Lubasin veel veidi Tartus mänguasjamuuseumis käimisest kirjutada, siin seda teengi.
Sõitsin pühapäeval sinna Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsiga vastukülaskäigule muuseumi sõprade seltsile. Meid jaotati kahte gruppi, sattusin sellesse, kus asjatundlikke seletusi jagas Tiia Toomet, kes teab igast mänguasjast pajatada pikki lugusid. Sestap sünnivad ka tema paljud raamatud mänguasjade mõjul. Tulekul on suur karuraamat muuseumis välja pandud mängu- ja kaisukarudest.
Linnalapse mängutoas kõneles Tiia meile vanaaegsetest nukkudest, ikka ja jälle karudest, udupiltide vaatamise aparaadist, uhkest üleskeeratavast vedurist. Mänguasjadel on liigutavad elulood – kunagi on neid armastatud, seejärel on nad mõnikord prahi hulka või vanakraamikauplusse sattunud, sealt jälle üles leitud. Või on neid hoolsasti alles hoitud ka kõige hullemates kohtades, kuhu saatus on nende omaniku viinud. Nüüd pakuvad nad muuseumis palju äratundmisrõõmu täiskasvanutele ja tekitavad uudishimu lastes.
Eesti Nokiaks nimetas Tiia Toomet talulaste vanu mänguasju – puuloomi, mis on geniaalsed oma lihtsuse poolest ja milles on iseloomulikult ära näidatud looma kõige olulisem tunnus: hobuse kenuskael, sigade trullakus... Mehed kippusid aga mängima igasuguste puust nuputamismängudega, läksid lausa hasarti.
Pilk kõigele, millega Eesti lapsed on viimase 150 aasta jooksul mänginud, tekitas tihti nostalgiat. Rõõm oli näha mõnda enda vana nuku taolist nukku, nukuvankrit, üleskeeratavaid kukkesid ja tibusid...
Põhjalikult sai uuritud ka teatri- ja filminukkude maja, kus vaatamist on esimese filminuku Peetrikese koopiast kuni "Pehmete ja karvaste" parodeeritud riigitegelasteni. Kahel korrusel on väljas Eesti nukufilmide nukud, joonisfilmide kavandid, teatrinukud, telest tuttavad mängusõbrad. Heleroheline heade mõtete pink lausa kutsus istuma, juures kiri, et sellel tulevad ülihead ja targad mõtted ning kui kohe ei tule, siis mõne aja pärast.
Mõnusaid muigeid tekitasid Pliuhkami-filmide tegelased, ühes vitriinis aga aasis kõiki nii tänapäevane Saamuel Pliuhkami ütlus; "See on meie eestlaste õnnetus, et lolle on palju."
Toredad olid teistest maadest pärinevad nukud. Kõige kohta kokku kehtib aga eelkõige tõde, et oma silm on kuningas.
Mitmetunnise ringkäigu järel olime täitsa väsinud. Mänguasjamuuseumi on kavas laiendada veel ühe maja võrra, kus siis on võimalik teha ka nukuteatrit ja avada muuseumi kohvik.
Suures mängutoas said kaasas olnud lapsed mängida ja loomaaia direktor Mati Kaal tutvustas muuseumirahvale loomaaia sõprade seltsi tegevust. Seda, kuidas aidatakse loomaaeda toetada ja kuidas üheskoos on käidud ka lähiriikide loomaaedadega tutvumas, piknikut peetud ja tarkusi omandatud.
Tartlased lubasid loomaaia sõpradele, seega ka loomaaiale tulevikuski külla tulla, näiteks varahommikusele ekskursioonile. Samuti arvasid nad, et põnev oleks teha väljapanek loomade lapsepõlvest ja mänguloomadest.
Natuke sai ka muuseumi lähikonnas ringi vaadata. Käisin uurimas Jaani kirikut, nägin ära, kui õdusaks on muutunud ülikooli kohvik. Ülikooli peahoone juures mõtlen aga alati hellusega, et olen saanud õppida nii ilusas majas.
Pilt on muuseumi voldikust: Karu Lillekäpp on Tartu mänguasjamuuseumi maskott.
No comments:
Post a Comment