26.2.13

Ärkasin Tšegetil


Õhtul olin liiga väsinud
millest küll
ärkasin lemmikmägede vastas
- Donguz-Arun ja Nakra-Tau -
mägijärv oli nii roheline
et isegi taevasina selles ei peegeldunud
oh kuis kord seal oli mul julgust
olla ja unistada
teele minna ja võõrastega kohtuda
millest praegu kipub nappima
akna taga ahetas päikesetõus
ja valgus lahustus üle taeva
uus päev
uued uudised
noored naised lähevad Eestist mujale
endale elukaaslast otsima
on siis ühe presidendiproua kleidi alläär
enam oluline

26. veebr 2013.
Pilt: Donguz-Orun ja samanimeline mägijärv, 1973. a postkaart.

16.2.13

Selle aasta veebruar

Seal kuskil, kuhu kukkus "Tšeljabinski meteoriit",
on mu õeraasukese, vanaema ja vanaisa hauad.
Olid.
Ma pole neid kunagi näinud.
Ajatu igavik.
Mis mul paavstist... Kirikutorn, kuhu välk
tema tagasiastumissoovi järel sisse lõi,
ei ole mu maailma keskpunkt.
Ja meie hümni kolmanda salmi ajal ei taha ma
jumala nime kohal suud kinni hoida.
Ma tahaksin üldse hümnina laulda:
"Mu isamaa on minu arm..."
Mis sest, et süda mõnikord mujale igatseb.
Igavikuline aeg.
Ärkad varahommikusse ja tajud,
midagi on muutunud.
Maailm magab.
Keegi ei käivita autot su akende all
ja ülakorruse naaber pole veel asunud
oma lemmikajaviite - aukude puurimise kallale.
On nii vaikne, et sa isegi ei tea,
mis selles vaikuses sisaldub.
Aeg. Igavik. Igavik. Aeg.
Paar lumehelvest.
Varsti lendavad varesed kohale.

5.2.13

Toidutegemisest. Teistmoodi

Viimasel ajal loetud blogidest on mind eriti paelunud kaks "toidupostitust".

Esimene neist on küll rohkem inimsuhete ja üksinduse valdkonda kuuluv, nukker ja filosoofiline pihtimus, aga selle üheks ajendiks on toiduvalmistamine ja -hankimine. Kommentaarides on meelde tuletatud ka Aino Põntsoni, kes mõnikümmend aastat tagasi väga usinasti võililledest ja tammetõrudest maitsva toidu valmistamist propageeris. Mulle meenus seepeale, kuidas ta kord ajakirjanikele oma kodus nende toitude ja -jookide degusteerimise korraldas. Huvitav maitseelamus oli.

Teise, väga laheda postituse puhul tundsin lugedes äratundmisrõõmu, sest selles käsitletud toiduvalmistamise põhimõtted langevad päris oluliselt minu omadega ühte. Eelistan minagi toiduvalmistamisel üsna vähe nõusid kasutada ja igasugused supid, kördid, ühepajaroad, rokad jm seesugune segapuder meeldivad mulle ka. Kommentaarid andsid samuti rohkesti ainet kaasamõtlemiseks.

Eelnev ei tähenda, et ma ilusasti serveeritud toitudest mööda vaataksin. Need pakuvad mullegi silmarõõmu. Mõnikord isegi väga kauaks. Siiamaani mäletan, kui efektsed olid kudruskaelsed luigekoogid suurtel kandikutel kunagi ammu rahvusvahelises ajakirjanike puhkekodus Balatoni järve ääres ühel pidulikul lõunasöögil. Ja toidublogides peegelduvat toidukunsti naudin ma ka; üks neist, milles mõtisklused ja toidutegemine harmooniliselt ühte sulavad, on juba hulk aega mu blogrolliski.

Minu kokakunsti "kõrghetki" on tabanud nii kiitus kui kriitika. Areng on ka märgatav. Kui ma näiteks aastaid tagasi leidsin, et leidlik on borši sisse panna korraga keema ka terved kartulid, et neid hiljem n-ö punaste kartulitena prae juurde pakkuda, siis sööjad sellest ei vaimustunud. Kui ma aga praegu kartuli-, porgandi- ja läätsekörti keedan, öeldakse, et paremat toitu polegi.

Aga küllap ei olegi nii väga tähtis, mida sa teed ja kuidas teed. Oluline on, et sul oleks, kellele teha, kellele väljendada toidutegemisega oma armastust.


 Minu foto, 2012 kohe läheb FB-st leitud õpetuse järgi "vuntsidega viinerite" valmistamiseks.
Related Posts with Thumbnails