Teatud vanusest alates on inimene oma hammaste teenistuses. Ikka nii, et see, mis rahakotti tuleb, hambaauku läheb.
Hoiad paar tundi suud lahti ja kohati veidi kägised valust, aga pärast on rahakotil veel valusam... Või pangakaardil...
Tegelikult on mul tore hambaarst. Aga pole see hammaste teenistuses olemine minustki mööda läinud. Õnneks ma veel päris oma hammaste ori ei ole. Murutari kombel ei saa ka öelda, et mul auto suus oleks. Aga sinnapoole kisub.
Tuleb vist pudrule üle minna...
Täna arutas tohter tõsimeeli, kas panna hambale kroon või piisab veel täidisest. Aga hoiatas, et siis tuleb mul kogu aeg meeles pidada, et üks hammas poolenisti täidisest koosneb. Nii et hüvasti, pähklid, tere, puder ja supp!
300 krooni selle aasta hambatoetust on Haigekassalt ka saadud. Aga sellest jätkub tänapäeval ainult paariks pilguks hambale, mitte rohkemaks.
Üks tore väike tuju- ja toonust tõstev raamatuke on Louise L. Hay "Tervenda end ise". Hammasteraviks soovitab ta luua endale ja oma elule tugeva aluse, uskuda sellesse, mis sind toetab ja sulle rõõmu toob.
Nojah... Aga mida muud ma siis terve elu olen üritanud teha?
Üks hambalugu veel siin.
No comments:
Post a Comment