Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare

Mõnikord juhtub nii, et tekstide lühendamisel läheb mõtteid kaduma ja tuleb sisse vigu. Kui novembri alguses ilmus Elukirjas lühendatud variant minu usutlusest prof Jüri Talvetiga, siis paraku nii oligi ja ma lubasin, et panen blogisse varsti selle esialgse täieliku variandi. Nüüd teengi seda.

Kellel pikkade lugude suhtes allergia on, võib siinkohal lugemisest loobuda. Siinsed pildid on nende hulgast, mis ajakirjast välja jäid. Need on Jüri Talveti erakogust ja blogisse pandud tema loal. Ka on teksti lõpuosas tema soovil tehtud üks parandus võrreldes algvariandiga, sest mõnikord on ka professorid hajameelsed.
---
Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare...

Sõpradest tuntakse sind ennast. Selle vana rahvatarkuse ajendil rääkisime Jüri Talvetiga sõprusest, mis aitab kaasa loomingule, ja loomingust, mis toetab sõprust. Eelkõige on juttu tema parimast sõbrast Albert Lázaro-Tinautist.

Jüri Talvet ja Albert Lázaro-Tinaut Talveti 60. juubeli ajal 2005. aastal Tartus.

Kui Eesti tuntuim hispanist, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor ja luuletaja Jüri Talvet alles Pärnu koolipoiss oli, kogus ta marke. Esimesed kirjavahetused olid esperanto keeles. Teiste maade hulgas ka Hispaaniaga, kus esimene kirjasõber oli üks Barcelona vanahärra Santiago – margikoguja, kes saatis talle postkaarte ja kalendreid. „Hispaaniakeelne maailm oli mul veel avastamata. Aga edasi tulid juba teadlikumad kokkupuuted ja järjest rohkem teadmisi tänu neile,“ ütleb Talvet.

Teine tema kirjasõber Hispaanias oli arst Antonio García-Barbón Astuuriast. Nüüd mindi esperantolt üle hispaania keelele. See sõber saatis Jürile esimesed hispaaniakeelsed raamatud, nagu Antonio Machado, Gustavo Adolfo Bécqueri ja Pablo Neruda luule. Aga kui ei kohtu, siis kirjavahetus soikub. Teisiti on läinud Albertoga.

„Ühe tegevus lõi teisele uued stiimulid.“
Albertoks kutsub Jüri Talvet oma kõige lähedasemat  sõpra – Barcelonas elavat tõlkijat Albert Lázaro Tinauti, kes tuli Jüri ellu selleks, et sinna jääda.

Jüri aadress ilmus mingis Okeaania margivahetajate bülletäänis ja Poola ajakirjas Radar. Sedakaudu sai ta kirjasõbra Taanist, kellega mõnda aega suhtles ja kes talle Alberti aadressi andis.„See oli üks Taani proua, kellest ma ei tea midagi juba nelikümmend aastat. Aga tänu temale algas mu tutvus Albert Lázaro Tinautiga. Hulk aega oli ta minu jaoks Alberto, kuni sain teada, et ta kirjutab oma eesnime katalaani kombel Albert. (Loovisikuna kasutab ta praegu nimekuju Albert Lázaro-Tinaut.) Albertiga on mul katkematu kirjavahetus olnud 1971. aasta lõpust.

Alberti isa oli Aragoonia hispaanlane, kes nooruses elas 18 aastat Argentiinas. Ema oli katalaan. Tema ja ta õde on siis niihästi hispaanlased kui ka katalaanid. See seletab ka, miks ta on kakskeelne. Katalaani keel oli avalikus suhtlemises kaua aega põlu all, Franco ajal kasutati selle asemel hispaania keelt. Barcelonas, mis on Alberti kodulinn, eriti.

Sisuliselt on katalaani keel tema jaoks õpitud keel. Kataloonia nn keeleline normaliseerumine algas 1980. aastate lõpupoole. Ka mina käisin lühikest aega koos Barcelonas töötavate hispaanlastega katalaani keelt õppimas.  Hiljuti ilmus eesti keeles minu tõlgitud katalaani luuletaja Jordi Cervera luulekogu „Ära puuduta mind“. Päris raske oli tõlkida,“ räägib Jüri Talvet, vaadates mõtlikult oma lapsepõlvekodu õunaaeda.

Õunad toovad talle meelde, et Kataloonias ootab ilmumist Alberti poolt katalaani keelde tõlgitud väike raamat. „Albert on seda kavandanud Eesti olu peegeldusena – Eesti ja kodu teema, pildid ja tekstid pooleks, minu luuletustega, siin tehtud piltidega. Kaanele peaks tulema siitsamast aknast võetud foto pingist, millel õunad. Hea soe raamat. Aga sealgi on olnud masu ja raamatu ilmumine viibib.“

Parimast sõbrast rääkides soojeneb Talveti hääl märgatavalt.
„Minu hispaania keele õppimine on paljuski käinud kirjavahetuse teel. Albertiga kirjutasime algusest peale hispaania keeles. Varakult ilmnes meid siduv kirjandushuvi, üldine kultuurihuvi. Ühe tegevus lõi teisele uued stiimulid. Ta on olnud minu loomingu peamine tõlkija hispaania keelde.

Ta on ka ise luuletanud. 1970. aastal ilmus üks tema luuletus meie ajakirjas Noorus. Albert osales asjaarmastajate kirjanike ringis, sain nende bülletääne ja tegin nendest Hispaania noorema kirjanduse lehekülje. Järgmisena ilmusid Nooruses 1971. aastal peaasjalikult koostöös Ain Kaalepiga Mehhiko kirjanduse leheküljed, siis igal aastal midagi (Peruu,Tšiili jt). Albert on kogu aeg tundnud huvi teiste maade kirjanduse vastu ja korraldanud näiteks Ladina-Ameerika kirjanduse ettekandekoosolekuid. Ta on väga ärgas kirjandusele ja kultuurile. Hiljem tutvus ta Ida-Euroopa kultuuri ja kirjandusega. Vist kõige rohkem on kursis Eestiga. Lisaks Baltimaadele huvitavad teda väga Balkanimaad. Ta valdab mitut keelt ja on kirglik rännumees.“

Laia haardega väljapääs suletusest
Albert Lázaro-Tinaut on palju teinud Eesti kirjanduse tutvustamiseks: tõlkinud katalaani ja hispaania keelde Jüri Talveti, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Kreutzwaldi, Lydia Koidula, Juhan Liivi jt loomingut. Esimene Eesti autori teos, mis raamatuna katalaani keelde jõudis (2005), oligi tema tõlgitud Viivi Luige "Ajaloo ilu".

Jüri Talvet ja Albert Lázaro-Tinaut 2003.a. Madridi rahvusvahelisel raamatumessil LIBER 

enne Talveti „Elegía estonia y otros poemas“ esitlust kultuuripalees Circulo de Bellas Artes. 

Praegu peab ta korraga mitut blogi. „Transeünt que albira el nord“ („Rändaja, kes aimab põhja“) on katalaani keeles, „Transeúnte en pos del norte“ („Rändaja suundub põhja“) on selle hispaaniakeelne tõlkevariant, mis sisaldab ka originaalkirjutisi. Kolmandana lisandus tänavu juunis „Impedimenta“ („Moonavoor“), mis sisaldab Albert Lázaro-Tinauti viimaste aastate artikleid ja tõlkeid eri maade kultuurist, kirjandusest, muusikast jne. Juba on selle blogi pikemate käsitluste hulgas Eesti teemasid, esialgu Koidula loomingututvustuse ja viie luuletõlke kaudu ning kahe mahuka postitusega Jüri Talvetist. Neid postitusi on lugenud väga suurearvuline lugejaskond hispaaniakeelsetest maadest, aga ka Portugalist, Brasiiliast, Kreekast jne. Nii on näiteks meie Koidula "aiaäärne tänav" jõudnud laia maailma, samuti on vastukaja tekitanud tema teised värsid.

Jüri Talvet: „Albert on oma kultuuriteemalistele blogidele praegu väga pühendunud. Hispaanias on päris raske pääseda oma artikleid ajalehtedes avaldama. Tegemist on suletud ringiga. Sellepärast on Albertilgi olnud raske ennast avaldada. Ta töötas katalaani kirjastuses tehnilise toimetajana, hoolitses piltide eest, hiljem tegeles ka toimetajana kirjanduse valimisega. Aga kirjastuse rutiin oli talle ahistav. Praegu on ta juba korralises pensionieas.

Blogid on talle üks väljapääs sellest suletusest ja suhtlusevõimalus. Tal on lai haare. „Impedimenta“ oli algul kavandatud selleks, et avaldada Alberti varasemaid artikleid ja tõlkeid, aga nüüd on sellest kujunemas omamoodi veebiajakiri, äärekultuuride leheküljed.“

Esimene kohtumine
Aga läheme tagasi mälestuste juurde. Albert abiellus prantslanna Michèlle´ga ja neil sündis tütar Gisela, Jüri Talveti ja tema abikaasa Margiti peres kasvasid tütar Laura ja poeg Pent. Teineteise elust teadsid kirjasõbrad peaaegu kõike, aga näinud olid nad teineteist ikka veel üksnes piltidel. Kohtuti alles 1985. aastal, Jüri Talveti esimese Hispaania-reisi ajal.

Jüri Talvet meenutab: „Perestroika ajal sai esimene rühm nõukogude hispaania keele õppejõude sinna sõita Moskva kõrghariduse ministeeriumi kaudu. Olin käinud Kuubas, kaitsnud 1981. aastal Leningradis kandidaadiväitekirja, nii et sain Hispaaniasse sõitu taotleda. Tohutult tuli pabereid täita, kõik tuttavad kirja panna.
Kaks kuud olime Madridi Complutense ülikoolis. Selle aja jooksul sain mõndagi näha tänu oma varasematele sidemetele Albertiga ja ka madriidlasest sõbrale Juan Manuelile ning ta naisele María Pilarile. Loenguid ma kuigi palju ei kuulanud. Istusin Rahvusraamatukogus, lugesin raamatuid ning kirjutasin oma raamatut „Teekond Hispaaniasse“.

Michèlle ja Albert tulid Madridi, sõitsime koos Toledossse. Toledos olid pidustused ja autoummikute tõttu jõudsin tagasi alles südaööl. Toakaaslane, Kiievi keeleteadlane, oli hirmsasti närvis, et mis oleks saanud, kui ma oleksin kaduma läinud. Ju ta pidi mind valvama seal.

Kui taotlesin saatkonnast luba, et sõita Madridist Barcelonasse, siis nägin Albertit esimest korda silmast ilma. Nädala jooksul käisin kohtumas saatkonna KGB-töötajaga. Käsk oli kohe helistada, kui Barcelonasse jõuan. Sõitsin bussiga ja seal oli Albert mul bussi vastas. Edasine on juba „Teekonnas Hispaaniasse“ kirjas. Alberti esimese Eesti-reisini 1992. aastal läks veel aega.“

Peatõuked hispaania keele juurde
Talvet meenutab, kuidas välismaalased, ka hispaanlased esmakordselt Tartusse jõudsid. Nõukogude ajal polnud neil kaua luba Tartus ööbida, külaskäigud olid haruharvad. Hispaania keele kõnelejaist tuli Eestisse esimesena püsivalt elama (alguses Elva, pärast Tartusse) Ricardo Mateo Peruust, kes oma tudengitele on võib-olla olnud sama oluline, nagu Jüri Talveti õpinguaastatel oli Tartu Ülikoolis Artur Robert Hone (1915 – 1972), pesuehtne inglane, kes oli Cambridge´i ülikoolis saanud romaani keelte hariduse. Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski olid Hone´i juures õppinud, inglise filoloogid käisid seal. Kõik esimese hispaania-eesti sõnaraamatu autorid on sellest ringkonnast.

Hispaania keele juurde jõudmise peatõugeteks oma elus peabki Jüri Talvet kirjasidemeid – eriti Albertiga, Artur Robert Hone´i mõju ja keeleõpetust, sõprust erudeeritud Ain Kaalepiga. Aga ka sõprust Ivar Ivaskiga (1927 – 1992), kes oli ülikoolide kirjandusprofessoriks USA‑s ja 24 aastat ajakirja „Books Abroad/ World Literature Today“ peatoimetajaks Oklahoma ülikooli juures, asutas rahvusvahelise Neustadti kirjandusauhinna ning moodsaid prantsus‑ ja hispaaniakeelseid kirjandusi pühitseva Puterbaugh' konverentsisarja.

1973. aastal sai Jüri Talvetist professor Villem Alttoa kutsel Tartu Ülikooli väliskirjanduse õppejõud. Nüüd on tema hoole all maailmakirjanduse õpetamine ja hispaania filoloogia eriala (asutatud tema poolt 1992/93. aastal).

Südamlikud uitamised
Nüüdseks on Talvet Hispaanias käinud vähemalt tosin korda, neist kaks sõitu on olnud pikemad. Kahel korral sa ta viibida kolm kuud hispanisti stipendiumiga Barcelonas. Esimesel korral majutas Albert ta oma vanemate korteris, samas majaplokis oma koduga. „Kokku vist olen olnud Hispaanias ligi aasta. Praegustele tudengitele on see tavaline: Erasmuse vahetus on 10 Hispaania ülikooliga, 6-9 kuud kohalviibimist,“ ütleb Talvet. „Albert on nüüdseks Eestis käinud vist viis korda“

Albert ise kirjutab, et tunneb üsna hästi Põhja-Eestit (Haapsalust ja Paldiskist Narvani), aga on viibinud ka Tartus, Pärnus, Tallinnas, Kuressaares, meelitab Hiiumaa. Oma blogides on ta kirjutanud muu hulgas ka Peipsi-äärsest Kallastest, Arvo Pärdist, väga põhjaliku artikli liivlastest jne. Talvet naerab, et näiteks liinibussiga Alatskivil käies olnud nad Albertiga päris hädas: lossi sisse ei saanud, süüa said osta kohalikust külapoest ja bussipeatuses söödud, aga niisuguseid ühiseid uitamisi Eestis on neil mitu olnud. Selle loo pealkiri on võetud Jüri Talveti luuletusest „Hulkuv vikerkaar“, mille tõukeks oli bussisõit Albertiga Viljandist Tartu ja mis on kujutluslik vestlus sõbraga. Sealne rida „Võtad endaga / kaasa ainult vikerkaare hallilt / taevaklaasilt“ tähendab, et paned tähele vaid elu ilusamat poolt.

„Albertiga on meil väga südamlikud suhted. Ta on gurmaan – mina ei saa sellest alati aru, sest olen väikese söömaga. Temale meeldib põhjalik hispaaniapärane kehakinnitus, süüakse tugevasti nii lõunat kui ka õhtust. Ta mäletab pisiasjadeni, mida kuskil söönud on. Esimese pikema Barcelonas viibimise järel kutsusin ta koos pere ja vanematega Argentiina restorani. See oli väga paljude südamlike hetkedega elamus.

 Albert Lázaro-Tinauti foto Jüri Talvetist Hispaanias 2003. aastal.

Hispaanias oleme koos käinud Galicias – Santiago de Compostelas ja sealt edasi Portugalis Valencia do Minho väikelinnas. Andaluusias Granadas oli temaga koos väga põnev – seal oli ta olnud sõjaväes ja vaatas seda kanti üle pika aja suure huviga. Oma puhkused on Albert veetnud koos Michèlle´iga põhiliselt Prantsusmaal. Eestis on nad koos käinud kahel korral. Neist on palju mälestusi. Ta on väga südamlik meie lastega. Marta-Liisa sirgumist on ta eriti saanud jälgida, sest meie noorem tütar sündis uue iseseisvuse ajal, kui reisimiseks enam piiranguid ei olnud. Nad on suured sõbrad.“

Armastus 70 keeles
Jüri Talveti 60. sünnipäevaks 2005. aastal valmistas Albert koos Talveti suuremate lastega salaja ette mahuka albumi, kus piltides ja tekstina on nende sõpruse ja perekondliku suhtlemise lugu. „Ta pidanuks saabuma Valgesse saali Tartu Ülikooli muuseumis, aga lennuk hilines ja ta tuli alles järgmisel päeval. Õnneks oli mul järgmisel päeval ülikooli kohvikus väiksem pidu, seal oli ta siis aukülaline. See album on mulle kaunis mälestus, peegeldus varasest ajast alates.“

Koos fotodega oli albumis ka Jüri Talveti lühiluuletus „Armastus“ (Juhan Liivi luulepreemia 1997. a) 25 keeles. „Albert on pildistanud kogu elu, väga palju kasutanud oma pilte raamatutes ja ajakirjades. Barcelonas oli ta Kataloonia omavalitsuse juures Ida-Euroopa Maja (Casa de l´Est) asutajaid ja asepresident. Seal käivad koos Ida-Euroopa juurtega inimesed, tutvustades vastastikku Ida-Euroopa kultuure. Praegu on ta sellest eemaldunud. Aga nende inimeste abil oli ta siis kokku saanud need 25 tõlget. See oli täielikult Alberti idee ja algatus. Praeguseks on tõlkeid 70, need on internetis näha minu koduleheküljel. Viimati avastasime, et Juhan Liivi oli tõlgitud estremadura keelde. Võtsime tõlkijaga ühendust ja nüüd me küll ei tea, kust ta Liivi võttis, aga ta tõlkis ka „Armastuse“.“

„Midagi ei oleks olnud tema abita.“
Talvet nendib, et Albert on alati tema tegevusi saatnud oma suuremeelse tähelepanuga. „Ta võtab väga suuri asju ette. Midagi ei oleks olnud tema abita. Alguses olid tõlkimise katsed. Siis meie ühistõlkena mu esimene valikkogu „Elegía estonia y otros poemas“ („Eesti eleegia ja teisi luuletusi“), mis 2002. aastal kirjastati Valencias. Nüüd ilmus 2001. -2009. aasta eestikeelse luule põhjal valikkogu „Del sueño, de la nieve“ („Unest, lumest“) Zaragozas, Aragoonia kõige tuntuma kirjastuse Olifante väljaandena. (Vahepeal ilmus küll ka mu esseeraamat hispaania keeles; selle tõlkis inglise keelest kuubalanna Sonia Bravo, kes on Las Palmase ülikooli õppejõud.)

On väga tore, et Albert sai tänavu juulis koos minuga viibida Zaragozas Moncayo rahvusvahelisel luulefestivalil, kus vastsest raamatust koos luuletusi esitasime. Ta oli mulle suur tugi. Muidugi on mul tulnud festivalidel oma luuletusi lugeda ka hispaania keeles, aga parem ikka, kui seda teeb tõlkija – see on juba tema keel.“

 Jüri Talvet ja Albert Lázaro-Tinaut lugemas luuletusi 

Talveti eesti- ja hispaaniakeelsest kogust „Del sueño, de la nieve“ 

Moncayo luulefestivalil Aragoonias 2010. aasta juulis.

Albert Lázaro-Tinaut tutvustas Jüri Talvetit ka Pisa ülikooli baltofiilist professori Pietro Diniga. Dini on koos Albertiga tõlkinud Talveti valimiku itaalia keelde. See peaks ilmuma järgmisel aastal. Rumeenias aga on ilmumas Talveti luulevalimik koguni neljas keeles: eesti, rumeenia, inglise, hispaania.

Hispaania keeles on Talveti luuletused väga hea kõlaga. „Kõik on valminud mu enda tõlkealuste põhjal, Albert on viimistleja, oma keeles kõlama panija. Mõndagi on täpsustada, üle seletada. See protsess on keeruline, aga paremat võimalust pole. Otsetõlkijaid pole. Mõni ehk teeks, aga peab olema luuletundlik. Albert on luuletundlik. Hix ka.“

Veel üks mõistev vahendaja
Harvey L Hix on USA Wyomingi ülikooli loovkirjutuse keskuse direktor. Ta on saanud T. S. Elioti preemia ja oli mullu USA rahvusliku raamatuauhinna luulefinalist. Ta on tõlkinud paljusid Eesti luuletajaid. Teinud Jüri Talvetiga koostööd Eesti luule antoloogia ”On the Way Home” (2007) ja Juhan Liivi tõlkimisel. Talveti toortõlgete alusel on Hix tõlkinud tema esseed „A Call for Cultural Symbiosis“ (2005) ning luulekogud „Estonian Elegy. Selected Poems“ (2008) ja „Of Snow, of Soul“ (2010).

 Jüri Talvet ja Harvey L. Hix 2006. aastal Tartus.

Talvet: „ Ka ingliskeelses maailmas ei ole lihtne jõuda avaldamiseni. Olime juba peaaegu lootuse kaotanud – kaheksa aastat otsinud kirjastajat. Lõpuks õnnestus: just siis kui olin otsustanud, et kusagile enam käsikirja ei paku, sain kirja Antonio D’Alfonsolt Torontost, valmidusega mu luuleraamat avaldada. Üldse tuleb öelda, et Eesti luulel on vedanud sellega, et nii mainekas ameerika luuletaja nagu Hix viitsib ühe Euroopa väikerahva luule kallal pusida – armastuse ja mõistvusega.“

Tõlke kaudu üles leitud Liiv
Meie jutuajamisest on korduvalt läbi käinud Juhan Liivi nimi. Pole ka ime – praegu peetakse Jüri Talvetit Eesti kõige põhjalikumaks Juhan Liivi loomingu uurijaks. Lisaks kolmele tema koostatud Juhan Liivi teoste raamatule („Meel paremat ei kannata / The Mind Would Bear No Better“, tõlgitud koos H. L. Hixiga, 2007; „Tuulehoog lõi vetesse“, 2007 ja „Oh elul ikka tera on. Mõttesalmid. Killud“ 2010) on ta ka koos Albert Lázaro-Tinautiga Liivi luuletusi tõlkinud.

„Liivi on hispaania keelde veel raskem tõlkida kui inglise keelde. Hispaania keeles vist pole võimalik Liivi lihtsust ja täpsust edasi anda, read tulevad pikemad. Kas meie tööl tulemust on, seda ei tea. Aga natuke kergem on sellepärast, et Liivil on lõdvad riimid. Lausa vabavärsis ta ei kirjutanud, aga tajus ära, et eesti keeles pole kuigi palju riimivõimalusi. Tuglas ja Aavik nõudsid samal ajal puhast riimi. Ma usun, et Liivi mõtterõhulise luule puhul oleks mõeldav tõlkes pigem riimist loobuda.“

Ja siis teeb Talvet mõneti ootamatu avalduse:
„Omamoodi huvitav on see, et minu Liivi-uurimisele pani alguse tema luuletuste tõlkimine ja Albertiga tekstide vahetamine. Meil oli mõte teha hispaania keeles eesti luule antoloogia. See ei tule aga välja, sest kadu riimluule puhul on liiga suur. Koidula tõlked on tal küll hästi õnnestunud. Liivi ja Petersoni alused tegin ära. Luuletuses „Ta lendab mesipuu poole“ on lõpurida: „ja tõttad isamaa poole!“. Albertilt viimistletud varianti tagasi saades torkas mulle silma rida: „kui kotkas tõused ta poole“. Olin ise selle luuletuse Vinkeli valimikest tõlkinud, ent sel hetkel ma ei märganud, et see "kotkas" kuidagiviisi ei sobi, kui seal "mesilind" juba on.

Liivi uurimisele pani aluse Tuglas. Aarne Vinkel jätkas ja oli 1954. aastal välja antud Liivi „Teostes“ selle koha parandanud, sest oletas, et parandus „ja tõttad isamaa poole“ pole käsikirjas Liivi enda oma. Seejärel vaatasin "Väikese luuleraamatu" Liivi-valikut, ja seal oli lähtutud Tuglase väljaandest, kus "kotkas" puudub. Saades Karl Murult kinnituse, et ta "kotkale" pole tähelepanu pööranud, sain aru, et Liiviga peale Tuglase ja Vinkeli pole keegi tõsisemalt tegelnud ning asusingi Liivi lähemalt uurima. Ma ei tea, kas mul on aega veel edasi uurida? Liiv ise ju kahtles, tegi mitu korda ümber, lühemaid pikemaks, aga tema luules on kõik väga õrn, lühem on tihti täpsem ja õrnem.“

* * *
Detsembris saab Jüri Talvet 65-aastaseks. Arvatavasti on selleks ajaks ilmunud tema uus luulekogu kahe autorinimega: Talvet ja Perler. Jüri Perler on allonüüm – teine nimi, mitte pseudonüüm. Tema isapoolse suguvõsa meesliin 19. saj alguseni kandis Perleri nime, mis hiljem eestistati Talvetiks, aga ta tahab, et see nimi päriselt ei kaoks. Luuletused selles kogus on mõneti portugali poeedi Fernando Pessoa laadis – Perleri pooles enamjaolt ühiskonnaelulised iroonilised ja naljatoonis lühiluuletused, Talvet on lüürilisem.

© Linda Järve
Fotod Jüri Talveti erakogust, blogisse pandud tema loal.