"Ninasarviku hooaeg" ("Fasle kargadan" - rež. Bahman Ghobadi, 2012) jõudis minuni läbi ühe blogisoovituse. Eelmisel aastal oli see Iraani/Türgi ühisfilm ka PÖFFi kavas, aga juhtusin seda vaatama alles nüüd.
See on film, mille algus tekitab ebaluse, umbes sellise efekti, et kuhu ma küll olen sattunud, aga millesse süvenedes hakkab toimima mitu erinevat kihti - tegevusaegade vaheldumine, armastuse ja viha vaheldumine, kurb tõdemus, et 30 aastat kaotatud elu enam millegagi tagasi ei too, meile vähetuntud kurdi-iraani luule mõju, meile harjumatu pildikeel, mis ootamatult huvitavaks osutub jne.
Kriitikud on rõhutanud, et see on film võimu kuritarvitamisest suvalistel isiklikel eesmärkidel, mis seab kahtluse alla ükskõik millise, ennast õigusriigiks nimetava riigi, režiimi olemuse ja olemisõiguse. Film armastusest ja vägivallast, pühendatud kõigile neile, kes on olnud Iraanis vangis põhjust ja tähtaega teadmata.
Väga tugevad on Monica Bellucci Minana ja Behrouz Vossoughi poeet Sahelina. Kolmas peaosaline on ka - nende saatust kurja vaimuna mõjutav Mina isa autojuht, kes oma kirgliku armastusega põhjustab ebainimliku sündmusteahela, peategelaste karmi vangipõlve, kannatused veel järgmiselegi põlvkonnale, aga vist pole ta ise ka hetkekski õnnelik.
"Ninasarviku hooajalt" pole mõtet oodata õnnelikku lõppu - aga võib-olla on just niisugune lõpp õnnelik, kuigi mitte tavapärane "happy end". Seal, kus taevast sajavad kilpkonnad ja rannal jooksevad ninasarvikud, kohtuvad poeesia ja igapäevaelu. Vahel jäävad luuleread elama vaid tätoveeringutesse ja nutust vabisevatesse õlgadesse - ning midagi ei saa enam tagasi tuua...
Olen selles blogis kirjutanud ka Bahman Ghobadi filmist "Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest" (2009), mis oli hea, kuid "Ninasarviku hooaeg" on parem.
Pilt: türgikeelne filmiplakat.
No comments:
Post a Comment