Vaatamisi: märtsis jäid silma...

Vaadanud olen põhiliselt jutusaateid (sõjateemadel) ja (heategevus)kontserte.

Filme olen märtsis seni vaadanud vaid kolme ja pole ka kuigi tõenäoline, et siia kuu viimastel päevadel veel midagi lisandub.

Muidugi kasutasin võimalust taas näha oma lemmikfilmi „Ärkamised“, millest olen kirjutanud selles blogis mitu korda, näiteks siin.

Paeluvaks osutus „Brexit. Reegliteta sõda“ („Brexit. The Uncivil War“; Suurbritannia, 2018, rež Toby Haynes).

Filmitutvustusest: satiiriline komöödia murrangulistest sündmustest, mis eelnesid 2016. aasta suvel toimunud Brexiti referendumile. Üheks olulisemaks tegelaseks Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise kampaanias tõuseb hinnatud poliitstrateeg Dominic Cummings, kelle juhtimisel valimised napi häälteenamusega ka lõpuks võideti. Film heidab pilgu Brexitile eelnenud nii poolt- kui ka vastukampaaniale, samuti võtmesündmustele, milles oli oluline koht ka tänapäevasel infotehnoloogia sekkumisel.

Väga hästi tehtud film sellest, kuidas muuta ajaloo kulgu. Ühte ja sama tuleb lõputult korrata. Selgeks teha esialgu endale ja siis teistele, mis on meie sõnum. See on eelkõige oluline tundetasandil. Take control! Võta kontroll! Digitaalsüsteemi kasutamine poliitika maatriksi muutmiseks. Samas ka mõtlemapanev film (poliitilisest) mõjutamisest, mis järjekordselt tuletab meelde, et vastused tuleb leida ilma vihkamise ja surmata. Benedict Cumberbatch poliitstrateegist geeniusena on väga heal tasemel.

Kahe väga tuntud tippnäitlejaga „Presidendi saladus“ („Le bon plaisir“; Prantsusmaa,1983, rež Francis Girod) mõjus igavana.

Filmitutvustuse järgi on see komöödia armuloost kõige kõrgemal tasemel. Kogu lugu saab alguse varastatud käekotist leitud kompromiteerivast kirjast. Prantsusmaa president  on sunnitud andma salateenistusele ülesande kinni mätsida oma armulugu.

Ma ei saanudki aru, miks seda komöödiaks peetakse. Nalja nagu eriti polnud, kõik oli mänglemine keskpärasel tasemel. Catherine Deneuve on filmides muidugi ilus, aga nii temal kui ka Jean-Louis Trintignant’il (kelle osatäitmisi olen enamasti huviga vaadanud) polnud suurt midagi mängida ja mõlemad jäid kuidagi tuimaks.

Sarjadest vaatasin „Mõrvad päikeserannikul“ („Kosta“; Soome, Hispaania, 2019), mis oli päris huvitav, sest hispaanlaste särtsakus põimub soomlasliku aegluse ja põhjalikkusega. Tekitas tunde, et Fuengirolasse ma küll oma vanaduspäevi veetma minna ei tahaks.Oulu politseis töötav uurija Hilkka Hilkka Mäntymäki (Riitta Havukainen) lähetatakse Hispaaniasse selgitama kadunud soomlaste saatust ja hoolimata oma kodustest muredest jääbki ta Costa del Soli kauemaks kui esialgu planeeritud. Praegu filmitakse sarjale ka teist hooaega, väidab põhjanaabrite ajakirjandus.

Filmiplakatid internetist.