Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo eli miksi yhä rakastan kirjoja“

Hannu Mäkelä
„Lukemisen ilo
eli miksi yhä rakastan kirjoja“
Kirjastus Kirjapaja Oy. Helsingi, 2021.
190 lehekülge.

Kui sain teada, et juuli keskel ilmub Soomes Hannu Mäkelä järjekordne raamat – sedapuhku lugemisrõõmust, siis tahtsin seda tingimata lugeda. Tänu kirjastuselt saadud arvustuseksemplarile saingi esimeste lugejate seas sellest rõõmu tunda. Niisiis:
Kiitos kustantajalle arvostelukappaleesta.
Tänan kirjastust Kirjapaja Oy raamatu eest.

Raamatu sisu väljendub pealkirjas üsna täpselt: „Lugemise rõõm ehk Miks ma ikka armastan raamatuid“, sest see teos ongi armastusavaldus lugemisele ja raamatutele.
 
Kui lühidalt öelda, siis esimene ja kolmas osa oleksid minu meelest võinud pikemad olla. Esimeses osas kirjutab nüüdne kunstiakadeemik enda kui lugeja arengust, lugema õppimisest ja esimestest  lugemismuljetest, aga ka koolikiusamisest ja vanemate ning õpetajate mõjust alles kujunevale isiksusele. Kolmas osa on raamatutest ja kirjanikest, kes talle teistest rohkem tähendanud on. Muljeid ja mälestusi on alati huvitav lugeda, kõrvutada enda omadega ja enda omi täiendada. Nii pole imeks panna, et minus eriti kajasid vastu leheküljed Tšehhovist ja Puškinist, kelle loominguga olen lapsepõlvest hästi tuttav ja kellest praegusajal paraku vähe räägitakse. Sisutihe  on Mäkelä seos Aleksis Kiviga ja iseäranisti „Seitsme vennaga“. Aga huvitavad on ka tema  tutvuskonda kuulunud soome kirjanikud ja rahvusvahelised kuulsused Bo Carpelan, Paavo Haavikko, Tove Jansson, V. S. Naipaul jt. Või lihtsalt teadasaamine, millises osas minu lugemisvara tema omaga kattunud on ja millises erineb.

Teises osas käsitleb Mäkelä kirjutamise, raamatute ja trükikunsti ajalugu, soome keele arengut, kirjasõna muutumist igaühele kättesaadavaks; väisab raamatukogusid ja antikvariaate, kirjastusi ja raamatupoode. Neljas osa vaatleb raamatut kui imet. Eelkõige on Mäkelä jaoks suure tähendusega trükitud raamatud. Siit leiab ka lühi- ja lähivaateid proosa, luule ja lastekirjanduse olemusse, mis on ka seetõttu huvitavad, et Mäkelä ise on neis kõigis edukalt kätt proovinud.

„Kaiken kirjallisuuden kruununa on edelleen hyvä kaunokirjallisuus, ainakin itselleni. Se säilyy joskus läpi vuosisatojenkin ja siitä voisi huoleti käyttää sanaa korkeakirjallisuus. Juuri se on loputtoman kiinnostukseni kohde.“
/„Kogu kirjanduse krooniks on endiselt ilukirjandus, igatahes minu jaoks. See säilib mõnikord läbi aastasadade ja selle kohta võiks rahulikult kasutada sõna õiliskirjandus. Just see on mu lõputu huvi objekt.“ (Minu tõlge.)/

Neljandas osas oleksin tahtnud autoriga vaielda selles suhtes, mis puudutab e-lugereid. Neil on ju vähemasti üks positiivne omadus veel, mille autor on täiesti märkimata jätnud: nendel saab lugeja sättida enda jaoks sobiva kirja suuruse ja kiri on silmasõbralik, mida viimaste aastate paberraamatute kohta sageli öelda ei saa. Seepärast loobub nii mõnigi eakam või muidu halvema silmanägemisega lugeja ammusest armsaks saanud paberraamatute lehekrabinast ja valib e-lugeri toksimise. Peaasi, et ta lugeda saab.

Kõige huvitavam aga oli minu jaoks viies osa ehk epiloog: seesama, mille kohta Mäkelä raamatu alguses saatesõnades ütleb, et selles kordab ta oma lugeja- ja kirjutajateel kujunenud seisukohti, rõhutades veel kord talle olulist. Lugemise ja raamatu tulevik, lugema õppimise vajadus, erinevad lugemismoodused. Ühiskond kui lugemise kaudu tervenduv ja paranev organism, mida aga halb lugemisvara valik võib hoopiski kuritegudele ja kaosesse tõugata. Balansseerimine hea ja kurja vahel, lootus, et hea võidab alati, kui talle selleks aega antakse. Mäkelä täheldab ka arvutimängude järjest suuremat populaarsust, krimikirjanduse vohamist ja üleüldist lugemise ja lugemuse vähenemist.

Üks mõte, mida olen tihtipeale ka ise vaaginud, terendus raamatust mitut puhku: mis saab siis, kui elekter päriselt ära läheb? Kas inimesed pöörduvad tavaraamatute juurde tagasi või on selleks ajaks lugemisharjumuse minetanud? Kas kõik, mis internetiavarustesse kirja on pandud, niihästi oluline teave kui ka väga mitmekesine lugemisvara ja muu inimteadmiste kogum, kaob siis lihtsalt olematusse või säilib ometi kuskil ning on taastatav ja taas kogetav?

„Paras kirja lienee sellainen, joka punoo arvoituksen, selvittää sen melkein, mutta jättää lopullisen ratkaisun lukijan mietittäväksi.“
/„Parim raamat on see, mis sepitseb mõistatuse, peaaegu harutab selle lahti, kuid jätab lugeja lõpplahenduse üle juurdlema.“ (Minu tõlge.)/

Hea kirjandus on see, mis mõtteid tekitab ja edasi mõtlema innustab. Kirjandusest ja lugemisest kirjutamine suudab seda peaaegu alati. Raamatusõbrale on kirjandusest ja lugemisest lugemine ikka ja alati edasimõtlemise allikas.

Meenus ka, et kui ma 1965. aastal Tartu ülikoolis Paula Palmeose käe all soome keelt õppima hakkasin, andis ta meile n-ö kohustuslikuks kirjanduseks ühe soomekeelse lasteraamatu. Mäletan, et selles oli palju juttu taluloomadest, aga autor ja pealkiri ei ole enam meeles. Raamat ei olnud kuigi huvitav ja edenes visalt nii minul kui ka mu kursusekaaslastel. Aga paremat olnuks raske saada, sest soomekeelseid raamatuid oli siis siinkandis vähevõitu. Nüüd, lugedes Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo“ mõtlesin, et kui tollal oleks meil käepärast olnud mingi taoline teos nagu see – lugemisest, soome keelest ja kirjandusest, lugemise kultuurilisest tähendusest ja kirjaniku lapseea ning hilisema elu meeldejäävamatest lugemiselamustest –, küllap siis oleksime oma kohustuslikku kirjandust meelsamini lugenud. Igatahes soovitan „Lukemisen ilo“ kõigile, kes kirjanduse ja soome keele vastu huvi tunnevad või teistes huvi äratada püüavad – niihästi selles vallas algajatele kui ka edasijõudnutele.

* * *

Linke:
Eestiski hästi tuntud Härra Huu isa Hannu Mäkelä koduleheküljelt loetud e-raamatutest olen kirjutanud siin.
Sügavamat huvi tema loomingu vastu hakkasin tundma 2003. a, mil ta käis seoses oma raamatutega külas Tallinnas Soome instituudis. Siis kirjutasin tema kohta ka pikema artikli Õpetajate Lehte (nr. 24, 13. juuni 2003), mida saab lugeda Digarist.
Hannu Mäkelä kodulehekülg, kus ka tema blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“.