise tähtpäevaga.

Nooremad inimesed vist ei teagi, et nn nõuka-aastatel tähistati 5. mail ajakirjanike pidupäeva - ajakirjanduspäeva. Olen sellest, missuguseks kujunes ajakirjanduspäeva tähistamine Eesti NSVs, kirjutanud siin blogis ka varem.

Nüüd on teised ajad, eile ja täna käisin intelligentseid koeri vaatamas. Tallinna Saksa Gümnaasiumi staadionil oli kaks päeva rahvusvaheline saksa lambakoerte erinäitus koos võistluste ja hindamisega, mis niisuguse ettevõtmise juurde kuulub. Suursugused, ilusad, asjalikud loomad.

Aga kui meenutada, et ajakirjandust on ka valvekoeraks nimetatud (ja viimasel ajal mõnikord isegi verekoeraks), siis võib ju hundikoertegi vaatamist ammuse ajakirjanduspäeva nostalgiaga seostada.

Minu fotod, 4.-5. mai 2013.

2.5.13

Ma kõhklen, ma ei tea...


Omaste hooldus ja eutanaasia seadustamine on lahutamatud teemad. Kui esimesega hätta jäädakse, siis kiputakse teisest abi otsima. Ka praegu Eestis toimuv vaidlus eutanaasia seadustamise üle näitab seda selgelt. Ühed nõuavad eutanaasiat häälekalt, teised kõhklevad.

Päris kindlalt on kõik ühel nõul selles, et omaste kaela ei taheta raskelt haigena või lootusetu vanana jääda, sest see koorem on lähedastele meie riigis liiga suur.

Minagi ei tahaks lootusetult haigena või surmaeelse vanurina lähedastele koormaks olla (ja vanust on mul ka juba nii palju, et selle peale järjest sagedamini mõelda). Seda enam, et olen põetamise ja hooldamise valu ise läbi elanud, küll ainult mõned kuud, sest mu ema kustus kodus vähihaigena kiiresti. Aga olin temaga üksi ja need kuud olid vägagi rasked. Meenub, kuidas kord, kui ise enam kuidagi hakkama ei saanud, helistasin paarile lähemal elavale sugulasele, et tulgu nad appi, sest ema oleks vaja tõsta. Keegi ei tulnud: üks naine kaebas, et tal olevat song ja ta ei saa tõsta, teisel oli kiire kuhugi minna. 85-aastane naabrinaine pakkus küll oma abi, aga sellest polnud kasu, sest temagi oli juba õhtuteele lähemal kui elujõule...

Kui ma oleksin pidanud ema hooldama pikemat aega, siis poleks ma seda suutnud. Kas mul toona oleks olnud raha teda hooldusasutusse panna, seda ma tagantjärele ei teagi. Aga mulle on senini hindamatuks aardeks tema sõnad: "Aitäh, et lasid mul kodus olla... aitäh, et sa mind ära ei viinud..."

Kogu sellise kestva põetamise ja hooldamise olukorra lootusetust lähedaste jaoks mõistes ei suuda ma ikkagi valida poolt eutanaasia seadustamise üle otsustades. Ma mäletan, kui väga tahtis mu ema elada, kuidas ta ka surmahaigena tundis huvi elu- ja looduseilmingute vastu, kuigi sageli oli ka temal hetki, mil ta kutsus surma. Aga kui need hetked möödusid, siis tahtis ta jälle elada, lootis, et jaksab veel kunagi voodist tõusta...

Kes langetab otsuse, millal on eutanaasiaks õige aeg? Kes tagab, et eutanaasiat ei hakata ühiskonnas kasutama soovimatutest haigetest ja vanadest lahtisaamiseks?  Ja veel väga palju muid küsimusi, millest suurim on vist ikkagi, kas meie ühiskond on üldse eutanaasia üle otsustamiseks valmis. Ühiskond, mis ei oska väärtustada elu ja lugu pidada eakatest. Ühiskond, milles pole ei elamis- ega surmakultuuri. Ma kõhklen, ma ei tea...

Mõned viited artiklitele, mis eutanaasia üle käivas meediaarutelus minu kõhklustele lähedasemad on:

Andres Soosaar: ihalus eutanaasia järele.

Olaf Suuder: Annleena ja Afganistani tõlk.

Olen nõus ka Indrek Oro väitega: "Alustame ikka algusest – puuduliku hooldussüsteemi kiirest korrastamisest – ja seejärel arutame keerulisemate võimaluste ellukutsumist."

Minu foto, 2012.

1.5.13

Mai tuli päikesega


Minu mälestustes ei ole ühtegi koledat esimest maid. Koolipõlves oli see alati üks rõõmus päikeseküllane päev, keskkooliajal rongkäigus käimine, sõpradega kohtumine, rahvasummas hõiklemine ja huikamine. Tudengiajal vaba päev, mil sai Tartust Nõmmele koju sõidetud, lihtsalt end kevadiselt rõõmsalt tuntud.

Tööaastate jooksul ma maiparaadil käima ei pidanud, ajakirjanikel neis toimetustes, kus töötasin, sellist kohustust polnud, pühadelehedki olid varem valmis tehtud, aga tuttavatega linnas kohtumas käisin küll. Ikka lustakas meeleolus, naeratustega...

Otsisin täna vana kaustikut üle 50 aasta tagasi kirjutatud lapselike luuletustega. Alles ma seda nägin, aga nüüd, vaat, ei leidnud. Kirjutasin toona muu hulgas ka viis-kuus luuletust väikesest Maist, väljamõeldud tüdrukust, kelle tegemistest kajastus minu lapseelu. Paar pealkirja on meeles: "Mai ja esimene mai", "Mai kirjutab "Mõistatale"" jne.

Kes ei tea, siis "Mõistata" oli tolleaegne väga populaarne Lasteraadio saade, kus lastele esitati igasuguseid mõistatusi ning nad saatsid raadiotädidele-onudele tohutul hulgal vastusekirju. "Mõistata" saatel oli ka oma laul, mille esitas kirjakandja Kaarel, ja mis kuulajatele lausa pähe kulunud oli.

Aga mu esimese mai luuletuses säras päike ja väike Mai käis koos ema ja isaga paraadi vaatamas. Nagu päriselus. Kui kaustiku üles leian, panen mõned lapsepõlve värsid ka siia.

Tänavune aprill möödus jahedalt. Filmielamustest jäi eriti meelde "Samsara", mida vaatasin internetist, aga mis nüüd on ka meie kinodesse jõudnud. Võimas meditatiivne ja mõtlemapanev elamus, kinos kindlasti veelgi mõjusam. Natuke annab sellest ehk aimu tutvustustrailer.



Igatahes, kellel võimalik, soovitan "Samsarat" vaadata, aga hoiatan, et vaatamine pole kergete meelelahutuste killast, pigem vastupidi, kuigi see dokfilm on väga ilus.

Lisan siia ka väljavõtte "Samsara" n-ö ametlikust tutvustusest meie kinokülastajatele: ""Samsara" autoriteks on režissöör Ron Fricke, kes oli omal ajal legendaarse „Koyaanisqatsi“ (1982) operaatoriks, ja produtsent Mark Magidson. Meeste eelmiseks koostööks oli sarnases vormis teostatud „Baraka“ (1992). "Samsara" mõttekaaslasteks on Godfrey Reggio monumentaalne Qatsi-triloogia ja Yann Arthus-Bertrand´i „Home“, 2009."

Lugenud olen ka. Pean tunnistama, et Leonid Leonovi ülimahuka "Püramiidi", mida siingi kord tutvustasin, jätsin pooleli (kunagi ehk jätkan), aga selle asemel lugesin põnevusega teist "Püramiidi" - krimikirjanik Henning Mankelli oma, Rootsi politseikomissar Kurt Wallanderi juhtumistest. Wallander on sümpaatne tegelane, keda ma küll kinolinal pole sattunud nägema, kuid kellest palju filmegi tehtud on. Ja Mankell on soravalt ning kaasahaaravalt kirjutaja.

Praegu loen esimest korda Paulo Coelhot. Olen küll mõnda tema raamatut varem lehitsenud, aga need pole mind kuigi palju köitnud. Märksa rohkem on mind huvitanud tema oskus oma paljude lugejatega suhelda, võib isegi vist öelda, et manipuleerida, sest nii tema blogil kui ka Facebooki-ridadel on miljoneid jälgijaid, nagu vist ka Twitteril.

Raamat, mida loen, on "Valguse sõdalane", mille ingliskeelset tõlget "The Warrior of Light" internet tasuta e-raamatuna pakub (ja täiesti legaalselt). Lühidalt öeldes sisaldab see eri rahvaste ja autorite mõistujuttude ümberjutustusi, millele Coelho on ka oma tõlgendusi ja arvamusi lisanud. Näiteks targutab ses raamatus mulla Nasreddin, ka esitab Coelho lühivaate Castaneda seisukohtadest. Konspektiivselt, olulist haarates. Ja üsna kiiresti sain aru, miks Coelho raamatud nii populaarsed on. Ta on osanud tabada mõjumise kunsti.

Maikuu on muide ka just niisugune kuu, mis oskab mõjuda ja inimesi köita, kuigi neid õisi suurel toomepuul, millest laulud laulavad, sel aastal veel puhkemas pole. Aga lootust on!
Related Posts with Thumbnails