Rikkalike kogemustega kirjutajad

Olen sel aastal blogisse pannud mitu eakate ajalehele Videvik kirjutatud lugu. Seekordse kirjutasin küll juba juuni alguses, aga juulis toimetus puhkas ja augustiks kogunes palju materjali ette, mistõttu minu tekst ilmus alles eilses lehes. Saan selle blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on juba jõudnud digitaalarhiivi DIGAR. (Siinne tekst erineb ajalehes ilmunust mõne pisiasja võrra.)

Kui maikuine lugu "Lugematu hulk lugemist" oli blogimaailma avaratest lugemisvõimalustest üldse, siis seekord on jutt eakatest blogijatest, kellel rohkesti kogemusi ja elutarkust. Nõnda siis - "Rikkalike kogemustega kirjutajad". Loodan, et Eesti blogijad, kellele oma blogirulli põhjal viitasin, seepeale ei pahanda.

Oma eelmises loos blogide rohkusest ja lugemisvõimalustest lubasin Videviku lugejatele välja pakkuda mõned eakamate blogijate veebipäevikud.

Arvatavasti on läbi aegade olnud maailma vanim blogija austraallanna Olive Riley, kes selle mitteametliku tiitli sai 2008. aastal. Ta oli siis 108-aastane ja blogis oma sõbra Mike'i abil.  Pärast tema surma ruttas maailma meedia tema mantlipärijaks nimetama 98-aastast hispaanlannat Maria Amelia Lopezit, kelle silmanägemine oli kehv ja kes seepärast rääkis oma teksti diktofoni ning noor sugulane Daniel toksis selle blogisse. Neil mõlemal vanadaamil oli lugejaid 60 000 ringis. Kui vanaproua Olive pajatas rohkem oma igapäevastest tegemistest ja elumälestustest, siis Maria Amelia püüdis analüüsida Hispaania elu päevasündmusi ja ajakirjandusväljaannetes kajastatut, muutudes niimoodi kiiresti oma kodumaa tunnustatud arvamusliidriks ja väga popiks avaliku elu tegelaseks.

Temagi läks igavikuradadele. Millegipärast pole maailma ajakirjandus enam mitu aastat kõige vanemat blogijat välja pakkunud. Võib-olla on põhjuseks see, et kõikvõimalikke blogisid on juba nii tohutult palju, et kõige vanemat kirjutajat on nende seast väga raske leida. Pealegi ei blogi kõik blogijad oma nime all, vaid kasutavad mitmesuguseid varjunimesid, mis blogimaailmas igati lubatud on. Seda siiski arvatakse üldiselt, et mehi on vanemate blogijate hulgas vähem kui naisi.

Eakaid blogijaid on maailmas püütud väga mitut moodi ühendada, nende kogemusi summeerida, et seda elutarkust kergem kasutada oleks, ja neile vajalikku toetust ja abi samuti niisugustesse ühendustesse kaasata.

Inglise keeles lugejatele on kindlasti huvitav blogi "Time Goes By" ("Aeg möödub"). See on loodud 2003. aastal ning kuigi selle looja ja omanik Ronni Bennett ise nimetab seda üksnes laiaulatuslikuks blogiks, on tegemist juba terve blogikonnaga eakate jaoks.

"Time Goes By" teemadering sisaldab kõike ühiskonnas toimuvat, mis on seotud eakatega (sotsiaalsed tingimused, tööküsimused, pensioniiga, vanuseline diskrimineerimine ja halvustamine, poliitika, ajakirjandus, tervishoid, perekond, meditsiiniline ja sotsiaalne kindlustatus, armastus ja seks, keskkond, huumor, lein, surmaküsimused, kultuur, tehnoloogia jm).

See pikk loetelu pärineb Ronni Bennettilt, kes alustas oma blogiga 2003. a pärast seda, kui oli 7-8 aastat uurinud vananemisega kaasnevaid probleeme. Ta leidis, et vanadus on raske ja et selle kohta on vähestel öelda head. Vanadusse suhtusid negatiivselt nii tavalised meediaväljaanded kui ka erialane ajakirjandus (hariduse ja tervise teemadel kirjutajad, raamatud, valitsus, advokaadid jpt). "Keeldudes uskumast, et mu tulevik on nii kurb ja kahvatu, otsustasin koos blogijatest mõttekaaslastega näidata, mida tähendab vananemine tegelikult, " kirjutab Ronni Bennett.

Minu jaoks teeb "Time Goes By" eriti huvitavaks selles sisalduv pikk loend eakate blogidest. Seda uuendatakse pidevalt ning selle loo kirjutamise ajal väljas olev 2013. aasta variant sisaldab sadu 50+ vanuses inimeste blogisid, tuhandeid mõtteid ja kirjeldusi nende elust. See on väga laiaulatuslik ja mitmekesine lugemisvara.

Kui mujal on 50+ blogijad uhked oma elukogemuste ja aastate lisandudes ka pika ea üle, siis Eestis, olen täheldanud, on nad pigem tagasihoidlikud. Küllap pelgavad, et neisse ei suhtuta hästi, või on mittemõistmist saanud tunda muudes eluvaldkondades.

"Time Goes By" taolist veebikohta meil pole, vähemasti ei tea ma seda, kuigi kauaaegse mitmesuguste blogilistide jälgijana peaksin olema selle leidnud, kui see olemas on. Blogipuust neid siiski leiab. Tihti peavad nad oma blogis perekonnakroonikat, meenutavad olnut, aga räägivad ka igapäevaelust ja harrastustest.

Mõned eestikeelsed blogid 50+ kirjutajatelt, kelle loomingut ise loen, panen soovituseks siiagi. Olgu see nimistu siis omamoodi blogirull (blogroll, mille võib leida paljude blogide küljeveerust ja mis sisaldab loetelu ühe või teise blogija sagedasematest lugemiseelistustest). Kasutan siinkohal nende blogijanimesid.

Sjgelle blogi kannab pealkirja "Minu elu pisiasjad" ja paistab silma ilusa eesti keelega ning kirjutaja mõtte väljendustäpsusega.

Emmeliina armastab mitmesuguseid teekondi mööda Eestimaad nii ajas kui ruumis, kirjutab neist väga ladusalt ja pildirohkelt oma "Emmeliina blogis", mida ta ise tutvustab sõnadega: "Naine metsast linna äärest".

Tegelinski oskab oma mõtteid väljendada üsna napisõnaliselt, aga ajaloolises mõttes väga laiahaardeliselt, väljendades suurepäraselt üksikut üldise kaudu ja üldist üksiku kaudu. Tema blogi  on "Tegelinski oma kummut". 

Lummike, kes lapsepõlves Siberi karmid talved üle on elanud, paistab silma oma lustakuse ja elurõõmuga, mis väljendub juba tema blogi nimeski - "Loodus kajastub mu hinges".

Lisaks prouadele ka üks härra, kes on veendunud, et mõistmiseks vajame mälu, ning seda veendumust oma blogis väljendab nii ajalooga seonduvaid teemasid käsitledes, mitmesuguseid vanu põnevaid inimesi ja asju tutvustades, kui ka osavõtlikult ja põhjendatult inimeste eluteede üle mõtiskledes. Nii tema blogijanimi kui ka blogi pealkiri on "Hundi ulg", mida ta ise selgitab: "Vabatahtlik pagendus. Kui hunt ulub, arvame, et see tähendab igatsust. Ei, see tähendab vabadust."

Enda mitmest blogist viitan siinkohal kõige uuemale, milles on mu meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest nüüd, palju aastaid hiljem. Blogi nimi on "Tütarlaps linnast" (ühe pärast sõda ilmunud lasteraamatu järgi). Võib-olla tuleb mõni raamat, millest selles blogis kirjutan, Videviku lugejatele nende lapsepõlvest tuttavana meelde.

Ja veel ühest blogist, mille kirjutaja vanusest ei tea ma midagi, aga blogi ise võib oma rohkete vanade fotode tõttu 50+ inimestele huvitav olla. "Jalutuskäik ajas" pidaja ütleb enda tutvustuseks: " Perekonnaalbumites on nii palju huvitavaid fotosid, mida vaadatakse haruharva ja kitsas ringkonnas. Alustasin enda pere albumitest, praegu vaatan läbi sõprade omi ja loodan ka kõigi teie kaasabile."

Kui siin pakututest endale lugemist leiate, siis on edasi ehk juba lihtsam blogimaailmas orienteeruda ja võib-olla tuleb ka tahtmine ise blogi pidama hakata.

Ilmunud ajalehes Videvik nr 28 (1105), 22. aug 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=112522 augustikuu alt ilmumise kuupäeva võttes. 
Pilt ajalehest.