Kui mõnele inimesele on jõulukinki vaja ja ta armastab raamatuid, ei pelga lugeda vanatüdruku näiliselt igavast, kuid tegelikult põnevast elust, on huvitunud botaanikast, sealhulgas orhideedest ja pehmest samblavaibast, tahab teada, missugused on kahe noore neiu kasvuraskused karmivõitu, kuid see-eest tohuturikka isa peres, tahab oivalise aiarahu kõrval teada ka Tahiti eksootikast, on valmis armuma nii inglitesse kui inimestesse, jälgib huviga inimelude keerdkäike ja neis osalejate vastastikkust mõju, tunneb huvi teadusliku lähenemise ja naiseliku tundeelu vastu ja mida kõike veel, siis soovitan talle soojalt Elizabeth Gilberti romaani "Jumalik puudutus".
Lugesin, nautisin, elasin kaasa. Blogis pole sellest seni kirjutanud, sest raamat on nii hea, et sõnu on raske leida. Ka tõlge (Tiina Viil) on väga hea. Tahaksin sellesse juba õige varsti uuesti süveneda, sest minu tänavustest lugemistest on see üks lummavamaid raamatuid.
Varraku raamatututvustuses on muuseas öeldud: "„Jumalik puudutus“ on suur romaan suurest sajandist. Raamatus tegutsevad erakordsed inimesed – misjonärid, orjusevastased, seiklejad, astronoomid, laevakaptenid, geeniused ja hullumeelsed – ning nende kõigi kohale kerkib unustamatu Alma Whittaker, valgustussajandi naine, kes seisab trotslikult uue ajastu künnisel."
Jah, kahtlemata on "Jumalik puudutus" (The Signature of All Things, 2013) Elizabeth Gilberti suur õnnestumine.
No comments:
Post a Comment