Ellen Niidu poolt, kahe käega

Kui õppisin viiendas klassis, kirjutasin agaralt "Sädemele". Ilmunud lookesed on mul senini alles. Üks oli niisugune:
"Kohtusime Ellen Niiduga.
Kooli kuulutustetahvlile oli pandud välja teade kohtumisõhtust. Kell 13 olimegi saalis ja sisse astus Ellen Niit. Kohtumisõhtu alguses esitasid õpilased Ellen Niidu loomingut. Seejärel rääkis sm. Niit oma luuletajatee algusest. Ta tutvustas meile oma valmivat luuletuskogu "Tuulekirjad". Kohtumisõhtu lõpuks esitasid kooli kirjandusringi liikmed omaloomingulisi luuletusi."
Selle kiretu "klassikalise" uudisenupu juurde oli pandud ka foto Ellen Niidust töölaua taga. Aastanumber oli 1958.

Noor luuletajanna avaldas mulle sel kohtumisel sügavat mõju. Kirjutasin ka ise luuletusi. Neid oli mitu kladetäit. Sahtlisse kirjutatud. Aga Ellen Niidu looming jäi mind sellest ajast paeluma.

Kuidas siis olekski teisiti saanud? Ja vähemalt ühte luuletust teavad peast vist kõik minuvanused:

"Üks väike laul oli rannas maas
kesk merikarpe ja adru.
Üks väike laul oli rannas maas
täna hommikul peale sadu.

Ja oli sel laulul üksainuke
meremaigune värsinarmas:
sina, sina oled mu ainuke
surmatunnini armas."
(Ellen Niit "Üks väike laul", 1965)

Ei hakka siin kiitma Ellen Niidu luulet, tema lastele kirjutatud raamatuid, kõike seda, mille väärtust iga eestlane teab, tunneb ja omaks ning armsaks peab. Aga ühe väga ilusa fakti panen siia küll taas kirja. Kui tegin mõned aastad tagasi intervjuu Tokio ülikooli soome-ugri keelte professori Kazuto Matsumuraga, ütles ta: "Alati mõtlen tänuga Ellen Niidule, kelle Pille-Riini lugusid lugesime 1991. aastal kursusel koos õpilastega." Nüüdseks on Ellen Niidu loodud väike eesti tüdruk Pille-Riin aidanud eesti keelt õppida kümnetel jaapanlastel.

Mulle on alati tundunud, et ka Jaan Krossi kirjandusliku maailma pidevust on suuresti just Ellen Niit oma õlgadel kandnud.

Ja miks ma seda siin kirjutan? Aga sellepärast, et mulle meeldib väga eilne uudis, et sotsid esitavad Tallinna linna kõrgeima autasu vapimärgi kandidaadiks lastekirjanik Ellen Niidu. Mina olen küll selle poolt. kahe käega! Täienisti!

Pildil: Ellen Niit sellisena, nagu ta mulle kooli kohtumisõhtult 1958. aastal meelde on jäänud. Leid internetist.