Minu mälestustes ei ole ühtegi koledat esimest maid. Koolipõlves oli see alati üks rõõmus päikeseküllane päev, keskkooliajal rongkäigus käimine, sõpradega kohtumine, rahvasummas hõiklemine ja huikamine. Tudengiajal vaba päev, mil sai Tartust Nõmmele koju sõidetud, lihtsalt end kevadiselt rõõmsalt tuntud.
Tööaastate jooksul ma maiparaadil käima ei pidanud, ajakirjanikel neis toimetustes, kus töötasin, sellist kohustust polnud, pühadelehedki olid varem valmis tehtud, aga tuttavatega linnas kohtumas käisin küll. Ikka lustakas meeleolus, naeratustega...
Otsisin täna vana kaustikut üle 50 aasta tagasi kirjutatud lapselike luuletustega. Alles ma seda nägin, aga nüüd, vaat, ei leidnud. Kirjutasin toona muu hulgas ka viis-kuus luuletust väikesest Maist, väljamõeldud tüdrukust, kelle tegemistest kajastus minu lapseelu. Paar pealkirja on meeles: "Mai ja esimene mai", "Mai kirjutab "Mõistatale"" jne.
Kes ei tea, siis "Mõistata" oli tolleaegne väga populaarne Lasteraadio saade, kus lastele esitati igasuguseid mõistatusi ning nad saatsid raadiotädidele-onudele tohutul hulgal vastusekirju. "Mõistata" saatel oli ka oma laul, mille esitas kirjakandja Kaarel, ja mis kuulajatele lausa pähe kulunud oli.
Aga mu esimese mai luuletuses säras päike ja väike Mai käis koos ema ja isaga paraadi vaatamas. Nagu päriselus. Kui kaustiku üles leian, panen mõned lapsepõlve värsid ka siia.
Tänavune aprill möödus jahedalt. Filmielamustest jäi eriti meelde "Samsara", mida vaatasin internetist, aga mis nüüd on ka meie kinodesse jõudnud. Võimas meditatiivne ja mõtlemapanev elamus, kinos kindlasti veelgi mõjusam. Natuke annab sellest ehk aimu tutvustustrailer.
Igatahes, kellel võimalik, soovitan "Samsarat" vaadata, aga hoiatan, et vaatamine pole kergete meelelahutuste killast, pigem vastupidi, kuigi see dokfilm on väga ilus.
Lisan siia ka väljavõtte "Samsara" n-ö ametlikust tutvustusest meie kinokülastajatele: ""Samsara" autoriteks on režissöör Ron Fricke, kes oli omal ajal legendaarse „Koyaanisqatsi“ (1982) operaatoriks, ja produtsent Mark Magidson. Meeste eelmiseks koostööks oli sarnases vormis teostatud „Baraka“ (1992). "Samsara" mõttekaaslasteks on Godfrey Reggio monumentaalne Qatsi-triloogia ja Yann Arthus-Bertrand´i „Home“, 2009."
Lugenud olen ka. Pean tunnistama, et Leonid Leonovi ülimahuka "Püramiidi", mida siingi kord tutvustasin, jätsin pooleli (kunagi ehk jätkan), aga selle asemel lugesin põnevusega teist "Püramiidi" - krimikirjanik Henning Mankelli oma, Rootsi politseikomissar Kurt Wallanderi juhtumistest. Wallander on sümpaatne tegelane, keda ma küll kinolinal pole sattunud nägema, kuid kellest palju filmegi tehtud on. Ja Mankell on soravalt ning kaasahaaravalt kirjutaja.
Praegu loen esimest korda Paulo Coelhot. Olen küll mõnda tema raamatut varem lehitsenud, aga need pole mind kuigi palju köitnud. Märksa rohkem on mind huvitanud tema oskus oma paljude lugejatega suhelda, võib isegi vist öelda, et manipuleerida, sest nii tema blogil kui ka Facebooki-ridadel on miljoneid jälgijaid, nagu vist ka Twitteril.
Raamat, mida loen, on "Valguse sõdalane", mille ingliskeelset tõlget "The Warrior of Light" internet tasuta e-raamatuna pakub (ja täiesti legaalselt). Lühidalt öeldes sisaldab see eri rahvaste ja autorite mõistujuttude ümberjutustusi, millele Coelho on ka oma tõlgendusi ja arvamusi lisanud. Näiteks targutab ses raamatus mulla Nasreddin, ka esitab Coelho lühivaate Castaneda seisukohtadest. Konspektiivselt, olulist haarates. Ja üsna kiiresti sain aru, miks Coelho raamatud nii populaarsed on. Ta on osanud tabada mõjumise kunsti.
Maikuu on muide ka just niisugune kuu, mis oskab mõjuda ja inimesi köita, kuigi neid õisi suurel toomepuul, millest laulud laulavad, sel aastal veel puhkemas pole. Aga lootust on!
No comments:
Post a Comment