Täna saaks mu ema 90-aastaseks. Aga juba hulk aastaid on temast vaid mälestus. Ema sünnipäev, kalendris naistepäeva-eelne, on mulle naistepäevast alati rohkem tähendanud. Praegu on vaid lumisel kalmul põlev küünal.
Paari nädala pärast saaks mu isa 99-aastaseks. Tedagi ei ole enam ammu.
Aga ma pole enam nukker. Kuskil sisemas tean, et nad oleksid minuga rahul. See on hea teadmine.
Muidu on praegused märtsipäevad mulle just sobiv aeg talveunest ärgata. Olen selle aasta kahe esimese kuu jooksul mitut teiste tõlgitud käsikirja toimetanud või raamatuküljendusi üle vaadanud. Üks neist raamatutest ilmus paar päeva tagasi ja loodetavasti on sellest inimestele kasu.
Täna sain ka teada, et valmis on saanud üks paljude autorite raamat, kus on üks minu juba 2005. aastal kirjutatud tekst. Nii et aega võttis, aga asja sai. Kumbagi neist ilmunud raamatutest pole ma ise veel näinud - nii värsked on need.
Toimetamise kõrval pole ma sel aastal ise veel midagi kirjutanud, aga üks asi on praegu käsil. See hea tunne, mis mind sel puhul enamasti valdab, on tagasi.
Päikest on päevadesse rohkem tulnud. Seegi on hea.
Mul on sinuga sarnane tunne. Minu ema saaks homme 69 aastaseks...
ReplyDeleteMaailma parim mälestus on ikka emast :)