Ülelend Tallinnast

Kui neil fotodel ei oleks sõjalennukeid, ütleksin, et väga ilusad pildid. Vägevad fotod Tallinnast. Eriti meeldib mulle see Õismäe oma.

Aga sõjalennukid, ükskõik mis riigi omad, olgu kaitse- või ründeotstarbelised, tekitavad minus alati kõhedust. Pole parata, olen üles kasvanud Tšehhovi kuulsa lause mõjusfääris, et kui esimeses vaatuses on püss seinal, tuleb sellest viimase vaatuse lõpus pauk.

Need 5. septembri 2015 fotod kannavad U.S.Air Force veebilehel pealkirja "F-22s in Europe", sealt saab neid ka märksa suuremalt vaadata. Tallinn ja lennukid on näha hämmastava detailitäpsusega.
http://www.usafe.af.mil/photos/mediagallery.asp?galleryID=1181

Üks uinumine

Augusti lõpp viis ära minu kõiksekõigema lemmikfilmi stsenaristi.

Filmist ja selle aluseks olnud teadus- ja arstitööd kokkuvõtvast mahukast raamatust, mis mõlemad "Ärkamiste" ("Awakenings") nime kannavad, olen siin blogis varem kirjutanud. Ka jälgisin küljeveeru blogrolli abil pidevalt ta blogi.

Niisiis, üleeile, 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks. Et ta on haigestunud ja veel eelmisel aastal kombes olnud tervis on lõplikult alt vedamas, sellest kirjutas ta The New York Times'is tänavu veebruaris. See ei olnud nukker kirjutis, vaid omamoodi tänu sisuka elu eest ja lubadus veel elamiseks jäänud aega nautida ja loominguline olla.

Kui lugeda lähedaste ja sõprade järelehüüdeid, siis läks see tal ka korda. Tema vapruse tunnistajaks on ka ta üks viimaseid postitusi 23. augustil oma FB-lehel, Beethoveni "Ood rõõmule":


Nüüdsest alates on ta FB-leht muudetud Oliver Sacksi Fondi omaks ja selle eesmärk on mälestada ja jätkata dr Oliver Sacksi tööd ja vähendada vaimu- ja närvihaigetele osakssaavat häbimärgistamist.

Rohketest mälestuskirjutistest ja järelehüüetest panen siia enda jaoks viite ühes Hispaania kirjandusblogis kirjutatule: In Memoriam: Oliver Sacks, mis sisaldab ülevaadet tema elust ja elutööst, hispaaniakeelset filmivideot (2005) ja rohkesti linke nii inglis- kui ka hispaaniakeelsetele veebikohtadele.

Oliver Sacksi veebileht on siin: http://www.oliversacks.com/ Ka Oliver Sacksi foto siinse postituse juures on pärit sellelt veebilehelt.

Taaskohtumine vanaisa luuletusega

Paar päeva tagasi küsis tuttav, kas ma tean, et viimases Vikerkaares (nr 7-8/2015) on üks mu vanaisa luuletus (lk 41-42) ja paar elulooseika (lk 50-51). Ei teadnud, sest Vikerkaart ma pidevalt ei jälgi. Aga oligi.

Vanaisal oli kirju elu, millest põhiosa tegutses ta ajakirjanikuna. Olen sellest siin blogis mitut puhku kirjutanud. Aga luuletada meeldis talle ka. Eriti tegi ta seda Juhan Lilienbachi toimetatud satiiri- ja pilkeväljaannetes.

Noore mehena pakkusid talle huvi 1905. aasta revolutsiooni aegsed ja järgsed meeleolud (mida Vikerkaare see number käsitlebki).  See oli ta elus ka kõige luulerohkem periood, millest paraku tema pseudonüümide ja avaldamiskohtade rohkuse tõttu väga vähe säilinud on.

Aare Pilve koostatud luulebuketis Vikerkaares on vanaisa luuletus "Torm möllab" (kirjutatud J. Vermontuse varjunime all). Seda luuletust teadsin juba oma lapsepõlvest, sest see oli 1951. a ilmunud ühes kogumikus. Pilv pole luuletust aga sellest kogumikust võtnud, tema allikaks on olnud "Mõtted. Esimine raamat." J. Lilienbachi toimetusel. Tallinn: Mõte, 1909. Ja luuletuse sõnapruuk ei ole kohendatud veatusse kirjakeelde, nagu oli 1951. a väljaandes (pilt kõrval), vaid nõnda nagu originaalis, kus "rõõmu" kirjutatakse armsaste "rõemu" ja "peame" "piame".

Pilve leitud eluloofaktikesed on mulle ka teada, kuid tema kasutatud Eesti biograafilises andmebaasis ISIK on need napid ja natuke ebatäpsed. Näiteks surma-aasta osas.

Aga üldiselt oli taaskohtumine vanaisa luuletusega tore.

* * *
Veel on vanaisa luuletusi uuemal ajal ilmunud paar-kolm. Näiteks üks Juhan Peegli koostatud, redigeeritud ja kommenteeritud  raamatukeses "Saksad surevad, mõisad põlevad. Valimik satiiri ja huumorit töölisajakirjandusest 1905-1917". "Loomingu" Raamatukogu nr 26 (86) / 1959. See on neljarealine luuletuseke "Väljakohus" Vermontuse nime all. Luuletus on aja jooksul muutunud rahvasuus ränneldes paljudele tuttavaks.

Teine, mille vanaisa kirjutas pärast mu õe surma 1941. a, on olnud hoiul mu kodus ja ilmus trükis esmakordselt ajakirjas Tiiu minu artikli juures paar aastat tagasi (Tiiu mai/2013: 26–27), veidi varem panin selle ka siia blogisse:
http://iltaka.blogspot.com/2008/05/ksik-kalmukngas-siberis.html

Veel on mu blogis vanaisast järgmised kirjutised (on ka tema fotod):
http://iltaka.blogspot.com/2014/12/ohtu-vanaisaga.html
http://iltaka.blogspot.com/2015/01/tallinna-teataja-algusaastad-ehk-kabi.html
http://iltaka.blogspot.com/2015/01/eesti-ajakirjanike-esimene-kongress.html