Vaatamisi: aprillis on silma jäänud...

Aprill kujunes põhiliselt dokkide vaatamise kuuks. Alustan siinseid ülestähendusi siiski
sarjadest,
millest minu jaoks on endiselt põnevaim olnud „Salateenistus“,  mis jõudis oma neljanda hooajani. Jätkasin „Ääremaaga“, mis on lõpule jõudmas, ja ootasin pikisilmi „Grantchesteri“ teist hooaega, mille ma muidugi kohe Jupiterist tervikuna ära vaatasin, et nüüd jälle mitu nädalat kolmandat hooaega oodata.

„Ülestunnistus“ („A Confession“; 2019).
Paeluv kuueosaline sari tegelikult aset leidnud mõrvajuhtumitest ja nende lahendamisel oma otsustes liigjulgeks muutunud ja politsei eeskirju rikkunud superintendant Steve Fulcherist, keda veenvalt mängib Martin Freeman (pildil). See osa eeldabki doktorwatsonlikku käitumist. Sarimõrvarit, kibekeerulise vaimueluga Christopher Halliwelli mängib Joe Absolom, keda olen varem näinud üsna lihtsameelse, kuid ettevõtliku külapoisi osas „Doktor Martinis“. Igatahes pakkus „Ülestunnistus“ mulle nii palju huvi, et otsisin internetist andmeid ka tegeliku Fulcheri ja kogu kõmulise krimijuhtumi kohta.

„Juurdluse saladused. XIX sajand“ („Тайны следствия.XIX век“; 2019)  on oma nelja osaga vaid kübeke Venemaa mammutsarjast „Juurdluse saladused“, mida on aastatel 2000-2019 vorbitud valmis üle 300 osa ja mis on seal väga popp. Selles sarjas on kogu aeg peaosas olnud Anna Kovaltšuk, kes meie vaatajale on varem tuttav Margaritana seriaalis „Meister ja Margarita“ (2005). Meil nähtud osades mängib ta veetlevat ja nutikat Maria Perevalovat. Nähtud neli osa jäid siiski küllalt keskpäraseks, venelastel on märksa paremaid sarju. Aga ajastule iseloomulikku  miljööd oskavad nad hästi edasi anda.

Dokid (vaatamise järjekorras)

„Kollektiiv“ („Colectiv“; 2020, Rumeenia). Sellest Euroopa kinopubliku auhinnale LUX ja Oscarile kandideerivast dokist olen kirjutanud siin.

„Mõru armastus“ („Bitter Love“; 2020, Rootsi, Soome, Poola).
Dokumentalistika elav klassik Jerzy Śladkowski tegi kolm nädalat kaasa reisi mööda Volgat ristluslaeval „Maksim Gorki“. Volgat oli filmis kena vaadata – omaaegne laevareis pojaga tuli mulle meelde. Dokk on omamoodi versioon kõikvõimalike lembelaevade filmidest, tehtud üsna südamlikult, filmitavatesse (kes on reisile tulnud lootusega leida partner või kogeda armuseiklust) sõbraliku kaasaelamisega ja üsnagi lugupidava suhtumisega. Kohati venis, aga võib-olla just see lisas mõtlikkust juurde. Huvitavad tüübid. Ilusad vene laulud nii professionaalses kui ka harrastaja esituses. Viimase laulud oli kohe väga kenad, kuigi armastusega tal ei vedanud. Tore oli, et filmist puudus igasugune poliitikamekk.

„Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ (2020, Eesti).
Enn Lillemetsa autorifilm oma sõbrast ja vaimsest õpetajast Betti Alverist (1906-1989) isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Olulisel kohal on Betti Alveri elukaaslase Heiti Talviku (1904-1947) käekäik. Hea luule, ilus mälestus- ja armastuslugu, milles kajastuvad sügavaim truudus, samuti ka avar filosoofiline arusaam maailmast laiemalt. Palju ilusaid Tartu Toomemäe vaateid. Filmina mitte küll eriti tugev, kuid väga hea täiendus kirjandusteadmistele ja -tundidele.

„Ameerika värvipildis. Hollywoodi kuldaeg“ („America In Color“; 2018, USA).
Dokk Hollywoodi algusaastatest kuni filmiloomingu suurtööstuseks saamiseni. Hästi on näidatud Hollywoodi võimu ja mõju kasv, samuti seda tabanud süüdistused ebamoraalsuses. Palju huvitavaid ajaloolisi kaadreid nii sündmustest kui ka staaridest. Minu jaoks oli uudne teadasaamine, kust on pärit möirgav lõvipea filmitiitrites, aga niisuguseid teadasaamishetki pakub see dokk teisigi. Mulle sobis.

„Iyengar: mees, jooga ja igikestev õpe“ („Iyengar: The Man, Yoga, and the Student's Journey“; 2018, USA, India).
Legendaarsest India joogaõpetajast. B.K.S Iyengari (1918-2014) on nimetatud jooga Läände toojaks. Iyengari jaoks oli jooga arusaamine oma kehast ja seega oma probleemidest teekonnal, kus vaevused on meie teejuhid. Huvitav dokk, milles saavad sõna guruji lapsed, lapselaps, jüngrid, näidatakse lastekodu Mumbais ja endiste vangide, sõltlaste ja haigete abistamist. Palju on filmitud Iyengari ennast. Tema joogaõpetuse meetodid on vahel lausa ehmatavad, aga isiksusena oli ta huvitav.

„Ikoon“ („Ikona“; 2012, Venemaa).
Päris asjalik dokk õigeusu ikoonidest, eriti neist, mis on populaarsemad: mõjukas Vladimiri Jumalaema ja kaunis Kaasani Jumalaema. Sellest, et kuigi tänapäeval trükitakse ikoone paberkaubana miljonite kaupa, et igaüks neid kaasas kanda saaks, ei ole oma tähtsust kaotanud vanade ikoonimaalijate nõksud ja oskused värvide segamisel, pärnapuust või küpressidest ikoonitahvlite valmistamisel jne, samuti nende eriline vaimne seisund. Ikooni puhul loodetakse imele isegi kosmoselennul või raskel kirurgilisel operatsioonil, aga kõige sagedamini aitab ikoon palvetes keskenduda.

„Minu põlvkond“ („My Generation“; 2017, Suurbritannia, rež David Batty).
1960. aastatel, millest selles dokis juttu on, olin teismeline ja uudised Londonist seoses noorte kultuurirevolutsiooniga, lahtiütlemisega vanadest aadetest ja uue popkultuuri kujunemisega, samuti ka kõiksuguste moeilmingute ja meelemürkidega, jõudsid minuni Nõukogude Liitu ümbritsenud „tara“ vähestest pragudest ja tihtipeale hoopis kummalisi teid pidi. Näiteks Austraalia naisteajakirjadest, mida tädi meile sealt aeg-ajalt saatis. Tollaseid lünki on aeg aidanud täita, ka see dokk tuleb igati kasuks. Sümpaatselt on kokku pandud vanad ja uued filmikaadrid, jutustaja ja peategelase Briti filmitähe Michael Caine kujunemine näitlejaks ja juba vana mehena tagasivaatamine oma ja sõpuskonna eluteele. Tõdemus, et noorus on meeleseisund, ja selle tunnistajad The Beatles, The Rolling Stones, The Who, Twiggy, Roger Daltrey, David Bailey, Mary Quant, Marianne Faithfull, Mick Jagger, Paul McCartney, David Hockney jt. Palju arhiivimaterjale ja selle ajastu väga head muusikat.

„Amandus Adamson. Eluajad“ („Амандус Адамсон. Времена жизни“, Eesti, N-Videopress, Ella Agranovskaja ja Nikolai Šarubini film).
ETV+ on aeg-ajalt näidanud Ella Agranovskaja ja Nikolai Šarubini videofilme eesti ja vene kultuurist. Nad on eesti ajakirjanikud ja dokumentalistid, keda tunnen juba 1970ndatest aastatest, mil nad siinses venekeelses noortelehes töötasid. Neil on olnud väga huvitav loometee. Film Amandus Adamsonist on sellel järjekordne ilus samm, tutvustades aastatel 1859-1929 elanud suurepärast skulptorit, kes vaesest poisist sirgus Venemaa tsaari õukonnakunstnikuks ja kunstide akadeemikuks. Näha saab nii Paldiskis asuvat kaunist suvemaja, millest olude sunnil sai Adamsoni ateljee ja milles nüüd on tema muuseum, kui ka suurejoonelisi töid Peterburis (Troitski silla dekoratiivne osa, Nevski prospektil asuva Singeri maja (praegu Dom Knigi) tiivulised valküürid, Jelissejevite kaubamaja kujud) ja mujal (monument uppunud laevadele Sevastopolis, kujud Koreizis Jussupovite mõisas jt). Nukraks kujunes kunstniku viimase väga suuremahulise töö sünnilugu – Romanovite dünastia 300. aastapäeva tähistav monument Kostromas, mille jaoks kunstnik viis aastat tööd tegi, jäi jalgu 1917. aastal tormitsenud revolutsioonile ja autor ei saanud selle eest mingit tasu, tehtu hävitati ning juba püstitatud 32 meetri kõrgusele monumendi jalamile püstitati Lenini kuju. Meie jaoks on erakordselt kaunid kaadrid Russalkast ja meenutused sellest, et Adamsoni viimasteks töödeks jäid Kreutzwaldi ja Koidula mälestussambad. Vaatasin Ella ja Nikolai tihedat, teaberikast ja tarka filmi huviga.

„Andrei Tarkovski. Film kui palve“ („Andrei Tarkovski. A Cinema Prayer“; 2019, Venemaa, Itaalia, Rootsi).
Mälestusfilm (Andrei Tarkovski eludaatumid on: 4. aprill 1932 – 29. detsember 1986), mille puhul on tunne, et Tarkovski ise on oma mõtisklused, isa luule, filmikaadrid ja fotod kokku pannud. Film jaotub üheksasse ossa ja on omamoodi fragmentaarium, milles kõlavad monoloogina Tarkovski mõtted mälust kui kummalisest emotsionaalsest struktuurist; sellest, et lapsed ühendavad meie maailma transtsendentsiga; et kultuur ja selle looja ei saa ilma religioossuseta midagi suurt saavutada; „kui minu palve saab palveks teistele, siis mõistavad nad minu kunsti“. Tarkovski sõnul on minevikust kirjutamine alati kahetsus ja aega annab kõige paremini edasi kinokunst, mis just selle ülesande täitmiseks tekkis. Kuid suurimaks teoseks nimetab ta hoopiski Johannese ilmutuse raamatut kui fenomeni, milles on kõik seadused, mis inimesele on antud kõrgemalt. Kes elu üle mõtiskleda tahab, selle jaoks on see dokk just õige vaatamine, sest tõmbab oma vahelduva rütmiga vaataja enesesse ja jääb tema mõtetesse kauaks.

Mängufilmid
Kaks neist kandideerivad Euroopa kinopubliku auhinnale LUX:
„Corpus Christi“ („Kristuse ihu“; Poola, 2019, rež Jan Komasa).
„Järgmine ring“ („Druk“; Taani, Rootsi, Hollandi, 2020, rež Thomas Vinterberg). – Sai Ameerika Filmiakadeemia 93. auhinnajagamisel 25. aprillil 2021 parima võõrkeelse filmi Oscari.
Nendest kirjutasin siin.

ETV2-s aprilli jooksul näidatud Iberofesti filmidest olen kirjutanud siin. Neist vaatasin:
„Ema“ („Madre“; Hispaania, 2019, rež Rodrigo Sorogoyen).
„Nähtamatu elu“ („A Vida Invisível“; Brasiilia, Saksa, 2019, rež Karim Ainouz).
Kolmandat Iberofesti filmi „Salaagent“ („El Agente Topo“; Tšiili, 2020, rež Maite Alberdi, Oscarile nomineeritud dokk) vaatan maikuus järelvaatamisest.

Vahva oli Jupiterist näha hea vana multika „Oota sa!“ („Ну, погоди!“, al 1969, Sojuzmultfilm) osasid. Naer on endiselt garanteeritud.

Siinsed filmikaadrid on ERRi pressiteatest (saadud EALi listi kaudu).