Sügispudemed

Aastad lähevad oma teed, kadudes olematusse. Mõned inimesed on meiega kaua. Eile suri 94aastaselt Prantsuse laulja, laulukirjutaja ja näitleja Charles Aznavour, kel oli üle 80 aasta oma oluline ja populaarne koht muusika- ja filmimaastikul Prantsusmaal ja Ameerikas. Ta on olnud üks minu põlvkonna lemmiklauljaid, seda eriti me nooruses.

Kuulasin täna YouTube’ist tema laule, leidsin muu hulgas ühe ülimeeldiva itaaliakeelse Veneetsia-põimiku, mida ma enne kuulnud polnud ja mitu juba ammu tuttavat laulu. Siia panen lingi ühele laulule Aznavorilt, nagu ta esines kümme aastat tagasi Pariisis l'Opera Garnier's: https://youtu.be/Z24X730KABU

Pikkadest eludest mõteldes ei saa ma mainimata jätta, et üleeile sai 95aastaseks minu tädi, keda olen näinud ainult korra (piltidelt muidugi rohkem), sest ta läks ära kaugele juba enne mu sündimist ning siis sealt kaugelt veel kaugemale üle mitme maa ja ookeani...

Neeme Raud on mõni kuu teinud oma saadet „Siin“ Kuku raadios. Enam ei ole ma suur raadiokuulaja, sest vaikuses on parem oma mõtteid mõelda ja enamik jutusaateid on ajapikku alla käinud. Aga Neeme Raua saadet kuulan iga kord, küll mitte kohe laupäevahommikuti, mil see kavas on, vaid järelkuulamisest Kuku podcastist (link). Ühtegi pole veel vahele jätnud.

Minu jaoks on „Neeme Raud. Siin“ meeldiv kultuurisaade, mida võiks iseloomustada pisut vanamoodsa, kuid palju huvitavat hõlmava sõnaga „kultuurimagasin“ – ajakirjalaadse lähenemisviisiga võimalus kõnelda kõigest, mis autorile südamelähedane. Hästi tehtud, selle omamoodi südamliku ja süvenenud intelligentsiga, mis Rauale nii omane on. Viib igas saates mõnele põnevale maale, mõne huvitava kultuurisündmuse keskele või arutab lihtsalt saatejuhi vestluskaaslastega ilmaelu üle. Ka saate muusikavalik on mulle seni sobinud.

Alexander Genise „Колобок и др. Кулинарные путешествия“ (v. k 2010, eesti keelde võiks seda pealkirja tõlkida „Kakuke jt. Kulinaarsed rännakud“), mis mul parasjagu pooleli, on ladus lugemine, mille autor tajutava elevusega naudib eri maade gurmaanlikke mõnusid. Ta kirjutab tuntumatest rahvustoitudest, maitse- ja lõhnaaistingutest, lemmikampsudest, kõigest sellest mõnusast, mida söömine pakub.

Võrreldes raamatuga „Уроки чтения: камасутра книжника“ (v. k 2013, e. k „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“, LR, 2016) on Genis „Kakukeses…“ pingevaba, mitte nii kammitsetud oma väljendites, pidades justkui pikka sujuv-muhedat monoloogi pärast head söömaaega. Mingis mõttes on see toidukriitiku raamat, kuigi näiteks Ruth Reichli „Küüslauk ja safiirid. Toidukriitiku salaelu“ (e. k 2013) selles valdkonnas mulle märksa paremana tundus. Aga ka söögilembet Genist on lahe lugeda, pealegi ei pea seda tegema ranges järjestuses, vaid suvaliste peatükkide kaupa on täiesti võimalik häid toiduelamusi saada. Vene rahvustoitudest (eriti kolmest hapust: hapukoorest, hapukapsast ja hapukurgist ning sellest, mida kõike nendega teha saab) kirjutab Genis ülimalt isuäratavalt. Sööge Lugege terviseks!

Seekordsel fotol on Sütiste tervisekeskuse ehitus Mustamäel 29. septembril 2018.