5.10.12

Tahan sulle aknast mandariine visata


See tüdruk oleks võinud sõita rongis ükskõik kus. Äratada kaasreisijas põlastust, hiljem juba vähemat vastumeelsust, mis läheb üle kaastunde ja mõistmise sähvatuseks, kui tüdruk rongiakna lahti kisub ja mandariinid sellest välja viskab. Neile, kel on veel vähem kui temal, neile, kellega tahab jagada.

Aga see tüdruk pole ometi siit Eestist, kus ka kindlasti praegu samasuguseid tüdrukuid leidub, vaid aastate tagant, meieni jõudnud Jaapanist, Ryūnosuke Akutagawa kogumiku "Mandariinid tihnikus" avaloos "Mandariinid". Ja tänase päevaga siin ja praegu ei tohiks tal muud pistmist olla, kui et me siin ja praegu temast loeme. Kirjanikult, kes sündis 1892. ja sooritas enesetapu 1927. aastal. Kirjanikult, kelle ema oli vaimuhaige, ja kelle hinge vaevas kogu elu mõte tema enda võimalikust hullumeelsusest.

Väga erudeerituna ja palju lugenuna kasutas Akutagawa oma loomingus rohkesti seda, mida juba ammu enne teda oli käsitletud nii rahva- kui ka kirjandusloomingus paljudes maades. Kummalisel kombel on tema novellides midagi nii Tšehhovi peenetundeliselt kirjeldatud "väikestest inimestest" kui ka kultuslikuks jutuvestjaks kujunenud R. K. Narayani mütoloogilistest tõlgendustest. Samas ei pruukinud ta nimetatud autoritest üldse midagi teada. Ju olid need teemad, need lood ja süžeekäigud lihtsalt oma aja õhustikus, kust tundliku loomusega kirjanik need kinni püüdis ja elama pani.

Akutagawat on nimetatud jaapani realistliku kirjanduse alusepanijaks, dekadentslikuks kirjanikuks, psühholoogiavarjundite ja käitumisilmingute täpseks tundjaks, noorte kirjanike eeskujuks ja kujundajaks. Võib-olla oli ta aga hoopistükkis lihtsalt üks väga andekas ja väga õnnetu mees.

2011. aastal mitme tõlkija vahendusel ilmunud "Mandariinid tihnikus" sisaldab palju novelle ka juba 1978. aastal "Loomingu" Raamatukogus ilmunud valimikust "Hammasrattad" (tlk Ülle Udam), mille nüüd üles otsisin ja taas lugesin. "Hammasrattad" on isegi parem kui uus tõlkekogumik, sest selles on niisuguseidki tekste, mis annavad kirjutajast endast ja tema eluteest vahetuma pildi. Sellise, mis on omane jaapani kunstile, kus ühes tabatud ja jäädvustatud hetkes peitub hoopis enamat; kus üks justkui lõpetatud viiv on aluseks hoopis pikemale ajaarvamisele.

Ja veel meenus mulle Akutagawa täpseid novelle, neid otse uskumatult dramaatilisi ja haaravaid kirjeldusi ja kirgede möllu lugedes see, kuidas ma lapsena koos oma mängukaaslastega nõudekilde kogusin. Ikka leidus kuskil mõni äravisatud tükike, mis oma mustrikatkega paelus ja andis aimust võimalikust suurest serviisist, või mõni värviline klaasikild, millest läbi vaadates maailm hoopis teise näo sai. Niisuguse läbi värvilise klaasikillu vaatajana, kes  kummastavalt moonutatud ja tuhmlevalt helkivat puhast ilu näeb, tundsin end ka Akutagawat lugedes.

Paar tsitaati Akutagawalt ka:

"Teatavasti on elu sünge kõikidele peale valitud vähemuse. Kuid "valitud vähemus" on teine nimetus idiootide ja lurjuste jaoks."
--
""Kuhu on jäänud su naeratus?"
"Läks tagasi taevasse jumalate juurde. Et kinkida elule naeratust, on vaja esiteks tasakaalukat iseloomu, teiseks raha ja kolmandaks tugevamaid närve kui minul.""
--
"Vetikate lõhnaga täidetud õhus liugles ükskõikne liblikas. Ainult hetke tundis ta kuivanud huultel liblika tiibade puudutust. Kuid huultele jäänud tiibade tolmu tajus ta veel palju aastaid hiljem."

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails