Leiud elust ja sõjast - 1.

Jäädvustan endale tabava leiu internetist:

"Eestis elavad kõige omakasupüüdmatumad inimesed Euroopas - oma käitumises juhindutakse eelkõige selle järgi, et see oleks teistele maksimaalselt ebameeldiv ja alles teisejärguliselt mõeldakse omakasu peale."
/hinnavaatlus.ee foorumi kasutaja "soodent" signatuur./

Ühest teisest leiust ka. Teen juba hulk aega tasapisi oma raamatutest nimekirja, olles jõudnud umbes 1300-ni. Aeg-ajalt leian mõne raamatu vahelt sinna ununenud või meelega jäetud kunagisi väljakirjutusi. Praegu ilmselt punakirjanikuks peetava, kuid tegelikult väga hea sõjakirjaniku ja -ajakirjaniku ning luuletaja Konstantin Simonovi (1915 - 1979) ühe raamatu vahelt paberitükilt leidsin mõned tema arvamused sõjast ja elust. Minus tekitasid need toona mõtteid, võib-olla tekitavad ka blogi lugejates.

"Mitte kellestki pole ta mööda läinud. Tahad või ei taha, aga sõda annab ennast ikkagi iga inimese elus tunda. Nii ühe arguses ja teise vapruses kui ka kolmanda asjatutes katsetes elada nõnda, nagu poleks midagi olnud."

"Ainult piiratud inimesed võivad arvata, et kui nad kord elus on olnud teistest vapramad, siis annab see neile õiguse kogu ülejäänud elu võõraste tegude üle kohut mõista. Säärane arusaam on mulle vastuvõtmatu! Inimene on sõjas nii kohtunik kui ka kostja."

"Kui pole elutahet, pole ka eneseohverdust."

"Joovastus, nauding, vaimustus - need pole õiged sõnad, ma ei salli, kui sõjast suuri sõnu tehakse. "Sinu juurde nii kauge on tee, aga surmani vaevalt üks samm," - vaat nii võib tõesti sõjast öelda - need sõnad on sõjast tulnud ja sinna lauluna tagasi läinud."

"Sõda teeb inimestega niisugust jampsi, mida isegi palavikuhaige sonimistes ei ole."

"Ja kui sageli ka oht ei korduks, ikka paneb tema silmanähtavus südame värahtama. Jalad, käed, huuled, hääl - see on teine asi... On teine asi mitte lasta neil nõrgaks minna, väriseda, vappuda, hirmust kogelda. See ongi see enesevalitsus, mida me vahel kiirustame oma kirjutistes kartmatuseks ristima, annetades seda nagu aumärki ühtedele eluajal ja teistele pärast surma."

"Ainult lollidel on pea kui läbikäidav hoov. Neil, kes on targemad, on tupik. Kummaline küll, aga nii see on: kui inimene on tark, on ta pea nagu tupik: kõik, mis sisse läheb, jääbki sinna."