Raamatus, mida loen, on koht, kus peategelane, valge mees, läheb esmakordselt külla India külasse marathide juurde. Kui ta end magama asutab, märkab ta oma suureks üllatuseks, et võõrustajad ei kavatsegi ära minna, vaid sätivad end istuma ümber ta aseme. Kui ta oma kohmetust avaldab, siis ütleb tema sõber ja teejuht, et see magaja ümber istumine on kõige väiksem asi, mida külaelanikud saavad teha, et peategelane end võõras kohas üksildasena ei tunneks. Veel ütleb ta: "Kui ma sinu maale külla tulen, siis kindlasti ka sinu inimesed ja pere istuvad ju mu aseme juures, et ma end üksi ei tunneks."
See koht liigutas mind südamest.
Vahetevahel mõjuvad pisiasjad liigutavatena ja nii saavad neist suured asjad.
Juba hulk aastaid ei osta ma reisidelt endale eriti midagi. Mõne postkaardi, midagi, mida on kerge kanda, mõne raamatu... aga mitte igasugust meenekilakola. Seekord nägin reisi viimasel päeval Windsoris taas väikesi ravimi(pilli)karbikesi, mida olin mujalgi käidud paikadest tähele pannud. Karbikesse pannakse nädalapäevade kaupa iga päeva ravimidoos. Mõnikord näidatakse niisuguseid karbikesi inglise filmides. Need on väikesed, armsasti tehtud ja kõnelevad tegelikult ka tähelepanelikkusest, lastes ebameeldival ravimivõtmise protseduuril seguneda ilu ja hoolivusega.
Vaatasin seda karbikest ja hing läks kuidagi hellaks. Tegin endale pisikese kingituse. Mitte et mul praegu seda väga vaja läheks. Aga hea on mõtelda, et kunagi, kui ehk väga vana ja haige olen, on niisugune ilus pisi- või nipsasjake mind toetamas ja vanu aegu meenutamas...
Rohkem ei tahakski täna kirjutada. Ka mitte "kohustuslikel" kuldmedali ja öölaulude teemadel... Ainult seda tahaksin öelda, et minu arvates ei ole suvi veel läbi. On lihtsalt suve vihmased päevad.
Suvi (nagu teisedki aastaajad) on eelkõige hinge tunne, tajumise küsimus. Nii, nagu seegi, kas meie pea kohal on pilviselt halli või hoopiski lapike sinist taevast.
No comments:
Post a Comment