Sel päeval olime kenasti kodus kogu vajaliku aja. Päästeauto sõitis maja juurde, mehed alustasid korterites käiku. Olime arvestanud, et ühe trepikoja peale kulub keskmiselt pool tundi ja seega arvasime, et meieni jõutakse umbes kahe tunni pärast. Aga ei miskit. Aknast välja vaadates nägin kaht päästjat minemas ühe majaotsa poole ja kaht teise majaotsa poole. Kuulsin lahtisest aknast, et ühed küsisid teistelt, kas siin juba käisite, viibates käega meie trepikoja poole. Vastust ei kuulnus, selle viis tuul ära. Et nõustamisaeg alles keskpaigas oli, ootasime edasi. Pool tundi enne nõustamisaja lõppu sõitis päästeauto koos meestega ära.
Kõrvaltrepikodades oli käidud, kuid meie oma oli millegipärast vist lausa vahele jäänud. Või siis meie korter.
Pean päästjatest väga lugu ega taha neile pahandust, sellepärast ei nimeta siin, millal täpselt ja kuskohast nad nõustama tulid. Aga kuidagi kentsakas oli see vahelejäämine küll. Igaks juhuks lisan, et suitsuandur on meil kenasti lae all.
Ühel ilusal päeval sõitsin bussiga kodu poole. Minu ees olevale istmele istus noormees noore hundikoeraga, käsutas koera istme alla pikali. Kutsal vist polnud kuigi mugav. Kui väljumiseks bussiukse juurde läksin, hüppas koer omaniku kõrval olevale vabale istmele, pani pea noormehe najale ja hakkas aknast välja vaatama.
Keegi ei hakanud pahandama. Kuigi kohatu, oli see kuidagi südamlik vaatepilt. Paraku polnud mul moblat kaasas, nii jäi jäädvustamata, kuidas üle seljatoe paistsid koera kikkis kõrvad ja tema peremehe kapuuts.
Võtsin poeriiulilt rjaženkapaki. Vanem venelanna mu kõrval ruttas tänama: „Küll on hea, et ma tänu teile nägin, kus need on. Ma tahan ka, aga ilma prillideta ei näe hästi...“ Mõnikord ei ole kuigi palju vaja, et teisele inimesele rõõmu teha.
Olen tavaliselt ikka ka oma lugemistest ja vaatamistest kirjutanud. „Panga“ esimese osa vaatasin ära ja rohkem ei vaata. Mõni näitleja mängis küll teistest paremini, kuid mulle ei meeldinud üldine toon, tumedus, ajastu ebatäpne kujutamine, liigne sümbolism ja veel palju muud. ETVst võib-olla üritan kunagi järelvaadata, kuid igatahes mitte lähiajal.
Loodusemees Marek Vahula, kunagine ajakirja Noorus noor autor, kes kirjutas oma linnuvaatlustest ja vedas rubriiki „Roheline maailm“, andis mulle täna teada, et on ilmunud tema raamat „Lumetants“, mille üheks peatükiks on „Noorusetants. Roheline maailm“. Rahva Raamatu veebilehe andmetel kirjeldab 584leheküljeline raamat autori elu esimest poolt läbi tantsude, illustreerinud on Liisa Kruusmägi. Lumelörtsises päevas oli see hea uudis.
Puud on peaaegu paljad. Poes müüdi halloweeni-kõrvitsaid. Täna öösel tuleb kell talveajale keerata.
1230.
No comments:
Post a Comment