Frank Herbert „Düün“

Frank Herbert
„Düün“
Tõlkinud Urmas Alas.
Toimetanud Martin Roogna.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eelmise aasta viimase raamatuna lugesin „Düüni“ („Dune“, 1965). Sedasama kuulsat ulmekat, mis enamikul raamatusõpradest kahtlemata juba ammu loetud on ja mida kultuseraamatuks peetakse. Kummalisel kombel, kuigi ma seda varem lugenud polnud, tekkis mul lugedes tunne, nagu aimaksin sündmustikust paljut ette, justkui oleksin ise kunagi viibinud kõrbeplaneedil nimega Arrakis ehk Düün. Sellest hoolimata, et see planeet on olemas ainult tänu autori kujutelmale.

Aga Frank Herberti kujutelm on vägev. Täiesti omamoodi nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka tehnoloogiliselt ja ökoloogiliselt läbimõeldud maailm, milles tegutsejatele autor hoolimata tegevuse kiirest arengust on suutnud üsna mitmetahuliselt paeluvad iseloomustused anda.

Paljude lemmikulmekirjanik Arthur C. Clarke ütles „Düüni“ kohta: „Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani tegelased ja kogu see maailm.“

Tagakaane raamatututvustusest.

Rohkesti on kiidetud mahuka teose esimest raamatut „Düün“. See oli ka minu jaoks põnev kui ühe noormehe arengu kirjeldus. Kõik see, mis puudutas Pauli õpinguid ema käe all, tema järelkatsumisi, tema valmistumist võitlusteks ja võitudeks.

Aga teine raamat „Muad'Dib“ meeldis mulle rohkem. Pärast isa surma jäi Paul ilma talle kavandatud tulevikust ja pidi tema jaoks võõral planeedil nii endale uue tuleviku kujundama kui ka leidma väljavaated teadvuse ja saavutuste edasiarenguks. Ja ta suutis seda. Ning, mis veel olulisem, ta suutis seejuures jääda üllameelseks.

Kolmas raamat „Prohvet“ oli sündmustikult kõige kiirem, aga võib-olla just seetõttu minu jaoks vähem huvitav, kuigi kõikvõimalikest tegelaste saatuste kõverkäikudest ka siin puudust polnud.

Koguka köite lõpus paiknevate lisadega tutvumine on niihästi selgitav kui ka valgustav.

„Düüni“ üks huvitavamaid liine oli minu jaoks benegesseritlastest naiste haridus ja haritus. Kuidas kasvatada ja arendada teadvust, kuidas mõista mõistetamatut ja allutada allumatut. Kuidas näidata võimalikult vähem välja, mida tunned, ja suuta seejuures kõigi oma tundmustega hakkama saada ja need oma kasuks pöörata. Kuidas mõjutada ja samal ajal ise olla vähe mõjutatav.

Väga palju tähelepanu pööras Frank Herbert teadvusele. Võib-olla just seetõttu mõtleb lugeja temaga kaasa ja hakkab sündmustikku justkui ette aimama, nagu minuga juhtus. Ta käsitles oma suurteoses teadvuse arendamist nii vürtside kui ka mitmesuguste erivõtete abil. Tema tegelased on pidevas kujunemises ja paljud neist on ülivägevate võimetega. Kuid isegi ülivõimed ei osutu halastamatus võimuvõitluses alati piisavalt kindlaks kaitseks reetlikkuse ja mürkide eest.

Paar õpetust sellest mitmekesisest teosest:

„Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge enam ei näe.“

„Mõelge oma nägemisele. Kuigi teil on silmad, vajate te nägemiseks valgust. Kui olete oru põhjas, ei näe te oma oru piiride taha. /---/ …aeg paistab lai, aga selles kulgejale muutub see kitsaks ukseks.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Põhjalik ülevaade Frank Herberti (8. okt 1920 – 11. veebr 1986) elukäigust ja loomingust, seal hulgas „Düüni“ kõikidest raamatutest, mida on rohkem kui kolm, on Wikipedias.