Mul on hea meel „Nooruse loo“ iga lugeja üle. Veel toredam on, kui nad oma lugemismuljeid jagavad. Selle blogija arvamusel ei olnud ka midagi viga, sest iga lugeja on oma arvamustes vaba. Esimeses kolmes lõigus tsiteerib ta raamatu tagakaaneteksti, vaid viimane lõik on tema lugemismuljest. Aga mind üllatas arvamuse pealkiri, millest nähtus, et blogija osaleb lugemise väljakutses, mille ühe punktina on olnud vaja lugeda mõnda ajaloolist romaani.
Päris kindlasti ei ole „Nooruse lugu“ ajalooline romaan – selle žanri kriteeriumid on sedavõrd teised. „Nooruse lugu“ on ajakirjaniku raamat, mida võiks ehk nimetada ühe ajakirja elulooks. Ma ei mänginud ajaloolisele romaanile nii iseloomulike emotsioonide ja väljamõeldiste põneva tulvaga, vaid kirjutasin faktidel põhineva ülevaate kunagise populaarse noorsooajakirja tekkest, sisust ja põhjustest, miks seda ajakirja enam ei ole.
Ajalooline romaan on üks romaani alaliike, proosateos, mis käsitleb ajaloolisi sündmusi ja isikuid ilukirjanduslikus võtmes, enamasti värvikalt ja emotsionaalselt, sisaldades sageli ka väljamõeldud isikuid ajalooliste tegelaste kõrval, andes vaba voli seikluslikkusele ja eksootikalegi. Ausalt öeldes on mul kahju, et nooruke blogija mõnda tõepoolest sellesse žanri kuuluvat teost ei lugenud. Valik on ju laialdane, sest häid ja väga häid ajaloolisi romaane on maailmas kirjutatud tohutult palju.
Et lugemise väljakutses taheti eesti ajaloolist romaani, nimetan siinkohal vaid mõnda meiemaist kirjameest, kes esimesena meelde tulevad: Eduard Bornhöhe ajaloolisi jutustusi (mida vahetevahel on ka romaanideks nimetatud), Eduard Vilde „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ või sama autori kogukat „Prohvet Maltsvetit“. Andres Saali rahvusromantilisi teoseid, Mait Metsanurga „Ümera jõel“ või August Mälgu „Läänemere isandaid“. Või Enn Kippelit, Leo Metsarit, Gert Helbemäed, Karl Ristikivi, Ain Kalmust, Jaan Krossi, Tiit Aleksejevit, ajaloolisse romaani krimka põnevust toonud Indrek Harglat jpt.
No comments:
Post a Comment