Sajab.
Mae hi´n wyntog.
On tuuline.
Nii palju siis kõmri keelt.
Romantilise nimega Snowdonia ei võtnud meid kuigi lahkelt vastu. Eelmises postituses juba kirjutasin, et kavas olnud sõit Snowdoni mäetippu jäi ära. Tegelikult kahel põhjusel. Rohkem kui saja-aastane raudteeliin on Britannias ainulaadne, sest kasutab Šveitsi mägedes sõitvaid ronge. Aga praegu juba teist suve ei saa rongiga mäetippu, vaid ainult kolmveerandkõrgusele, sest mäetipp, siiski vist tipu hoonestik, olevat remondis. Ilmaolude tõttu ei pääsenud meie kuhugile, sest rong lihtsalt ei sõitnud.
Vaatasime mägedes vana kõmri surnuaeda, Walesile iseloomulikke omapäraseid kiviaedu, lambakarju ümbruses, siinset elujärge...
Õhtupoolikul tegime uue katse ja sõitsime Llanberi raudteejaama kohale. Llanberi peatuse töötubades ja söetöötlushoonetes on alal hoitud Victoria-ajastule omast õhkkonda. Kohalesõidust aga polnud kasu - veendusime lihtsalt oma silmaga, et igasugune rongiliiklus mägedesse on lõpetatud. Selleks päevaks. Aga järgmisel päeval olime juba teistel teedel...
No comments:
Post a Comment