Vaatamisi: juulis on silma jäänud...

Juulis on peamised vaatamisobjektid olnud ilmateade ja termomeeter: kas hakkab juba jahedamaks minema? Kasvõi natukenegi.

Lõunapoolses toas oli juuli keskpaigani, isegi mõned päevad kauem, peaaegu pidevalt 30-32 kraadi sooja, põhjapoolses 28-29. Akna avamine varahommikul või õhtul (öösel ei saa akent lahti hoida) ei toonud leevendust.

Liblikaid on sel suvel väga palju. Ja nad on tavalistest suuremad.

Millegi vaatamist või lugemist palavus (vähemasti minu puhul) ei soosi, keskenduda on raske, sestap on mõlemat tegevust olnud napilt. Mõnest asjast siiski kirjutan ja kui ilmad enam palavaks ei lähe, sest paar viimast päeva on päris mõnus olnud, siis võib loota, et see postitus enne kuu lõppu pisut täieneb.

Dokid

„Buddha Aafrikas“ („Buddha in Africa“, Rootsi, Lõuna-Aafrika Vabariik, 2019, rež Nicole Schafer).
Väga huvitav sissevaade Malawi ACC lastekodusse, mis on üks neist lastekodudest, mida Taiwan Aafrikas ülal peab ja mis on omamoodi Hiina kultuuri eelpost Mustal Mandril. Malawi orb Enock tuli lastekodusse kuueaastaselt, sai hiina nimeks Alu, mille tähendust ei tea, ja omandas teadmisi Hiina kultuurist, võitluskunstidest, kung fu’st ja paljust muust hiinapärasest. Lastekodus saavad kõik lapsed selgeks mandariini keele, see võimaldab neil tööle hakata hiinlaste firmade tõlkidena Aafrikas. Õppeaasta jooksul sai Enock kaks nädalat viibida kodukülas, kus elab ta vanaema, kuid oma lähedaste ja koduküla emakeelt ei oska ta rääkida, kuigi saab teiste jutust aru. Kodukülas on enamuses moslemid, Alust kasvatatakse budisti. Koduküla jaoks on ta nagu valge mees. Lastekoduaastatel on Enock koos ACC kooli kultuurirühmaga käinud annetusi kogumas propagandaesinemistel paljudes riikides, koguni Austraalias ja Ameerikas. Lastekodust lahkudes on tal võimalus koos teistega minna Taiwani ülikooli, kuigi ta tahaks nii väga Malawisse jääda. Tagasi saab ta tulla pärast ülikooli lõpetamist, olles selleks ajaks juba sügavasti hiinastunud. Dokk paneb mõtlema kasvatusprobleemidele, kultuuri ja keele tähendusele, maailma tulevikule, uute jõujoonte kujunemisele nii majanduses, kultuuris kui ka poliitikas. Jupiterist saab seda Oscarile nomineeritud dokki veel mõnda aega vaadata.

„Lootuste kool“ („School of Hope“; Soome, Maroko, Prantsusmaa, USA, 2020, rež Mohamed El Abuodi).
 Dokk kahest janust: Maroko Sahara beduiinide vaesumisest seoses karjakasvatuse vähenemisega põua ja veepuuduse tõttu ja nende laste janust teadmiste järele, et pääseda nürist ja vaesest argipäevast. Kõrbekooli tuleb uus õpetaja, aga laste koolitee sinna on raske, vahel 10-12 km pikkune. Kõik vanemad ei suhtu kooliskäimisse ühtmoodi, mõned lubavad, sest arvavad, et lapsed peavad õppima lambakasvatajast kindlama ameti, teised aga keelavad neil koolimineku, et nad jätkaksid vanemate traditsioonilist sisseharjunud eluviisi. Filmist jääb kõlama kaks palvet: „Andku jumal meile vett meie laste ja loomade jaoks“ ja „Ma tahan käia koolis iga päev“. See dokk sai Pärnu 35. filmifestivali auhinna kui televaatajate lemmik. Praegu saab seda veel näha Jupiterist.

Mitmel eelmisel aastal tavapärast blogipostitust Pärnu filmifestivali teles näidatud filmidest ma seekord ei kirjuta, sest „Lootuste kool“ oli ainuke, mida vaatasin.

Jupiterist leidsin tõelise nostalgia-laksu: „Pikk tänav“ (Tallinnfilm, 1966, 9 minutit, rež Hans Roosipuu, stsenarist Lennart Meri). Sellisena mäletan Pikka tänavat hästi ja mõned aastad hiljem sai sellest mu ülikooliaegsete praktikatöökohtade (Õhtuleht, Noorte Hääl) ja ülikoolijärgse esimese töökoha (Noorte Hääl) tänav – tollal olid sinna koondunud olulisemate ajalehtede toimetused. Palju aastaid olen seal tänavakive kulutanud.

Sarjad

Vaatasin lõpuni Vene krimisarja „Kamenskaja“ esimese hooaja (16 osa), millega juunis alustasin. Täitsa lahe.

„Veremaad“ („Bloodlands“; Suurbritannia, 2021). Neljaosaline seriaal Põhja-Iirimaast, kus on möödunud 20 aastat rahulepingust, kuid tuha all hõõgub endiselt vana vaen. Suheterägastikus on politseil keeruline tegutseda eriti siis, kui kurjategija on üks nendest. Palju usaldamatust ja kaalutletud pettust. Mulle ei meeldinud ja tekitas vastumeelsust.

„Kaardimaja“ („House of Cards“; 6. hooaeg, USA, 2018) – Robin Wrighti püüdlus viia lõpuni pärast Kevin Spacey sunnitud eemaldumist kokkuvajuv sari. Ebaselgeks jääb, mida tahetakse öelda: kas põhirõhk on poliitilisel põnevikul, mõrvadest tulvil trilleril, feminismi ülistusel või hoopiski millelgi muul. Naispresidendi osaks saavad ähvardused ja hirmutamine, kusjuures ka tema ise ei ole neist kalduvustest puhas. Üldiselt hea, et sari lõpu sai, üsna tõenäoliselt oli raskusi ka rahastamisega. Elamuseks ei kujunenud. Vaatasin ETV2st.

Ülejäänud sarju olen vaadanud jupiti ja neist kirjutama ei hakka.

Moblafotol on tsipake eileõhtust vikerkaart.