Nüüd on koolikaupu igalt poolt saada. Kõiksugused reklaamlehed kilkavad, et meil on koolilaat ja meil on koolilaat. See tuletas mulle meelde pentsiku loo mu elu esimeselt koolilaadalt.
Kui ma esimesse klassi läksin, kandis Viru väljak veel Keskväljaku nime ja seal oli busside lõpp-peatus. Selle lähedal, umbes praeguses 1. ja 3. liini trollide lõpp-peatuses seisis tsirkusetelk. Ja kuskil sealkandis, võib-olla ka sellessamas tsirkusetelgis (kaubamaja ju siis veel polnud), oli kogu Tallinna ainuke koolilaat.
Läksime emaga sinna mulle palitut ostma. Kindlasti ostsime muid asju ka, aga nende ostmist ma ei mäleta. Palituga juhtus aga imelik seik. Leidsime tumedama punase, mis mulle hästi meeldis ja katsudes hää pehme oli. Ema tahtis küll üht teist mantlit, aga mina nõudsin punast.
Proovisime seda siis selga, igati paras oli, kena lõikega, aga varrukad ei klappinud. Õlgadest kiskus ja midagi oli valesti.
Ema oli mul väga kuldsete kätega, kõik mu riided peale mantlite ise õmmelnud. Ta sai kohe aru, kus viga oli. Läks siis müüja juurde ja ütles, et muidu väga ilus palitu, aga varrukad on valesti otsa õmmeldud. Lausa valepidi.
Müüja käratas seepeale: "Endal teil on lapsel käed valepidi otsas!"
Enam ei mäleta, mis edasi sai.
Huvitav, mulle tuli selle jutuga seoses oma kunagine kooliaegne tumepunane mantel meelde. Oli ka kena pehme villane ja väga ilusa lõikega. Selle varrukad olid küll õiget pidi :D
ReplyDeleteMulle tundub, et ma ikka sain seda mantlit kanda. See oli mingis tolle aja tööstuskombinaadis (mida oli Tallinnas mitu) tehtud ja seal siis harutati varrukad lahti ja õmmeldi uuesti külge ja ma sain oma punase palitu.
ReplyDelete