Ma ei tea, kui palju õpitakse meie koolides praegu Vene kirjandust. Pole kuigi palju aega möödas sellest, kui üks tibietalon arvas, et Puškin suri autoavariis. Nii et vist ei õpita. Siis ei teata ka midagi "Turgenevi tüdrukutest". Neist kirjanduslikest neiukujudest, kes minu põlvkonda suuresti mõjutasid ja kelles juba mingil määral avaldusid Vene klassikas hääks peetud seisukohad nagu "parem sure, aga ära anna ühtki suudlust ilma armastuseta".
"Turgenevi tüdrukud" olid meie jaoks naised, kes armastasid. Vist õppisime neid millalgi viiendas-kuuendas klassis, aga lugenud olin raamatuid nendest juba ammu enne seda. Paljude meelest on Ivan Turgenev kirjutanud ainult ühe väärtteose - "Isad ja pojad". Aga minu neiupõlve lemmikud olid "Eelõhtul" ja "Aadlipesa" oma diametraalselt vastandlike, kuid ometi kõigiti kirglike naiskujudega.
Jelena Stahhova tüdines provintslikust vaikelust ja armus Bulgaaria vabastamisest unistavasse Insarovisse. Liisa Kalitina armus Lavretskisse, kes oli juba abielus ja kelle tõttu ta kloostrisse läks. Täiesti vastandlikud ja erinevad saatused, ometi mõlemad nii hingeminevad.
Olin ka kõige vastuvõtlikumas teismeliseeas, kui "Eelõhtul" filmiks tehti. Aga sellest mäletan ainult kauneid loodusvaateid ja seda, et ühes kõrvalosas, seltsidaami Zojat mängis nooruke Eve Kivi, kelle jaoks see oli üks esimesi filme.
Jelena meeldis mulle tunduvalt rohkem kui Liisa. Temas oli midagi otsingulist, ta ei olnud vaikne hääbuja ja allaandja. "Nõrkus äratas Jelenas meelepaha, rumalus vihastas teda, valet ei andnud ta "eluilmaski" andeks; ta nõudmised olid järeleandmatud, isegi palvesõnad segunesid vahel etteheidetega. Tarvitses vaid mõnel inimesel kaotada Jelena lugupidamine - karmi otsuse aga tegi ta kiiresti, isegi liiga kiiresti -, kui see inimene lakkas Jelenale olemast."
Turgenev kirjeldas oma Liisat nii: "Ta oli, ilma et seda ise oleks aimanud, väga armas. Iga tema liigutus väljendas tahtmatut, pisut saamatut siredust, ta häälekõla sarnanes nooruse puutumatule hõbedale, kõige väiksemgi meeldimusetunne kutsus ta huultele veetleva naeratuse, andis ta särama löönud silmadele sügava läike, mingi varjatud lahkuse. Haaratud isiklikust kohusetundest, kartes ükskõik keda solvata, hea ja alandliku südamega, armastas ta kõiki ja eriliselt mitte kedagi. Ainult jumalat armastas ta vaimustusega, kartlikult, õrnalt. Lavretski oli esimene, kes laostas ta vaikse seesmise elu."
Dostojevski on Liisat võrrelnud Puškini "Jevgeni Onegini" Tatjanaga: "Võib isegi öelda, et nii kaunilt positiivset vene naise kuju pole meie ilukirjanduses õieti kordunudki - välja arvatud ehk Liisa kuju Turgenevi "Aadlipesast"."
Väga meeldisid mulle ka Turgenevi "Asja", "Kevadveed", "Vaikne nurgake", "Esimene armastus", "Laul võidutsevast armastusest" jt jutustused, aga "Eelõhtul" tundus ületamatuna.
Raamatute kaanepildid on aastatest 1953 ("Eelõhtul") ja 1954 ("Aadlipesa").
Või siis teine äärmus. Kooliaasta kestis 9 kuud, IX klassis rääkis õpetaja vene kirjanduse tunnis sellest 6 kuud Puškinist. Miskipärast kahtlen, et põhjalikumalt kui õppeprogrammis, muudest teemadest üle libisedes.
ReplyDeleteKohe tekkis tahtmine lugeda Turgenevilt midagi. Tänapäeval on suurem osa vene kirjanikest kahjuks õppekavast välja roogitud, Puškini teoseist pole ühtki tarvis lugeda, peatusime einult tema elulool ja sellel, miks ta nii tähtis on... Esimene kohustuslik raamat on niisiis Dostojevskilt ja teine raamat Tolstoilt ja ongi enam-vähem kõik... Mis mind vene kirjanduse juures paelub, on see, kui sügavale inimhinge see laskub, lausa nii sügavale, et õudne hakkab.
ReplyDeleteMirt, Turgenev peaks praegusaja kiiruses lugemiseks hästi sobima - on suhteliselt lühikeste romaanide ja jutustuste kirjutaja olnud, aga suutnud neisse väga palju tundeid panna. Soovitaksin tema jutustustekogusid, kui neid varem lugenud pole.
ReplyDeleteAV, Puškiniga liialdamine on tegelikult kurb, nagu iga kirjanikuga liialdamine. Samas valitseb oht, et selle liialdamise juures ometigi mõned väga head teosed tähelepanu alt välja jäävad. Kui paljud eestlased teavad näiteks Puškini poeemi "Mustlased" ja selle alusel tehtud Rahmaninovi väga head ooperit "Aleko"? Ja Mihhailovskojes tuleks ka vähemasti üks kord elus käia - annab hingele palju.
Mihhailovskoje kuulus samuti selle 6 kuu sisse. See oli vist kohe septembri lõpus või oktoobri algul, kui enne räägiti pikalt sellest, mis seal näha on, ja anti igaühele luuletus pähe õppida, et seda siis vajalikes kohtades esitada, ja siis pärast arutati veel mitu kuud, mida me seal nägime (koos kohustusliku seinalehega). Ma ei tea, mis toimus teise klassipoolega, kellele õpetas teine õpetaja, kes oli väikest viisi nagu pullivend.
ReplyDeleteKuivõrd luuletaja kiidetud kuldne sügis oli tugevate vihmade tõttu juba otsas, puud olid raagus ja ilm oli paksus pilves hall ning sadas, jättis suurima mulje hoopis 2 mm jämedune vasktraat, mille üks ots oli keeratud ümber Puškini sulepea ja teine ümber Puškini kirjutuslauda löödud papinaela. Samuti muuseumi direktori korteri uksel olnud silt „Eto ne muzei, a kvartira!”
AV, eks konveiermeetodil külastused aita ju iga kohta ja asja ära käkerdada. Paraku kipub see suurkujude korter-, maja-, mõis- jne-muuseumis tavaliselt nii minema. See "Eto ne muzei, a kvartira" sobiks ju poeemi algusekski ja poeem ise võiks olla poeedihinge sähvatavast sünnist, kui muusad talle märkamiseks papinaela ja vasktraadi välja panid :)
ReplyDeleteMind hakkas lausa huvitama ,mida mu 8-das klassis õppiv tütar teab vene armastusromaanidest.Selgus ,et ainsana olid nad arutanud lembetunnete hingelisuse poolt PuSkini armastusromaanis "Tuisk".
ReplyDeleteTolstoi sisemisest heitlusest kauni ja üleva väljendumisest ilukirjanduslikus suurteoses "Anna Karenina " ei teadnud ta veel midagi.
Neiud ärevil, karta on, et ta ei saagi koolis Anna Kareninast midagi teada.
ReplyDeleteMuide, just neil päevil on väga sobiv Tolstoist rääkida, sest 20. novembril möödus sada aastat tema surmast - tähtpäev, millele näiteks Lääne-Euroopa kirjandusringkondades väga palju tähelepanu pöörati, ka kõikvõimalikes vähegi kirjandusteemalistes blogides, enamasti pealkirja all: Sada aastat ilma Tolstoita.