29/12/2012

Palju head...

Hulk aega mõtlesin, kas sel aastal enam üldse blogisse kirjutan. Eelmine piparkoogilõhnaline postitus oli selle aasta sajas ja 100 on ilus ümmargune number. Aga midagi jäi kripeldama ning näärisoovideta ka justkui ei saa. Täna tehtud fotod pole pühadeaja piltide moodi, aga pakun need ka fotojahi vabasse teemasse...


2012 oli kummaline aasta. Palju sodi ja soppa ujus pinnale ning tuli välja. Mitmes valdkonnas ja paljudel elualadel. Mõnikord oli kellegi kordasaadetut lausa valus vaadata ning ega see inimestele hästi mõjunud. Mõni ootas pääsemist ning puhastust maailmalõpust, aga enamik loodab kindlasti, et uue aastaga midagi paremat tuleb. Peab tulema...



Jäägugi siis halb meist vanasse aastasse maha. Võtame kaasa selle, mis oli hea, ning lisame sellele uut head. PALJU HEAD...

Kõikidele.


Minu fotod: 29. dets 2012, Tallinn.
Teiste fotojahiliste vaba teema fotod on siin.

21/12/2012

PiparkoogiOlümpial on kõik võidumehed

Tänase "maailmalõpu" eelse keskpäevatunni veetsin piparkoogilõhna keskel PiparkoogiOlümpial, mis pakkus palju silmarõõmu ja lõhnavat vaatemängu. Igati muhe ja muigamapanev sõbralik soe maailm...

Tore oli! Esimesena hakkas mulle silma autasustamispoodium, kus seisid need, kes ilmselgelt laulsid: "Me kolmekesi tuleme präänikutemaalt...".


Aga lisaks nendele oli veel palju põnevaid tegelasi, medaliga ja medalita, ja küllap olid esindatud kõik olümpiaalad. Ning medaleid ja meeneid oli oi-oi-oi-kui palju.





Paraolümpiatki polnud unustatud.


Esmakordselt maailmas toimuv PiparkoogiOlümpia leiab aset Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ja uudistama pääseb seda 8. jaanuarini.


Kõigi nende piparkoogimehikeste ja spordirajatiste loomiseks on ära kasutatud 300 kilo tainast. Pole midagi imestada, suusahüppemäed ja kõikvõimalikud muud spordirajatised on väga materjalimahukad.


Ja siis need maskotid. Juba Miška üksi on vägagi kopsakas.


Olümpia hotell täies hiilguses ei jää temast palju maha!


Ja üleüldse: tähtis pole võit - tähtis on osavõtt. PiparkoogiOlümpial on kõik võidumehed.


Kogu selle sportliku jõuluime on loonud sadakond tipptegijat nii Eestist kui ka mujalt. Osalevad ka keskaegse piparkoogi meistrid Soomest Turust ja Poolast Torunist, kes on pannud välja puuvormidega valmistatud reljeefsed piparkoogid. Aga nende piparkoogid pole nii "sportlikud", vaid jõululisemad.

Minu fotod: täna, Tallinn.

18/12/2012

Tunne


Ilus helendav hommik oli täna. Tõi meelde ühe kauge tähtsa päeva. Õigupoolest on see päev kogu aeg meeles ja tähtis. Ei saa meelest minnagi.

Niisugune isemoodi päev oli. Just kõige olulisematel hetkedel hakkas akna taga lund sadama... Ja edasi oli kõik uutmoodi.

Kes teab, see teab. Teistele polegi mõtet pikalt seletada.
Palju õnne!

Minu foto, täna.

12/12/2012

Üldse mitte maagiline kokkuvõte 2012. a ilmunust


Traditsiooniliselt olen talvisel pööripäeval teinud blogis kokkuvõtte oma aasta jooksul kirjutatud lugudest, ilmunud artiklitest ja toimetatud raamatutest. Seekord teen seda veidi varem - eks sobi ju selleks ideaalselt tänane "maagiline" kuupäev 12. 12. 12, mis olevat ka uue jõu ja uue alguse sümbol. Ja jõudu läheb mul vaja, sest ega tänavune küll loominguliselt eriti edukas aasta polnud.

Lehe- ja ajakirjalugusid ma sel aastal ei teinud. Mitmel põhjusel, mida siin lahkama ei hakka. Elasin rohkem n-ö vanast rasvast. Mis näitab, et mu eluiga on jõudnud sinnamaani, et on aeg mälestusi kirjutada. Nii ilmuski aasta alguses trükimusta jõudnud koguteoses "Kui kergetööstus oli suur tööstus. Tagasivaateid minevikku" (mis küll veel eelmist aastanumbrit kannab) minu tekst "Mälestusi kergetööstusest".

Maikuus ilmunud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi kogumikus "Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist" oli minu artikkel "Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest" - tänutundest Õpetaja vastu. November tõi kahe varasema intervjuu osalise taasavaldamise  Eesti Olümpiakomitee president (2001-2012) Mart Siimani esinemiste, artiklite ja intervjuude kogumikus  "Subjektiivselt". Aga kõik need lood olid kirjutatud juba varem, mitte sel aastal, lihtsalt ilmumisega läks aega.

Minu toimetatud raamatuid on tänavu ilmunud viis. Ühes mälestusteraamatus tegin küll ainult puhtalt keeletoimetamist ja ei hakka seda siin nimetama. Enamat toimetamist nõudsid  Mihhail Ležepjokovi "Tunded tumestavad mõistuse", Valeri Sinelnikovi "Ole oma elu peremees", Anatoli Nekrassovi "Õpi oma elu juhtima" ja üks raamat erisoodustustest. Kolm nimetatut olid seekord siis vene keelest tehtud tõlgete toimetamine, eelmistel aastatel on inglise keelest tõlgitud raamatuid olnud venekeelsetest rohkem. Neist huvitavamana tundub mulle Ležepjokovi raamat, kus on rohkem juttu indiviidi kohast ühiskonnas; teised on sellest, kuidas üksikisik peaks elus edu saavutama. Kõik need raamatud on olnud kirjastuse, mitte minu valik.

Minu tööandjatest ühel on väga halb omadus. Ta ei hooli töötasu maksmisel lepingu tähtaegadest, vaid venitab, tahab mitmekordseid meeldetuletusi, küsimist, võiks öelda, et lunimist. Ja nii kuude kaupa. Toimetamistöö üldiselt meeldib mulle, kuigi aeg-ajalt tuleb ette väga lolle vigu, mis parandada tahavad. Aga väga ebameeldiv on, kui tasu saamine venib. Sellisele tööandjale on ka raske lojaalne olla. Ma ei ole ju tema võlglane, sest minu töö on ammu tehtud ja raamat(ud) ammu ilmunud, aga tema oma tasuvõlga ei maksa.

Enne aasta lõppu on vaja valmis saada veel ühe päris põneva raamatu toimetamisega (aga sellest kirjutan rohkem siis, kui autoril selle väljaandmisega kõik selge on) ning üks töö on veel tulekul.

Aga siis on juba uus aasta ja uued päevad...

Minu foto, 2012.    

05/12/2012

Kaugloetava elektriarvesti näidu kaelamurdev lähivaatlus

Eilsest alates on meil siis kaugloetav elektriarvesti. Vahetamine läks kiiresti, elektrikatkestust oli vaid kümmekond minutit.  Ka kasutusjuhend jäeti postkasti. Halb üllatus oli aga see, et näidu vaatamine nüüd märksa raskem on, kui vana arvestiga oli.

Vana arvesti n-ö mahtus oma kohale paremini ja tema näiduekraan jäi täpselt arvestikapiukse vaateava klaasi taha. Uue arvesti ekraan aga paikneb klaasi suhtes ebamugavalt - esialgu vaatasin, et näitu polegi üldse näha, kuid taskulambi abil saab valgusvihku filigraanselt rihtides ja iseennast kaelamurdvalt kõverdades seda siiski kuidagi lugeda.

Kui blogilugeja küsib, miks me kapiust lahti ei tee, siis sellepärast, et elektrikappide uste võtmed on korteriühistus ühe kindla inimese käes. Majas on üle saja korteri. Oleks mõeldamatu aja- ja närvikulu, et see inimene iga kuu lõpus peaks rohkem kui saja inimese palvel trepikodades näidu teadasaamiseks kapiuksi avama.


Ega sellest (võib-olla kõikidele kortermajadele osaks saavast) ekraani paiknemise ebamugavusest polekski suurt midagi, aga esialgu tuleb arvestinäitu ikka vanamoodi ise teatada. Kauglugemine tuleb millalgi... vist üsna määramatus tulevikus.

Vanad arvestid vahetatakse uute (kaugloetavate) vastu välja kogu meie suures majas. Elektrilevi kodulehelt saab teada, et oleme nn pilootprojekti sattunud: "Pilootprojekt toimub 2012. aasta lõpus ja 2013. aasta alguses, mil vahetame välja ligi 5700 arvestit eri piirkondades ja eri tüüpi tarbimiskohtades üle Eesti. Pilootprojekti tulemuste põhjal täiendame paigaldusprotsessi, et edaspidine arvestivahetus võimalikult ladusalt toimiks."

Ja veel: "Vahetame arvesteid üldjuhul korraga alajaamade piirkondade kaupa. Näitude kauglugemine hakkab toimima siis, kui kõik sama alajaamaga seotud arvestid on vahetatud ning andmete edastamiseks vajalik taristu on valmis."

Ehk oleks mõttekam andmete edastamiseks vajalik enne valmis teha ja alles siis tarbija elu uue arvestiga siduda.

"Mõnel juhul võib arvesti paigaldamisest kuni kauglugemisele üleviimiseni kuluda isegi mitu aastat." - ka see lause seisab Elektrilevi kodulehel kirjas.

Fotol: esimesel pildil on kasutatud arvesti fotot kasutusjuhendilt koos selgitusega, mis on näha ja mis mitte, teisel on vaade meie elektrikappi.