Viiskümmend aastat tagasi, 2. juulil 1971 sain TRÜ lõpudiplomi ja nädal hiljem asusin tööle kutselise ajakirjanikuna. Varem olin küll ajalehetoimetustes praktikandiks olnud, aga päriselt tööle hakkamine oli mulle tähtis. Ajakirjanikuaastad on mulle toonud hulganisti loomingulist rahutust, niihästi õnnestumisi kui ka mõningat pettumust. Aga valitud ametis ei ole ma kunagi pettunud olnud, vastupidi – see on mind elus igati toetanud ja andnud rohkesti võimalusi kohtuda mulle huvitavate inimestega.
Siia panen ühe neist lugudest, millega ma oma ajakirjanikutöö aastail olen ise rahul olnud, sest selle peategelane oli erakordne ja lugugi õnnestus. Minu olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirja Noorus 1979. aasta veebruarinumbris ja selle ajendiks oli Juhan Smuuli „Jäises raamatus“ kirjeldatu – kohtusin 1978. aasta detsembris selle Antarktika-ekspeditsiooni ülemaga, kellest Smuul oma raamatus kirjutas.
Praegu, mil Eestis on aktuaalsed nii Arktika kui ka Antarktika uurimine ja reisid sinna, võib see ammune lugu ehk nii mõnelegi huvitav olla. Tollal avaldatust ei muutnud ma sõnagi, mis sest, et olid teised ajad.
Linda Järve
„Võiks arvata, et mul on nüüd lumest ja jääst villand, kuid sellegipoolest ei igatse ma roheliste aasade järele, vähemalt mitte alati. Vastupidi, võin istuda tundide viisi ja haududa plaane tulevastest retkedest jääkõrbesse, kui ma olen õnnelikult tagasi jõudnud…“
(Fridtjof Nansen)
Kas te olete vaadanud poisikesi varakevadeti, kui suur lumi järsku sulama pääseb ning kevadised veed voolavad? Nagu tundmatutesse meredesse ja ookeanidesse suubuvais jõgedes rändavad siis neis vooluniredes puulaevad ja tikupaadid, paberlaevukesed või lihtsalt korgitükid. Varblastena käratsevad poisid juhivad neid laevu ja on enda meelest esmaminejad maailmas, kus pole keegi varem käinud. Meheks saades on uudishimu ja innukus poistel lapsepõlvest kaasa võtta.
Mees vastamisi jääga. Mille nimel? Mida on ta pidanud läbi elama, millest mõtleb?
EBAÕNN
Umbes kakskümmend viis aastat tagasi valmistusid arktilisel lennuväljal äraviimiseks kahe triivjaama „ Severnõi Poljus“ meeskonnad. Kummast neist saab triivjaama „Severnõi Poljus 2“ kollektiiv, polnud veel teada. Mõlema mehed olid kaugelemineku, eesootava raske töö meeleolus. Siis aga selgus, et tema juhitaval meeskonnal tuleb veel oodata, papaaninlaste vahetuid järglasi neist ei saa. Ta oli lootnud, lootnud kõik need pikad tunnid, mis ta veetis radistide kõrval läbirääkimisi pidades. Tagasipöördumise käsk oli lõplik. Ta pidi viima oma meestele ebameeldiva teate: nende lennuk küll stardib, kuid tagasiteele. Nemad aga valmistusid juba talvituseks, otsustasid viimast korda käia suure maa saunas ning ajasid peadki esimeste polaarlaste moe järgi paljaks. Kuidas neile öelda, et seekord ei minda?
Mõtlemisaega polnud. Juba majakese lävel haaras äralennueelne lõbus melu ta endasse. Mida teha, kas öelda kohe, hävitada kõigi hea tuju ja jääda ise valgeks vareseks kaaslaste seas? Ta naeris oma tavalist helget naeru, kamandas isehakanud juuksurid endalgi pead „nulliks“ pügama ja lausus alles siis: „Seekord me ei lähe!“
Kolm aastat hiljem sai temast triivjaama „Severnõi Poljus 3“ ülem. Selleks ajaks oli ta Arktika uurimisel ilmutatud kangelaslikkuse ja tubli teadustöö eest pälvinud juba sotsialistliku töö kangelase kõrge ning kohustava tiitli.
Põhjapooluse kolmanda uurimisjaama triivist osavõtnud V. Kanaki kirjeldab oma „Põhja jutustustes“, kuidas jääpank, mis algul tundus nii lootustandva ja tugevana, võimsas surves ja kruvimises järjest väiksemaks jäi. Laagri põhiosa paiknes alal, mille suurust võinuks mõõta 350 korda 500 meetriga. Ohtlik. Laager tuli polaaröös tõrvikute valgel ümber paigutada.
Kui Fridtjof Nansen kord kõneles oma suure sõbra kunstnik Erik Verenskiöldiga polaaruurimistest, siis ütles ta muu seas: „Alati nägin ma ette vähemalt viis korda rohkem, kui tegelikult teostus. Juhi saladus just selles seisabki, et ta arvestab absoluutselt kõiki võimalusi, miski ei tohi tulla ootamatult.“
Just niisugust arvestust ja otsustamist nõudis olukord triivjaama ülemalt. Laagrile uue sobiva asukoha leidmiseks läbis ta lumistel jääväljadel palju kilomeetreid, hoolimata ohtudest, millega ähvardasid eelkõige lume all märkamatuks jäävad lõhed.
Üsna varsti pärast triivjaama ümberkolimist lendas laagrisse Nõukogude Liidu kangelane Ivan Mazuruk. Ta oli põhjaaladel palju näinud, temale ei olnud vaja pikalt seletada, mida milleks tehti ja kuidas lood nüüd on. Trjošnikov näitas Mazurukile paika, kust laager üle toodi. Mazuruk oli oma vapustuses vaikiv ja sünge. Ta nagu tahtnuks Trjošnikovile öelda: „Jätke see kõik, tulge lennukisse ja lähme, enne kui on hilja.“ Kuid polnud temast ütlejat ja polnuks ka Trjošnikovist ning triivijatest lahkujaid. Töö tuli teha, olgugi et mehed seisid vastamisi jääga.
Tollessamas triivlaagris jõudis Trjošnikovini telegramm ettepanekuga hakata juhtima teist Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni. See tähendas, et pärast triivjaamast tagasipöördumist tuli kohe hakata valmistuma uueks minekuks, veelgi vastutusrikkamaks kui senised. Aga niisugused minekud, „plaanide haudumine tulevastest retkedest“, rinnutsiminek ebaõnne ja ootamatustega on Trjošnikovi moodi.
SÕBRAST RÄÄKIDES RÄÄGIME ENDAST
Episoode jääväljadelt ja polaaruuringutest, üks vapustavam ja põnevam kui teine, võiks Trjošnikovi puhul kirja panna lõputult. Ta ise jääb endast rääkides napisõnaliseks, rehmab käega, et mis me sellest… Nii mõndagi seoses teise Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni ja ka selle ülemaga on oma „Jäises raamatus“ kirjeldanud Juhan Smuul. Tegelikult kujuneski just Juhan Smuul selleks sillaks läbi aja, mis tõi mulle kohtumised Aleksei Trjošnikoviga, maailma suurima polaaralade uurimise teadusliku instituudi direktoriga ning NSV Liidu Geograafia Seltsi äsjavalitud presidendiga. Oli möödumas kakskümmend aastat nende ühisest tagasireisist „Kooperatsijal“. Mõistagi ei saanud ma jätta küsimata, millisena meenub talle Juhan Smuul praegu.
Mees suure kirjutuslaua taga nõjatas pea mõtlikult kõrgele tugitoolileenile. Praegu ei võtnud ta telefonegi vastu, need aga helisesid peaaegu lakkamatult, et tuua Trjošnikovini sõprade õnnitlusi presidendiks valimise puhul. Kabinetis valitses keskendumisvaikus. Pikk vaikus. Kolmel seinal näisid kaasa mõtlevat Arktika, Antarktika ja maailmajagude kaardid, kitsastel seinamaalidel möllas lumetorm, pehmelt helkis pikal nõupidamislaual suur hele kivi, toodud mõne külma mere kaldalt. Nurgas kumises vanaaegne kell… Siis naeratas kabineti peremees jälle oma avalal, kuidagi lapselikult rõõmsal kombel ja resümeeris mõeldu:
„Väga heana (ta rõhutas sõna добрый), väga tagasihoidlikuna. Aga see tagasihoidlikkus johtus ehk tema halvast keeleoskusest ja väga tugevast aktsendist. Ta tegi vähe sõnu, aga tema lühirepliikides väljendus selgesti sarkasm, ärritus või ükskõik mis muu hingeseisund, hinnang ühele või teisele inimesele.
Tema raamatus on mõned asjad üle hinnatud, eriti need, mis talle meeldisid. Tal on inimeste kohta väga häid iseloomustusi, kuid on ka liialdusi: inimese tundmiseks ei piisa ju mõnest päevast. Aga ta on suur psühholoog, oma intuitsiooni ja kirjamehetalendiga arvas ta ära inimeste iseloomu ja nende koha kaaslaste seas.“
„Jäine raamat“ on polaaruurijatel aukohal. Üks mu sõpradest, kes Antarktikas helkivaid ööpilvi uurimas käis, rääkis tagasi pöördudes, et nii räbalaks loetud Smuuli pole ta elus mujal kohanud kui Mirnõi raamatumajas. Oma teisel talvitumisel Antarktikas luges ka Trjošnikov ajapuudusest hoolimata „Jäise raamatu“ veel kord üle. Tema hinnang:
„Kirjanikul ja ajakirjanikul on ju iseenesest väga raske, kui on tegu dokumentaaljutustusega konkreetsetest inimestest konkreetses olukorras. Kirjutajal peab olema t a l e n t i, m õ i s t u s t ja t a k t i. Ning ikka valitseb oht, et teos ei meeldi spetsialistidele. Smuulil oli see kolmainus olemas ning raamat pälvis spetsialistideltki head hinnangud.
„Jäine raamat“ on ju mahult väga väike. Polaaruurijatel vedas, et kirjutas just Smuul. Kogemusteta inimene on pealiskaudne, teeb tihti meelehärmi lahkuminekuga tegelikest asjadest või valekiitustega. Smuul on kõik peensusedki täpselt edasi andnud. Ta riskis paljuga, kuid tema raamat ei tekitanud eitavat suhtumist.“
Mulle meeldis see arutluskäik. Siit, meile kõigile tuttava inimese ja teose iseloomustusest ilmneb Trjošnikovi enda vastutus- ja analüüsivõime, tema ellu- ja inimestessesuhtumine. Kokkuvõttes on tegemist ka ühe kirjamehe (sugugi mitte juhusliku ja halva, vaid isepäise ja teabelikult huvitava kirjamehe) erapooletu hinnanguga teisele.
Trjošnikovi teaduslik produktsioon on erakordselt suur: rohkem kui 80 teaduslikku uurimust, lisaks artiklid ja ettekanded. Tema doktoritööd „Antarktika avastamise ja uurimise ajalugu“ on mõnedki mitteteadlased lugenud kui põnevat seikluskirjandust. Mitmeid teadus- ja kirjandusauhindu on lisaks nimetatud doktoritööle pälvinud laiemale lugejaskonnale määratud „Maa pooluste juures“. Kõike ilmunut ei jõua siinkohal üles lugeda, selleks on raamatukogud ja bibliograafid, kuid nimetagem veel Trjošnikovi jutustust tema lemmikkangelasest Roald Amundsenist ning ilmumisel olevat „Nende nime kannavad teaduslaevad“, milles Trjošnikov jutustab oma õpetajatest ja kaastöötajatest professor Vladimir Vizest ja Nikolai Zubovist ning Mihhail Somovist.
Isegi selle vaikse vestluse ajal võib Trjošnikovis hoomata mingit plahvatuslikku jõudu, tema elulätet.
ALGUSED
Võib ju olla, et just seesama jõud pani Pavlovka kolkaküla poisi tuhnima mahajäänud papimaja pööningult leitud raamatuis. Kirikuraamatute seas oli fantaasiaküllasele vaimule nii pööraselt huvitavaid õhukesi vihikuid maailma tekkest ja arengust, jääväljade lõputusest ja täheväljade piiramatusest. Aga ilma revolutsioonita poleks suhteliselt vaene talupoiss küll õppida saanud. „Aljoškale tähendas revolutsioon eelkõige võimalust kooli minna,“ meenutab tollast teadmishimulist jõngermanni nüüdne NSV Liidu riikliku preemia laureaat, geograafiadoktor ja professor Aleksei Fjodorovits. Aljoška lõpetas külakooli viis klassi, töötas kolhoosis, astus 1930. aastal komsomoli. Nüüd ütleb ta nende aastate kohta tagasihoidlikult, et need olid ju nii ammu, see oli kujunemisaeg, mille jooksul ei saanud veel midagi suuremat ära teha. Aga ometi sai temast juba 16-aastaselt pärast kursuste lõpetamist õpetaja ning ühtlasi algkooli direktor. „Komsomol määras…“ Kuueteistkümneselt tuli tal kasvatada teisi…
SAATUS ON HELDE AVALI INIMESTELE
Peagi tuli 1934. aasta, polaaraladest vaimustumise, Arktikasse pürgimise aasta. Tšeljuskinlaste epopöa, esimesed Nõukogude Liidu kangelased. Trjošnikovist sai sel aastal Leningradi ülikooli geograafiatudeng, professor J. Šokalski õpilane.
Šokalski polnud enam noor, põdes sageli. Aga loengud ei jäänud ära, kursusetöid juhendada püüdis ta haigevoodiski. Tugev ja arukas Aleksei Trjošnikov meeldis Šokalskile, võib-olla meenutas talle omaenese noorust. Professor soovitas noormehel hakata polaaruurijaks.
Üle 20 aasta töötas Trjošnikov Arktikas. Igal kevadel lendab ta nüüd sinna kontrollima, kuidas läheb Arktika ja Antarktika Instituudi, tema instituudi teadlastel. Lendab lihtsalt nagu külla või komandeeringusse. Kui Arktika on kuidagi väga lähedal ja väga põhjalikult läbi käidud, siis Antarktikaga, naerab Trjošnikov, on asi lihtsam: „Kõigest neli korda!“ Tõepoolest, niisugune „kõigest“, mille jaoks mõnel teisel ei jätkuks kogu eluajast!
Aastail 1957–1958 oli ta tollesama juba nimetatud teise Nõukogude Arktika-ekspeditsiooni ülem. 1963.–1964. aastal juhatas kahe Nõukogude lennuki esmakordset kauglendu Moskva–Mirnõi–Moskva. Mõne aasta pärast järgnes teistkordne talvitus Antarktikas kolmeteistkümnenda Nõukogude ekspeditsiooni ülemana. Üsna kuuekümnenda eluaasta künnisel saadeti ta jälle Antarktikasse. 1973. aastal jäi triivjäässe kinni „Ob“ ning talle ruttas appi teaduslaev „Professor Zubov“. Päästeoperatsioone juhendama arvati sobivat ainult Trjošnikovi-sugune kogemustega mees.
Trjošnikov on mulle juba tuttav. Praegu huvitab mind muu – inimesed vastamisi jääga, vastamisi külmaga, raskuste trotsimine, ja seda kõike mitte ainult iseenese, vaid oma kaaslaste, ideaalide ja kodumaa nimel. Ei, need pole üksnes suured sõnad, vaid ellusuhtumine, jõu läte.
Saatus on helde avali inimestele. Üksnes entusiasmist jääväljadel aga ei piisa. Kõik ei pea vastu, kõigist ei saa polaaruurijaid. Mõni ei talu talvituse kestvust, teine nõrkeb pidevas külmakarmuses, mõnd vaevab polaaröö, mida kangemadki polaaruurijad on aeg-ajalt võrrelnud naisega, imeilusaga nagu õilsate näojoontega antiikaja raidkuju, aga ka niisama külm nagu marmor. Nii Amundsen kui Nansen on hetketi tunnistanud, et nad on tüdinenud polaaröö külmast ilust, et nad igatsevad elu järele, pulbitseva, tunneterikka elu järele. Päris mööda pole niisugused mõtted läinud loomulikult ka Nõukogude polaarlastest. Võhikuna tahtsin ma teada, kas polaaraladele allavandumine on võrreldav näiteks deserteerumisega rindelt või esimestest rasketest uudismaarühmadest. Esitasin küsimuse kõheldes, oskamata aimata, et vestluskaaslane sellest süttib.
ARUTLUS DESERTÖÖRIDEST
Ei, ei, nii rangelt öelda ei saa. Kui inimene mingil põhjusel pole nii tugev, nagu polaaruurija peaks olema, siis saadetakse ta lihtsalt esimesel võimalusel tagasi ja soovitatakse otsida teine, soodsam töökoht.
Selle arutluskäigu kestel tuleb mulle meelde Leningradi ajakirjaniku Juri Stvolinski meenutus sellest, kuidas arstide teeneid harva vajanud Trjošnikov mingil lihtsal põhjusel ometi nende poole pidi pöörduma. Arst kloppis ja kuulas teda, pärast läbivaatust aga esitas hulgaliselt küsimusi, kas tal pole tulnud nälgida või külmuda või kannatada tugevate ülekoormuste all. Muidugi hakkas Trjošnikov naerma. Kõike oli ette tulnud, nii külma, vigastusi, nälga kui ka ülepingutusi. Hea veel, et doktor ei teadnud, et oma esimesel talvitusel Uus-Siberi saarestikul pidi Trjošnikov äärepealt hukkuma.
Aga jätkame tema mõttega:
„Ülikooliajast mäletan: mõned olid tugevad, füüsiliselt karastunud, aga juba praktika aegu selgus, et neil ei jätku tahet. Teised polnud nii tugevad, üldiselt aga terved ja tahtekindlad. Meie erilise, raske töö jaoks sobisid nemad veel pareminigi.
Eestlased mõistavad meie raskusi. Mere pärast, sest meri nõuab inimeselt nii füüsilist kui moraalset tugevust. Ja veel – ühed suudavad mugavustest loobuda, teised mitte. Viimastel aastatel on Arktika-uurijatel märksa paremad elamistingimused. Aga kui ma noor olin, käisime kogu selle maa, mida nüüd lennukil võib läbida, ise läbi. Polnud helikoptereid, lennukeid, olid vaid koerad ja suusad. Kuid ega kõik suusatajadki meile sobinud.“
Polaaruurijate puhul, nagu muide iga paljunõudva töö puhul, peab Trjošnikov ometi kõige olulisemaks l o o m u l i k k u v a l i k u t, mis väljendub selles, et inimesed, kes hakkavad armastama oma tööd, saavad üle kõigist raskustest.
„Alati on nii, et meie ees ootav tundmatu ühtesid köidab, teisi aga hirmutab. Mul olid ülikoolis mõned väga head sõbrad, kellest ei saanud polaaruurijaid nende tahtmisest hoolimata. Nad ei suutnud end lahti rebida mugavusest. Nüüd on nad omal alal lugupeetud mehed. Ärge mõistke mind valesti: desertöörid nad polnud. See sõna on hirmus, kõige äärmuslikumat ja koledamat väljendav. Sõja sõna. Valge maaga see ei sobi. Arktikas ja Antarktikas saavad kõige tulemuslikumalt töötada vabatahtlikud. Meile tulek on ju iseenesest lihtne. Kui sul on oskused ja teadmised, on jaksu ja tahtmist, siis annad avalduse ja käid läbi arstliku komisjoni täiesti kosmilisel tasemel. Kosmilisel sellepärast, et töö kõrgmäestiku polaarjaamades nõuab head vastupidavust. Kõige kaugem ning raskem on toosama kahekümneseks saav „Vostok“, millest ka Smuul kirjutas.“
KÕIK ON LIHTNE JA ROMANTIKA KAOB!
Huvitav, kas kapten Kutšijevil oli kergem või raskem kui enne teda põhjapoolusel käinutel? Inimesed jääkõrbes, tuisumöllud ja see ainus omane telk, vajadus edasi minna ja rasked meetrid, iga samm sammuna kangelaslikkuse poole – kas kõik see on asendunud hiigellaevade argipäevaga?
Taas kaalub mu vestluskaaslane vastust. Hindab siis „Arktika“ jõudmist põhjapoolusele katsesõiduna, mille eesmärgiks oli näidata meie tänapäevaseid teadmisi merejääst ja aatomijäälõhkujate tehnilisi võimalusi. Rõhutab instituudi osa aatomijäälõhkujate projekteerimisel ning katsetamisel. Ja lausub siis, et tõepoolest, „Arktika“-reis toimus mugavates tingimustes, aga teistpidi on see mugavus näiline ja romantika otsijatele jääb tuleviku-Arktikaski koht inimese vastutusele, vaimupingele. Antarktikas aga jätkub raskusi veel kauaks. Füüsiliselt läheb järjest kergemaks, peabki minema, sest polaaralade hõlvamisel töötatakse ka selle nimel, aga vastutus, see peamine romantika, jääb.
Trjošnikov on harjunud vastutama. Mitte ainult jääväljadel. Ka igapäevases elus. Kommunistina.
Instituudis on kellelgi kaastöölistest sünnipäev. Inimene, kes pidi selle tähistamist korraldama, on midagi tegemata jätnud. Trjošnikov muretseb, kas kõik on tehtud, annab korraldusi, veendub, et asi tõepoolest sujub. Kas näiline pisiasi? Ei, suur, sest see on seotud inimesega.
Telefon heliseb. Teda õnnitletakse. Ta kuulab ja ütleb siis naerdes ilma igasuguse üleolekutundeta: „Te näete ainult asja ülimeeldivat külge. Mina tean teist poolt ka. Tegelikult on teil vaja kedagi, kellega riielda, ja mina ei saa enam öelda, et olen ainult asepresident.“ Aga see on öeldud niisuguse tooniga, et sellest võib välja lugeda tänu usalduse eest ja valmisolekut täita kõik ülesanded.
„Iga töö köidab, kui seda korralikult tehakse,“ kordab ta tihtilugu. Ja unistab uutest ekspeditsioonidest, kuigi igapäevased asjaajamised ja suured tööd teda enam naljalt lahti ei lase: „Las tuleb märts, aprill, siis lähen…“
Me oleme temaga rääkinud ta perekonnast – naisest ja tütardest, polaaruurijate perekondadest üldse. Tema naine õppis geograafiat ja tuttavaks said nad tudengipõlves. „Meie abielu oli vabatahtlik kokkulepe. Ta teadis, mis teda ootab. Ja tütred on mul head. Aga armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud…“
Mõni kuu hiljem sattusin ma taas lehitsema Nanseni „Frami“-reisi päevikut. Ja ma ei teagi, kas Trjošnikov ütles kogemata või meelega just samad sõnad, mis seisavad maailmakuulsa polaaruurija päevikus, sõnad, mis ilmestavad kõigi nende elu, kel tuleb olla vastamisi jääga:
„Armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud, kattes nad paremini ning puhtamana kui lumi. Mis on elu armastuseta? Nagu see jää siin – külm, paljas, konarlik, tuultest ja tormidest aetuna alalises kokkupõrkamises ja kruvimises; miski ei kata lahtisi pragusid, miski ei ümarda purustatud jääpankade teravaid nukke – kõikjal ainult paljas ja künklik ajujää.“
Olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirjas Noorus, veebr 1979, lk 20-22.
© Linda Järve
Artiklit saab lugeda ka ETERAST
* Aleksei Trjošnikov (14. apr 1914 – 18. nov 1991). Neile, kes tahavad tema kohta internetist rohkem teavet saada, ka nime kirjapildid inglise ja vene keeles: Alexey Tryoshnikov, Алексей Фёдорович Трёшников.
No comments:
Post a Comment