Victoria Hislop „Päikesetõus“

Victoria Hislop
„Päikesetõus“
Sari „Varraku ajaviiteromaan“.
Inglise keelest tõlkinud Triinu-Liis Looveer.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küpros on neid maid, mille kohta vähe tean. „Päikesetõusu“ („The Sunrise“, 2014) valisingi Varraku pakkumistest lugemiseks selleks, et Küprosest veidi rohkem teada saada ka läbi ilukirjanduse prisma.

Raamatu valikul lähtusin sisututvustusest, kaanekujundust ei olnud siis veel näinud. Pean aga ütlema, et esikaas ei oleks mind kutsunud seda raamatut lugema. Mulle ei meeldi raamatukaantel sellist tüüpi reklaamlikud fotod, mida võib turismivoldikutes, -teatmikes ja kuulutustes kohata. Ingliskeelsete väljaannete esikaaned, millest ühe siia kõrvale näidiseks panen, pole ka eriti lugemakutsuvad, kuid jätavad märksa rohkem mõtte- ja kujutluseruumi.

Romaan käivitus minu jaoks aeglaselt ja raskepäraselt –  kas see oli Hislopi enda kirjutamisstiili või tõlke põhjustatud, ei oskagi öelda, Päris sujuvat lugemistunnet ei tekkinudki. Ka oli raamatu esimeses pooles minu meelest liiga palju glamuurikirjeldusi: ülevaateid Päikesetõusu hotelli sisekujundusest, tegelaste moekatest riietest, juveelide helendusest ja veel üht-teist, aga möönan, et paljudele lugejatele võib just see huvi pakkuda ning annab mõningat alust lahterdada „Päikesetõus“ ajaviitekirjanduse hulka.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Minu jaoks on Hislopi „Päikesetõus“ pigem ajalooline romaan kui ajaviite-, meelelahutus- või armastusromaan. Autor on tugevam andes mõjuvat olukirjelduslikku pilti Küprosel toimunud traagilistest sündmustest, sealsete elanike vastasleeridesse sundimisest ja asetumisest, glamuurist pulbitsenud kuurortlinna Famagusta muutumisest kummituslinnaks, kust kõik pagevad ja kuhu kellelgi ei peaks enam asja olema.

Oli meeldiv, et raamatu alguses on lühiülevaade teose sündmustikule eelnenud ajalookäigust ning raamatu lõpus autori selgitus tema seostest Küprose ja Famagustaga.

Armastusliin, mis ju iga ajaviiteromaani puhul on n-ö kohustuslik osa, on romaanis ka täitsa olemas, kuid peategelaste vahel on see kuidagi ebardlik ja masendav, kujunedes vähemalt ühele kolmnurga osalistest tõsiseks pettumuseks.

Autori järelsõnast: „Valides „Päikesetõusu“ romaani tegevuse toimumisajaks invasiooni ja sellele järgnenud okupatsiooniaastad Famagustas, püüdsin ma taasluua neid emotsioone ja läbielamisi, mis selline äkiline ja dramaatiline muutus inimeste ellu tõi. Kõik „Päikesetõusu“ tegelaskujud on täielikult välja mõeldud. Osa neist on Küprose kreeklased ja osa Küprose türklased. Ma tahtsin rääkida lugu, mis näitab, mil moel Küprosel aset leidnud sündmused osutusid katastroofiks mõlemale kogukonnale – ja viidata sellele, et „hea“ ja „halva“ küsimus ei ole seotud etnilise taustaga. Ma usun, et lõppkokkuvõttes mängivad kõige suuremat rolli individuaalsed valikud.“

Tõenäoliselt on „Päikesetõus“ huvitav lugemine eelkõige neile, kel on Küproselt või Küprosega seoses mingid mälestused, mida see romaan võib taas elavdada ja meelde tuletada, ja neile, kes kavatsevad Küprost külastada. Mina tean nüüd Küprose ajaloost veidi rohkem kui enne.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.