Täna, kakskümmend aastat tagasi oli mul nii kiire, et polnud aega toimuvast kohe oma päevikusse kirjutada. Mõned päevad hiljem olen aga kirja pannud:
"Vapustavad elamused 1.-2. aprilli loominguliste liitude pleenumilt, mida enne veel seedida tuleb, kui midagi kirja panna. Igatahes on sümpaatne, et nii suure innuga töötati, teisel päeval vabatahtlikult hommikul kella 10-st õhtul kella 22.30-ni. Käsitlesime palju kõikvõimalikke raskeid asju: hümnid, lipud jms."
2. aprilli õhtust mäletan, kuidas Toompealt tulnuna seisin bussipeatuses, et koju sõita, ja kuidas süda rõõmustas sees, et kogu pleenum nii korda läks ja sisukas oli. Oli mõttelennu kevad, unistuste tuul tugevnes.
Enne pleenumit oli olukord keeruline. Loomeliitude juhatused kohtusid korduvalt, et kokkusaamist ette valmistada. Ajakirjanike liidu esimees tahtis kujunenud situatsioonis tagasi astuda, kuid juhatus, kuhu tollal ka mina kuulusin, otsustas enne ühispleenumit seda soovi mitte rahuldada. Pleenumil kõneldi esimest korda asjadest nii, nagu need olid: iseseisvusest, isemajandamisest, venestamisest, eestlaste väljasuremisohust. Peagi hakkasid sündmused Eestis arenema tohutu kiirusega...
No comments:
Post a Comment