Kirjasõber E kirjutab, et on hakanud tööl käima jala. Üks põhjus on see, et tee viib läbi kauni aedlinna, autosid on vähe ja saab vaimu vabaks lasta. Bussides häirivad mobiiltelefonid ja see, et peab kuulama teiste inimeste era- või tööprobleeme või kuidas teavitatakse lihtsalt sugulasi või tuttavaid, millises peatuses parajasti ollakse.
"Olen mõelnud, kas need inimesed on mingid superagendid või muudmoodi tähtsad tegelased, et pidevalt on kellelegi vaja oma liikumiskoordinaate anda. Samas olen täheldanud ka teistlaadi sõltlasi: inimene räägib pidevalt ja kõikjal ja kogu aeg, " on kirjas.
Tema kiri haakub mu tänaste mõtetega. Kasutan moblat harva ja pole huvitatud selle polüfunktsioonilisusest. Helistan mõnikord, reisidelt saadan SMS-e.
Täna sain teate, et olen valitud osalema ühe postimüügifirma pilootprojektis. Katsetuse ajal võin saada tellitud kaubad postkontori asemel kätte R-kioskist. Teate paki saabumisest saab tekstisõnumiga. Selleks tuleb värskendada oma GSM-numbri andmed. Saab ka osaleda küsitluses, millele vastajate vahel loositakse välja kinkekaart.
Jalakäimisel on see tore külg ka veel, et kuuleb loodusehääli või vaikust. Ei pea ootama, kuni ka Eestis hakkab tööle linnuhääli edastav raadio, nagu on inglaste Birdsong channel, 24 tundi ööpäevas. Ja kui parasjagu lähikonnas kellegi mobla ei helise või keegi sellega pikka kõvahäälset vestlust ei arenda, siis on hea ja mõnus.
Olen sama meelt selles, mis puudutab mobiiliga rääkimist avalikus ruumis ja hästi valjult(täna ka Postimehes sama teema!). Ise unustan mobiili koti põhja ja kuhu veel. Kui keegi helistab, ehmatan ära.
ReplyDeleteMina ehmatan siis ka, kui kellelgi ootamatult mu selja taga heliseb :)
ReplyDelete