26.10.10

Üht koma teist


On  ilus, kuidas vihm sügisevärvid särama peseb, et siis mõneks hetkeks väljatulevale päikesele kogu see värvidemäng valgustada anda. Ainult et halli kipub neis päevades juba rohkem olema kui värvisära.

Ma ei saa siiski kurta. Ei taha ka.

Kuu alguses valusaks kukutud käsi ja jalg on paranenud. Täna võitsin  juba üpris järsu trepi ära. Käega saab ka juba päris kõike teha, söögitegemist ja nõudepesu ei pruugigi enam teistele delegeerida.

Leidsin täna ootamatult ühe vana Bingo-loto pileti, millest ei teadnudki, et see mul on olemas olnud. Siis kontrollisin ja eks sa kae, seismisega lähevad asjad paremaks - oli teisele nurkademängu võit külge tulnud. Parem ikka kui paljas vesi, ütles varblane, kui odraivakese jõkke pani.

Järjepanu on ilmunud korraga neli tõlkeraamatut (vt pildilt), mille puhul ma sel aastal toimetajana asjaosaline olen olnud. Kuigi tundub, et neid tuli nüüd nagu kuskilt saelaudu, ei ole need siiski ühekorraga ja ülepeakaela tehtud, vaid esimese poolaasta töö, mis alles praegu ilmumiseni jõudis.

Üks kummaline mõte tuli seoses hiljuti vaadatud menufilmiga. Kui inimene mingi eseme ära kaotab, siis otsib ta ikka sealt, kus ta selle kaotas. Huvitav, miks siis ära kadunud iseenda otsimisega teisiti on. Inimene väldib paika, kus ta iseenese ära kaotas, ja tal pole kahju ei rahast ega ajast, et minna kaotatut otsima kuskilt kaugelt. Söö, palveta, armasta - aga tee seda kuskil kaugel... Kuigi loogiline on, et iseennastki tuleks otsida kõigepealt sealt, kuhu sa enda ära kaotasid.

Ja zombisid nägin Solarise juures täna keskpäeval ka.

Minu foto.

22.10.10

Esimese tuisu päev

Öösel vaatas täiskuu maapealse üle ja andis pilverahvale korralduse: "Saagu valge!"


Ja valge sai, tuiskas ja keerles, üritas katta puude kirevad sügiskuued, nagu oleks ta neile kade. Lumekuube pakkus asemele.


Esimese tuisu päev...


Ja uuel ööl (22/23. okt) oli lumetuisk koos äikesega.

20.10.10

Kitšeras - muude hulgas koos Ardo Juhkovi ja Marju Länikuga



Jaanus Piirsalu kirjutas Eesti Päevalehes loo "Siin on käinud esinemas Länik, Veski, Apelsin...", sellest, et Eesti ehitajate rajatud Kitšera asula teisel pool Baikalit tähistab varsti 30 aasta juubelit. Ta ütleb, et Eesti ehitajad lahkusid sealt juba 1987. aastal, kõik sõitsid koju tagasi, ja kirjeldab asula tänast päeva.

Minagi olen Kitšerast kirjutanud. Juba ammu. Peaaegu et asula alguses. Olen seal käinud kaks korda. Ja kui kultuurimeistritest rääkida, siis ühel korral oli kaasas terve orkester Pärnu koos lauljate Ardo Juhkoviga ning Vjatšeslav Tammekännuga ja teisel korral Marju Länik oma pundiga.


Esimene kord jõudsin Kitšerasse 19. oktoobril 1981, see oli ühe pika reisi 10. päev. Sõitsime Eesti kultuurigrupiga läbi kogu BAM-i vastvalminud läänelõigu. Irkutsk - Bratsk - Ust-Kut, seejärel juba Kunerma - Severobaikalsk - Eesti ehitajate Kitšera - Ulkan - Kirenga - Gruusia ehitajate Nija...

Kitšera asub BAM-i 401. kilomeetril. Mäed ees, mäed taga. Palju mände. Ehitajad elasid siis veel ajutise asula vagunites. Püsiasula aga oli juba kivist ja võimalikult kõigi mugavustega. Veel oli nn vana asula oma palk- ja laudhoonetega. Kitšera oli tol hetkel BAM-i ilusamaid asulaid. Eestlased olid seal veel vähe ehitanud, aga juba neid kiideti. Parasjagu aeti püsti tootmisbaasi kaarhalli esimest karkassi. Veidi eemal oli tahvel kirjaga, et Tallinna Ehitustrust alustas siin tööd 10. augustil 1981. Ehitusjaoskonda juhatas Georgi Šor, kes kutsus kogu ehitajate seltskonda tollase Tallinna Ehitustrusti juhataja nime järgi "Hämalane ja kompanii Kitšeras".


Püstitati Räpina metsamajandi kahe korteriga madalaid maju, esimeses olid juba elanikud sees. Raudbetooni saadi Tallinna ja Tartu tehastelt. Eestist veeti esialgu nii puitmaterjale kui ka killustikku. Raske oli, varustamisega polnud kõik korras, sest Eesti asus ju ikka väga kaugel. Pikisilmi oodati oma veeveokit ja autobussi. Kõik, mis Eestist saadeti, oli teel Tallinnast Kitšerasse ligi kolm nädalat.

Toredad inimesed olid need Eestist tulnud ehitajad. Jutud nendega olid nende uute kodude rajamisest, naised tahtsid mäletatavasti saada lilleseemneid, mis oleksid paslikud karmis kliimas kasvatamiseks. Ilu pärast! Valmistuti esimesteks kohalikeks pulmadeks. EstBAMstrois oli ehitajaid sadakond, lapsi paarkümmend. Ja Pärnu orkestri toonane esinemine meeldis neile väga.

Kitšera tähendab burjaadi keeles karurada. Anekdoot kõlas nii: läinud mees pimedal ööl vastavasse puuputkasse asjaõiendusele. keegi ähkinud ta kõrval. "Kulla sõber, laena palun paberit," sirutanud mees käe. Aga kõrval olnud karu...

Teisel korral käisin Kitšeras 26. mail 1985.Siis oli reisisihiks Novõi Uojan, külaskäik Enn Leissoni rühmale, sest Leningradi, Eesti ja Leedu noorterühmad olid selleks ajaks Novõi Uojanis töötanud ja elanud täpselt kümme aastat. Mahavoki kontsert väga suurel peol läks ülimenukalt, Marju Länik oma kollases kleidikeses oli tähelepanu keskpunktis ja pidi andma ka palju autogramme. Õhtuks aga jõudsime Kitšerasse.


Järgmisel kargel hommikul tuli Mahavokil esineda õues, kontorihoone esisel asfaltplatsil. Lähim suur klubi oli alles mõne kilomeetri pärast, ansambel aga pidi kohe pärast esinemist lennukile kiirustama. Marju Länik laulis ja mängis samal ajal publiku hulgas olnud lastega palli. Palju rõõmsat elevust!

Muide, kui tol korral tagasi Tallinnasse jõudsime, oli Mahavokil selja taha jäetud ühtekokku ligi 16 000 lennuki-, rongi- ja bussisõidukilomeetrit, mõnikord tuli kontserdile sõita aga hoopistükkis hiidkalluriga.

* * *
Oma esimesest pikast BAM-i tööreisist, sealhulgas Kitšerast olen kirjutanud mitu lugu kunagises Rahva Hääles ja raamatukeses "Tunnen uhkust ja kadedust" (1983); teisest lühemast tööreisist aga lookese ""Mahavok BAM-il" ajakirjas Noorus (nr 8, 1985).
Mustvalged pildid on Kitšerast oktoobris 1981, värviline Mahavoki ja Marju Läniku esinemisest Kitšeras mais 1985.
Minu fotod.

17.10.10

Hunt ja lammas


Kirjanik on kirjutanud:
"Mõned sajandid tagasi viidi läbi üks katse.
Lammas seoti puuri kõrvale, milles oli hunt. Mõni päev hiljem jäi lammas haigeks ja suri."

Tõlkija on tõlkinud:
"Mõned sajandid tagasi viidi läbi üks katse.
Lammas pandi puuri, mille kõrval seisis hunt. Mõni päev hiljem jäi lammas haigeks ja suri."

Illustratsioon I. Krõlovi valmile "Hunt ja lambatall".

16.10.10

Fotojaht - käed

 
 
 
 

Käed.
Käsikäes.
Käsi peseb kätt.
Kuidas käsi käib?
Oma käsi on peremees.
Kena naesel on kerge käsi.
Kelle käsi liigub, selle suu sööb.
Higine käsi on helde, kuiv käsi kitsi.
Võtjal ikka pikk käsi, andjal lühikene.
Sukk lai - jalg soe, kinnas lai - käsi külm.
Suu teeb suure linna, käed ei tee kärbsepesagi.
...
Teiste fotojahiliste käed.

11.10.10

Suhkrune Sevilla, Carmeni ja natuke minu oma ka

Aeg-ajalt tulevad need mälestused meelde. Sevillas olen käinud kaks korda. Väga kuumas juulis 2004. aastal ja märksa jahedamas septembris 2007.

Esimese korra 40 kraadi oli raske taluda. Katedraali juures otsustasime toakaaslasega jalgsiekskursioonist loobuda ja võtta voorimehe. Ka kolmas reisikaaslane ühines meiega ja nii saime mõnusa sõidu, kusjuures nägime kõike, mida meie jalgsimatkajatest bussikaaslased, ja saime veel kogeda vahvaid seiku tänu meie noore vedaja impulsiivsusele ja vahvatele seletustele. Väga huvitav oli jälgida tema suhtlemist tuttavatega tänaval ja oma hobusega. Mõnda paitas ta lausa piitsaotsaga, kui too tema teret tähele ei pannud.

Sevillas on palju ilusamad tuvid, kui meil. Väiksemad ja eranditult valged. Tahtsin teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks tuvid valged on, vastas voorimees, et miks neeger must on ja lisas siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Nojah, teada puha, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Aga üldiselt olin sel palaval päeval tookord väga väsinud.

Teine mälestus on hoopis teistsugune. Sooja oli 25 kraadi ringis ja päev pilvevinene. Hispaania väljak oli korda tehtud, ehitustellinguid enam polnud, kõik azulejod Hispaania maakondade kohta olid kenasti restaureeritud ja puhta läikega. Valgeid tuvisid oli üllatavalt vähe võrreldes esimese korraga.

Käisin sel päeval ringi omapäi, et veidi rohkem oma hispaania keelt kasutada. Ka ei maksnud ma täishinda, mille giid bussirahvalt kogus, vaid pääsesin pensionärina katedraali 2 euroga ning Alcazari päris tasuta. Kummaski polnud ma varem käinud.

Sevilla katedraal olevat Rooma Vatikani kiriku järel maailmas suuruselt teine. Midagi häiris mind ja ma ei suutnud keskenduda, tajusin vaid suurust, kuid mitte pühalikkust. Võib-olla tuli see sellest, et osa kabeleid oli eraldatud vaheseintega, et kirikukülastajad ei häiriks neis toimuvaid laulatustseremooniaid. Pruutpaare liikus palju, mõnel pruudil oli valge ehthispaanialikus stiilis pitskleit, aga enamasti olid pruutkleidid tavalisemad, siledalt veiklevast siiditaolisest materjalist. Ja peigmehed olid ähmis.

Läksin Alcazari. See on ilus valitsejate palee, huvitavate idamaiste saalide ja varjuliste parkidega, kuid mitte nii huvitav kui Granada Alhambra. Jalutasin, vaatasin rahulikult ringi, ka siin oli palju pruutpaare, kes ennast pildistama tulnud, aga rahvarohkus hajus siin varjukatesse ruumidesse ja parkidesse ära. Ornamendid olid ilusad, kõik meeldiv.

Siis leidsin üles juudi linnaosa siinsamas katedraali väljaku ja Alcazari kõrval. Palju tänavarestorane ja väikseid kunstigaleriisid vanades majades.

Istusin tänavarestoranis, tellisin munaroa singiga /tortilla con jamon/, ajasin kelneriga juttu. Lõpetuseks palusin kohvi, küsisin ka suhkrut juurde, aga hääldasin valesti. "Azùcari" rõhk peab olema u-l, mitte viimasel silbil. Kelner hõikas mulle üle õue, kuidas tuleb õigesti hääldada. Kõigil oli lõbus. Siis hakati restorani kinni panema, küsisin, kas nüüd tuleb siesta, kelner naeris, et siesta on hea asi. See lõunane meeleolukas ja heatahtlik vahepala tegi tuju kauaks heaks. Inimlik kohtlemine on ikka tohutult palju soojust andev.

Tagasiteel jalutasin ülikooli hooneni, see on kunagine tubakavabrik, kus legendide järgi töötas ka Carmen. Sevilla ongi mu jaoks ikka ja alati Carmeniga seostunud. Läksin sisse ja vaatasin natuke ringi, auditooriumide osa oli suletud, aga pisut omapärast meeleolu ja omaette rütmi sain siitki. Ka Hispaania väljakul jäi aega põhjalikumalt ringi vaadata ja lihtsalt mõnuleda.

Sevilla, vähemasti tema ajalooline keskosa, oli kuidagi omaseks saanud, jalataldadesse kõnnitud, suhtlemisega kogetud, sõbralik, soe ja huvitav.

-- Fotod ei ole minu tehtud, vaid reisikaaslase EP omad ja siin tema lahkel loal.

2.10.10

Fotojaht - kirju


Veel on kõik kirju ja kutsuv, veel on kõik sügise viimase balli pidurüüs...
enne kui tuleb luuletaja kombel öelda:
"Tuulde on kadunud kasekuld.
Kahutab, külmetab alasti muld."
(Hando Runnel)

Kirjud fotojahilised.
Related Posts with Thumbnails