Käin ühes toimetuses. Inimene, keda näha tahtsin, on haige. Tema kabinetikaaslase naine on haige. Meenutame kolmandat, hiljuti lahkunud kolleegi. Ei ole head uudised. Aga hea on see, et need, kes elavad, peavad vastu.
Käin teises toimetuses. Endine kolleeg istub rõõmsalt töölaua taga. Räägib, et on raskest operatsioonist hästi toibunud. Valutab, aga tunneb rõõmu elamisest. See on hea uudis.
Ajan oma asju. Aeg-ajalt sukeldun vihma. Vaatan, kuidas tänavakivid nagu puhtaks pestuna läigivad. Raekoja draakonipead sülitavad ladinal vett. Raekoja plats on vettpeegeldavalt tühi. Nii paistab tema omapära kõige paremini silma. Tänavad on suhteliselt tühjad, liiguvad enamasti need, kellel on selleks oluline põhjus. Aga mina naudin jalutamise võimalust.
Tuleb meelde, kui õnnelik olen oma elus mõnes vihmahoos olnud. Noorena. Noored on sageli vihma ajal õnnelikud. Lapsed ka. Vähemasti siis, kui mina laps olin ja me paljajalu lompides saime käia. Praegu olen ka tihti tähele pannud, et nii mõnigi vihmas kõndija ümiseb laulda.
Vihm teeb toredaid asju. Seekord muutis ta meie majataguse talviselt luitunud haiglased rohujäänused tugevaks roheliseks.
No comments:
Post a Comment