Omaste hooldus ja eutanaasia seadustamine on lahutamatud teemad. Kui esimesega hätta jäädakse, siis kiputakse teisest abi otsima. Ka praegu Eestis toimuv vaidlus eutanaasia seadustamise üle näitab seda selgelt. Ühed nõuavad eutanaasiat häälekalt, teised kõhklevad.
Päris kindlalt on kõik ühel nõul selles, et omaste kaela ei taheta raskelt haigena või lootusetu vanana jääda, sest see koorem on lähedastele meie riigis liiga suur.
Minagi ei tahaks lootusetult haigena või surmaeelse vanurina lähedastele koormaks olla (ja vanust on mul ka juba nii palju, et selle peale järjest sagedamini mõelda). Seda enam, et olen põetamise ja hooldamise valu ise läbi elanud, küll ainult mõned kuud, sest mu ema kustus kodus vähihaigena kiiresti. Aga olin temaga üksi ja need kuud olid vägagi rasked. Meenub, kuidas kord, kui ise enam kuidagi hakkama ei saanud, helistasin paarile lähemal elavale sugulasele, et tulgu nad appi, sest ema oleks vaja tõsta. Keegi ei tulnud: üks naine kaebas, et tal olevat song ja ta ei saa tõsta, teisel oli kiire kuhugi minna. 85-aastane naabrinaine pakkus küll oma abi, aga sellest polnud kasu, sest temagi oli juba õhtuteele lähemal kui elujõule...
Kui ma oleksin pidanud ema hooldama pikemat aega, siis poleks ma seda suutnud. Kas mul toona oleks olnud raha teda hooldusasutusse panna, seda ma tagantjärele ei teagi. Aga mulle on senini hindamatuks aardeks tema sõnad: "Aitäh, et lasid mul kodus olla... aitäh, et sa mind ära ei viinud..."
Kogu sellise kestva põetamise ja hooldamise olukorra lootusetust lähedaste jaoks mõistes ei suuda ma ikkagi valida poolt eutanaasia seadustamise üle otsustades. Ma mäletan, kui väga tahtis mu ema elada, kuidas ta ka surmahaigena tundis huvi elu- ja looduseilmingute vastu, kuigi sageli oli ka temal hetki, mil ta kutsus surma. Aga kui need hetked möödusid, siis tahtis ta jälle elada, lootis, et jaksab veel kunagi voodist tõusta...
Kes langetab otsuse, millal on eutanaasiaks õige aeg? Kes tagab, et eutanaasiat ei hakata ühiskonnas kasutama soovimatutest haigetest ja vanadest lahtisaamiseks? Ja veel väga palju muid küsimusi, millest suurim on vist ikkagi, kas meie ühiskond on üldse eutanaasia üle otsustamiseks valmis. Ühiskond, mis ei oska väärtustada elu ja lugu pidada eakatest. Ühiskond, milles pole ei elamis- ega surmakultuuri. Ma kõhklen, ma ei tea...
Mõned viited artiklitele, mis eutanaasia üle käivas meediaarutelus minu kõhklustele lähedasemad on:
Andres Soosaar: ihalus eutanaasia järele.
Olaf Suuder: Annleena ja Afganistani tõlk.
Olen nõus ka Indrek Oro väitega: "Alustame ikka algusest – puuduliku hooldussüsteemi kiirest korrastamisest – ja seejärel arutame keerulisemate võimaluste ellukutsumist."
Minu foto, 2012.
Panen siia kaks minuni FB kaudu jõudnud kommentaari selle postitusega seoses.
ReplyDeleteLK: "Päris mu oma mõtted. Kaldun ikkagi pooldama."
JP: "Hästi kirjutatud, Linda. Ma praegu loen ühte suurepärast raamatut nõukaajast - "Vabaduse Viirastus" (Emmanuel Kirss). Selles raamatus ta puudutab ühte seika noormehest kes kaotas oma jala (opereeriti kokku 8 korda jupikaupa) aga seesama noormees Vambola Valt väitis tollel hetkel, et kui ta poleks olnud seda olulisimat mille nimel elada, siis olekski otsad andnud. Aga ei - suurimates hädades ellu jäävad need kes kannatanu sõnul veel kõike pole siin ilmas saavutanud ning ausalt öeldes see tegelikult kehtib iga inimese kohta."
Mina oleksin kindlasti selle poolt,et inimene ei pea lootusetus olukorras enam kannatama ja ootama kuni surma talle ükskord halastab. Kuidas pärast iseendaga hakkama saada, kui see on sinu lähedane, see on iseasi. Nägin üle poole aasta oma valudes vaevlevat ema, kellel ei liikunud enam midagi peale silmade ja suu. Ta oli ainult üks suur valu ja kõige hullem oli seal veel see,et mõistus oli terane. Valus oli vaadata tema silmades seda ahastust ja süütunnet. et ta on minu perele koormaks. Mina tegin ju kõik hoolimata sellest, et mul oli ka siis 3 väikest last ja oma maja, aga tema valusid ma ju ei saanud ära võtta, ainult väheke leevendada. Ma ei tea siiamaani kas need 2 viimast süsti kiirendasid natuke tema lõppu või mitte, sest ma ei suutnud enam tema kannatusi vaadata.Korraks oli kergem, kui ta läks, aga isegi nüüd 21 aastat hiljem on ääretult valus sellele mõelda. Kuigi ma usun, et ma tegin kõik endast, et tal natukenegi parem oleks.
ReplyDeleteteema puudutas mind siis, kui õppisin Soomes hooldama vanureid , seda muidugi võrrelda ei oska kuidas neid Eestis hoitakse aga selles hooldekodus kus mina hoidsin vanureid seal oli küll tip top tasemel ja väga väga hea hooldus , ükski asi ei jäänud tegemata nii söötmised pesemised juustehooldus maniküürid pedikyyrid .. puhtad pampersid ... Iga soov mis vanur soovis see täitus . välja viisime iga päev korragi ka need kes ise ei suutnud tõusta . 16 inimese peale oli ööpäevas 1 ööhoidja , õhtuvahetuses 2 hoidjat ja hommikul 3-4 ja saunapäeval 5 inimest koos osakonna juhatajaga kes ka pesi ja hooldas vanureid ja viis prügikotte välja ..tõi köögist söögikäru ja köike mida meiegi tegime ... peale selle tegi oma tööd ... aga eutanaasiast jah pidime koolis kirjutama esee - kas pooldad ja miks ...
ReplyDeleteMina ise arvan et igaüks peaks juba keskeas kirjutama valmis oma tahmised nii nagu soomes tehakse et näiteks kui ta satub hooldekodusse ja ise enam enda eest ei suuda rääkida ega soovi avaldada siis teatakse mida ta ei soovi süüa , milline padi peaks tal olema ja köik need asjad mis talle on meeldinud ja meeldivad .. ja see paber peab olema alles ja sugulastele teada ... samas ka kirjutaksin ise sinna et kui ma saan insuldi ja jään liikumatuks siis võivad mu elu lõpetada, see on minu kindel soov ... Ja ma ei usu, et ma seda muudaksin. Samuti on hooldekodus ikkagi turvalisem elada kui haigena ja saamatuna kodus , Soomes muide ei pea lähedased maksma hooldekodu eest . kui vanuril raha pole siis maksab sotsiaal . minu arust see on ka väga õige - eriti oleks eestis see palju õigem sest kellel seal raha on selle hooldekodu tarvis ... vabandan kirjutasin nii pikalt
Aitäh, Alice! Usun, et Su ema mõistis, et tegid kõik, et tal natukenegi parem oleks, ja et Su süda võib selle koha pealt üsna rahulik olla, kuigi kaotusevalu ei leevendu kunagi.
ReplyDeleteAitäh, Nataly! Väga huvitav on teada, kuidas Soomes need asjad käivad ja kuidas seal vanurite eest hoolitsetakse. Meeldiv, et nii põhjalikult jagasid oma kogemust.
ReplyDelete