2. augustil tundus, et tuleb taas vihmamöllune ilm, aga päev selgis. Käisime Portmeirionis, sir Clough William-Ellise 1925-1973 aastal rajatud rohkete aedadega külas. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, pildistamiskohti pruutpaaridele... Mida kõike veel.
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat.
Tähelepanuväärne oli, et Portmeirioni aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid sellesse üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus - nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas "selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks".
No comments:
Post a Comment