Kirjatöid - artiklite mõttes - ei ilmunud rohkem kui üks. Teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud.
Selle ühe ja ainumasega olen väga rahul. Omamoodi kujunes see ühe suure sisseelamise tulemusena - lugesin väga põhjalikult Ilja Ehrenburgi mõttepäevikuid "Inimesed, aastad, elu" ja tegin igast loetud osast ka blogiteksti, kokku 8 tükki. Eriti elasin sisse Stalini isikukultuse ajastusse. Vaadates ühte selle aasta põnevamat filmi kandusin mõtetes Arhangelski oblastisse. Seejärel jõudsin keeleteadlase Polivanovi teemani ja taas isikukultuse ajani ja mõjudeni ning Polivanovi eestlannast naise hukkumiseni samuti Arhangelski oblastis asunud surmalaagris. Lisaks veel mõned muud kokkusattumised ja seosed ning teema hakkas elama.
Raamatutoimetamisi ei olnud. Ise ei otsinud võimalusi ja kirjastus, millele viimastel aastatel olen tööd teinud, nähtavasti pahandas selle aasta alguses, et ma ei leppinud töö eest tasumisega mitu kuud lepingutähtajast hiljem.
Eelarvesse on vähene töötegemine muidugi jälje jätnud.
Bloginud olen nagu tavaliselt. Siin selles blogis kõige rohkem loetust, vähem elust-olust, hoopis vähe poliitikast. Teistes blogides muudel teemadel. Aga n-ö blogivargust on eriti paaril viimasel kuul ette tulnud. Ootamatult leidsin ühest fotograafide keskkonnast paar enda kaktusepilti ja poleemika, kas need sinna pannud inimene ikka tohtis nii teha. Nüüd, jõulude eel hakkas kellelegi meeldima mu ammune blogipilt minu vana pabernuku ja tema riietega, mis ilmus välja piparkooginäitusel. Luba selleks ei küsitud. (22. dets: Sain teada selle "kellegi" nimed - Sirje Kadalipp ja Piret Paat, mõlemad professionaalsed kunstnikud.)
Olengi mõneti ebaleva tundega viivitanud sinna näitusele vaatama minekuga.
Mõned raamatukirjutamise mõtted on olnud. Ei, mitte oma elulooraamatu, vaid millegi muu. Olen nendega ka algust teinud, aga n-ö kriitilist massi pole veel saavutanud. Enesekriitika takistab. Ja kõhklus, et kas see võiks kellelgi huvitav olla. Ses mõttes imetlen nooremaid inimesi, kes oma pähe tulnud idee, mis mõnikord on väärtuslik, mõnikord mitte nii väga, kohe teoks teevad ja ilma igasuguste kahtlusteta raamatu ilmutavad.
Lund ootan. Mitte tuisku toatagusel, vaid kena kriuksuvat lund jalajälgedes, niisugust, mis veel libedaks pole muutunud, vaid kõndijat kogunisti omamoodi toetab, talle kaasa laulab. Ja valgemat aega ootan, ikka teadmisega, et pärast pööripäeva, juba homsest, see tasapisi tulebki ning viib kohatise nukruse ja talveune ära.
Minu foto: 1.dets 2014.
No comments:
Post a Comment