29.10.11

Panen suveraamatu tagasi riiulisse


Sel ööl läheme üle talveajale. Panen ka oma suveraamatu tagasi riiulisse järgmist kevadet ootama. Minu suveraamatuks on juba mitu aastat Mihhail Prišvini (1873-1954) "Зеленый шум" (Moskva, 1983; "Roheline kohin"). Seda lugedes tunnen ma end hubaselt, nagu soojal suvepäeval rohus lebades kõrrel kõndivat mardikat jälgides või pilvede sujuvat lendu taevalaotuses vaadates. Selles on sõnade rütm tõepoolest nagu vaikne ja veidi saladuslik roheline kohin, nagu tuules kahisevad puud ja liblikalend üle suvise luha.

Lisaks mulle juba lapsepõlvest tuttavatele Prišvini lugudele kogust "Kuldne aas" (e. k 1951) ning vaeslaste rabas ekslemise loole "Päikese varaait" (e. k 1950) on selles tolle väga sügavalt loodust tajuva kirjaniku teised paremad teosed. Ja nii ma neid loen, kuhugi kiirustamata, mõnikord raamatut hulgaks ajaks kõrvale pannes, et muud lugeda, siis jälle võttes, et taas luua seda erilist aeglaselt raamatu lugemise efekti, mis sarnaneb sooja suvetuule pehmele paile.

Olen alati olnud väga kiire lugeja ja niisuguste minu jaoks väga aeglaste raamatutena võin nimetada vaid kaht - sedasama Prišvini oma ja Antoine de Saint-Exupéry "Tsitadelli".  Neis mõlemas sisaldub minu jaoks palju rohkem, kui pelgalt andekalt kirjutatud kirjandusteose võlu - need raamatud panevad endaga kaasa hingama ja olema.

Oktoobripäike. Minu foto, 2011.
Nüüd tean ma juba ette, et võtan Prišvini ilusas keelepruugis tasasel mõtlikul moel kirja pandud tekstid järgmisel suvel jälle kätte selle nauditava suveraamatu lugemise ootuses. Taas hakkavad siis puud kohisema, linnud laulma, pungad puhkema, ojakesed vulisema, inimesed unistama, kana pardipoegi välja hauduma, koerarakats kavalat jänest taga ajama... Taas loen ma kõikidest neist miljonitest väikestest pisiasjadest, milleta maailma oleks raske ette kujutada.

17.10.11

Värviline värvitu raba


Tunnistan, et teen seda postitust juba paarkümmend päeva pärast rabaskäimist. Esialgu tundus tolle veel septembrikuise õhtupooliku raba värvituna, natuke väsinuna pärast suve, natuke luitununa. Eelmise käigukorra sinised liblikad olid ammu minevikku lennanud, mõni erk seen tuli kuskil teekonna keskpaigas välja. Aga nüüd takkapihta neid pilte vaadates olen isegi üllatunud, kui värviline kõik tegelikult oli, kui kirgas, kohati selgepiiriline, kohati nagu hajevil.

Minu fotod, 27. sept 2011.

16.10.11

"Inetud luiged" - "Гадкие лебеди" (2006)


Blogimisehimu on kuskile peitu pugenud. Sestap teen lühidalt.

Panen siia lingi eile vaadatud filmile. Strugatskite "Inetud luiged" Konstantin Lopušanski teostuses Vene-Prantsuse ühistööna. Kirjanik Viktor Banevi siseheitlused, tema kunagise kodulinna saatus, tema tütre saatus, laste varaküpsus...

Peetud küll Nõukogude Liidu sisekliima kriitikaks, aga väga aktuaalne ka siin ja praegu. Tuletab võttelaadilt vägagi meelde "Stalkerit". Põhiteemaks see, et kõik justkui peaksid tahtma ja enamasti tahavadki, et kõik oleksid nagu kõik. Teistsugused ajavad hirmu peale.

Film "Inetud luiged" on täispikkuses siin.

5.10.11

Meeleolu

See sügis... Ilus ja värviline. Piltidel on septembri viimane päev.

Nüüd, oktoobri alguses,  on ka kased kuldseks läinud. Jaaniroosid hakkasid teist korda õitsema.
Minu fotod, 30. sept 2011.

4.10.11

Jama! Plats rajatud ja kasutusel, kasutusluba tehakse tagantjärele

Eelmise postituse lõpus kirjutasin muu hulgas, et kõrvalmajale rajati parkimisplats, mis meie majaesisest ilusa rohelise osa ära haukas.

Täna lugesin Postimehest uudist pealkirjaga "Tallinn aitab korteriühistutel parkimist korraldada".   Tsiteerin:

"Tallinna linnavalitsus otsustab homsel istungil elanike parkimisprobleemi lahendamiseks korteriühistute kasuks linnamaale isikliku kasutusõiguse seadmise.

Vastavalt eelnõudele seatakse parkimisala rajamiseks isiklik kasutusõigus /---/ parkimisala rajamiseks ja maasiseste prügikonteinerite paigaldamiseks 1382 ruutmeetri suurusele alale Juhan Sütiste 16 korteriühistu kasuks.

Isikliku kasutusõiguse tähtaeg on 15 aastat ning kasutusõiguse eest tasu ei võeta. /---/

Tallinna linnavaraametile esitatud avalduse kohaselt soovib Juhan Sütiste 16 korteriühistu rajada korterelamu ees asuvale maa-alale parkimisala ja maasisesed prügikonteinerid, korrastades seeläbi ka parklaga piirneva ala ning lahendades probleemid, mille põhjus on seni kasutusel olevad elamusisesed prügišahtid. Ehitatava 44 parkimiskohaga parkimisala kasutajad on Juhan Sütiste tee 16 maja elanikud.

Ehitustööde lõpetamise ning parklale ja maasisestele prügikonteineritele kasutusloa vormistamise tähtaeg on 31. detsember 2011. Korteriühistu võtab endale kohustuse hoida isikliku kasutusõiguse ala heas seisukorras."


Mul pole midagi selle vastu, kui Mustamäe rohkem korda saab. Aga kummaliseks teeb asja see, et uudises nimetatud ja kasutusõiguse suhtes alles arutlusele tulev Sütiste 16 parkimisala on juba valmis ehitatud. Järelikult antakse kasutusõigus alles tagantjärele juba valmis tehtud asjale.

Seejuures jääb parkla rohkem meie maja ette, kuid meie maja elanikke parkla rajamisest ei informeeritudki, alles tööde alguses saime sellest teada. Nagu juba kirjutasin, on Sütiste 16 maja taga avar muruplats, kuhu nad - omaenda maja taha - oleksid saanud parkimisplatsi suurepäraselt mahutada.

Seda olen ka kirjutanud, et parkimisplatsi kohal oli varem liivakast, siis jäi ainult roheala, mida oli hea rahulik nautida ja kus lapsed aastakümneid mängisid. Mõnikord korraldasid seal oma väikestele õpilastele õuetunde ka siinsamas asuva kooli algklasside õpetajad. Rohealast viis  läbi kohalike jalgrada ja ka teine tee, mida mööda kooli mindi. Need lõigati uue parkimisplatsiga läbi. Parkimisplatsilt võetud muld aeti meie maja esisesse metsatukka laiali - millegipärast ma ei usu, et see mändidele kasuks tuleb.

Kas nüüdisajal käivadki ehitusasjad nii, et enne tehakse objekt valmis, siis alles vormistatakse selle rajamiseks kasutusõigus?
Related Posts with Thumbnails