Stefan Klein "Loomise päevikud", Michio Kaku "Tulevikufüüsika"

Noorem põlvkond soovitas mulle neid kahte raamatut sõnadega, et pärast nendesse süvenemist mõistan ma senisest paremini, kuidas maailm toimub ja kuhu suundub, mida ma ju enam omaaegse koolitarkuse baasil täielikult aduda ei suuda.

Stefan Kleini ja Michio Kaku ühisjooneks on see, et mõlemad kirjutavad, kui kaugele on jõudnud tsivilisatsioon ja (tipp)teadlaste uuringud; mõlemad toovad rohkelt näiteid ja mõlemad avavad ka tulevikuväljavaateid, Kaku ehk rohkem, nagu lubab ka tema raamatu pealkiri. Klein seevastu kirjutab väga palju ka minevikust, tema raamatu täispealkirigi on "Loomise päevikud. Suurest paugust kloonitud inimeseni" (Die Tagebücher der Schöpfung. Vom Urknall zum geklonten Menschen, 2000).

Neid lugenuna (õigupoolest on Kaku raamat mul veel pooleli) jõudsin järeldusele, et ma polegi päris kindel, kas tahaksin niisuguses tulevikus elada. Kui mind juba näiteks tänapäevases suhtlusvõrgus Facebookis möllav kõige kõigega jagamine (kui just piiranguid peale ei pane) üsna häirib, siis kuidas tunneksin end maailmas, millel on pehmelt öeldes igaühel iga kell võimalik saada teavet mu mõtete kohta ja väikese sisseneelatud tableti kaudu isegi mu siseelundite talitluse kohta? Kuidas tunneksin end maailmas, kus inimnäolised robotid, kes peale kõige muu ka tundeid evivad, tuleksid tänaval vastu vaheldumisi inimestega ja ma pole enam isegi suuteline tegema vahet, kes on kes ja mida temalt oodata võib? Kas ma tahaksin elada maailmas, kus mulle oleksid nähtavad kõik kõige kummalisemad maailmamerede süvaveeasukad, kelle pelk kirjelduski minus külmavärinaid tekitab? Neid kas-küsimusi oleks mul väga palju, sest muudatused meid ümbritsevas toimuvad kiiremini, kui inimene nendega kaasa muutuda jõuab.

Võib-olla tuleks kõike võtta põneva mänguna, lahti rulluva filmina või lõuendina ja lihtsalt nautida seda võimaluste rohkust, seda põnevust?

* * *

Stefan Kleini "Loomise päevikute" annotatsioon lubab, et "käesolev raamat räägib mitmesugustest avastustest ja murrangutest. See pajatab otsustavast muutusest, mille loodusteadused tegid läbi 20. sajandi teisel poolel: rahuldudes üha vähem vastustega lihtsale küsimusele „Kuidas see toimib?”, püütakse nüüd seletada maailma selle tekkeloost lähtuvalt. Loomisprotsessidest on saanud uurimisteema. Teadlased on asunud tegelema materjaliga, millest veel hiljuti koosnesid üksnes müüdid, filosoofiad ja religioonid. Kuidas tekkis maailm? Mis on elu? Mida tähendab teadvus?
See raamat kirjeldab, milliseid vastuseid annavad teadlased tänapäeval nendele küsimustele."

Saksa populaarsemaid teaduskirjanikke Stefan Klein (sünd 1965) on õppinud füüsikat ja filosoofiat ning kaitsnud doktorikraadi biofüüsika erialal. Mõned tsitaadid "Loomise päevikutest" Krista Räni tõlkes (Varrak, 2014):

"...kord juba tunnustatud tulemusi lükatakse harva ümber. Pigemini liigub uurimine edasi, nii et muutub üksikute küsimuste tähendus. Avanevad uued tööpõllud, teised kaotavad atraktiivsuse ja neid ei harita enam. Väärõpetuste paljastamise asemel jäetakse need lihtsalt sööti."

"Aeg saab tajutavaks kõige maailmas toimuva tagajärjena, mitte algpõhjusena. Ta meenutab mägioja, mis mõnikord voolab metsikult vahutades, mõnikord aga seisab paigal. Ja ta näib olevat vormitav nagu voolimismass."

"...ilma kellata vabrikuväravas ei oleks konveierid kuidagi töötada saanud."

"Aeg kasvab välja alles sündmustest."

"Sest osakestefüüsikaga on samasugune lugu nagu Vene nuku matrjoškaga, mille puidust kerest tuleb pärast lahtitõmbamist välja üha uusi nukke: väljas, spetsiaalsete mikroskoopide all parasjagu veel nähtavana, on aatomid; nende keskel aatomituumad, aatomituumades prootonid ja neutronid, neis omakorda kvargid – ning nii-öelda päris keskel Higgsi boson."

"...kuidas võiksimegi eeldada, et võõrastel taevakehadel elavad olendid on samasugused ja saadavad raadiotelegramme nagu inimene, märkis astrofüüsik Carl Sagan, „kui me ei mõista isegi mitte maiade vanu käsikirju, ehkki nemad olid ju ometi inimesed nagu meie?”"

"Süvameri on aga jäänud inimestele 21. sajandi algul hüljatud kolikeldriks, mida pikka aega on kasutatud tuumaprügi ladestusplatsina – ja on tulvil mõistatusi."

"...selle kohta, kes keda sügavuses sööb, ei ole teada peaaegu mitte midagi. Robinson manitseb, et inimkond peab selle mõistatuse lahendama, kui tahab tulevikus meresid püsivalt kasutada ja mitte lihtsalt tühjaks püüda. Sest peaaegu piiritus ookeanimaailmas näivad toiduahelad olevat omavahel veel tihedamalt läbi põimunud kui maismaal – juba üheainsa liigi kadumisel või võimustvõtmisel võivad olla ettearvamatud tagajärjed."

"Evolutsiooni käigus maksab eluvõimelisus, mitte täiuslikkus."

"Just nimelt ebatavaliselt otsusekindel inimene ei ole vaba, vaid vastupidi – on äärmiselt rahutu."

"Kui Venteri andmekogum on avalikuks tehtud, seisavad bioloogid silmitsi inimese 80 000 geeniga nagu esimese klassi õpilased Goethe „Faustiga”: nad võivad küll teksti kokku veerida, ent ei suuda selle tähendust veel kaugeltki mõista."

Stefan Kleini raamatute kohta vt sellest blogist ka: "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas".

* * *

Michio Kaku (sünd 1947) on jaapani päritolu ameerika füüsik ja futuroloog. Enda kohta kirjutab ta, et teda on kogu elu jooksul köitnud kaks kirge, soov mõista kõiki universumi füüsikalisi seadusi ühe koherentse teooria raames ja soov näha tulevikku. "Viimaks hakkasin aru saama, et need kaks kirge õigupoolest täiendavad teineteist. Tuleviku mõistmise võti on looduse alusseaduste tundmaõppimine ja seejärel nende rakendamine leiutisteks, masinateks ja raviviisideks, mis kujundavad meie tsivilisatsiooni ümber kaugesse tulevikku ulatuvalt." Teaduse populariseerijana on ta juhtinud teadussaateid telekanalites BBC, Discovery Channel ja Science Channel ning intervjueerinud rohkem kui 300 maailma tippteadlast, mõtlejat ja unistajat.

Ka "Tulevikufüüsikal" on tegelikult pikk pealkiri: "Tulevikufüüsika : kuidas teadus aastal 2100 kujundab inimsaatust ja meie igapäevast elu" (Physics of the Future: How Science Will Shape Human Destiny and Our Daily Lives by the Year 2100, 2011; eesti keelde tõlkinud Arko Olesk, Pilgrim, 2013.)

Oma tulevikukäsitlust alustab Kaku Jules Verne'i ja Leonardo da Vinci maailmakäsitlustest, nende tulevikuennustustest ja teravapilgulisest mõistmisest, et just "teadus on mootor, mis raputab tsivilisatsiooni alusmüüre, viies selle uude, ootamatute imede ja imetegude sajandisse."

"Aastaks 2100 on meie saatus muutuda nendeks samadeks jumalateks, keda me kunagi austasime ja kartsime," kirjutab Kaku. Ja teisal: "Aastaks 2100 oleme mütoloogiliste jumalate kombel suutelised manipuleerima objektidega, kasutades mõttejõudu."

Samas osutab ta, et "millal iganes tekib konflikt tänapäevase tehnoloogia ja meie primitiivsete esivanemate ihade vahel, võidavad iga kord need primitiivsed ihad. See on koopainimese printsiip." See printsiip mõjutab iga inimest ja näiteks "kui soovid ennustada tulevikuinimeste sotsiaalseid suhteid, kujutle lihtsalt meie suhteid 100 000 aasta eest ja korruta miljardiga. See tähendab, et kõrgelt hinnatakse klatši, suhtevõrgustike loomist ja meelelahutust." 

"Seega, kui me just geneetiliselt oma põhiolemust ei muuda, võime eeldada, et meelelahutuse, tabloidiklatši ja sotsiaalvõrgustike jõud tulevikus kasvab, mitte ei kahane."

Elukondlikud ja sotsiaalsed muudatused on Michio Kaku raamatus pidevas seoses tehnoloogia- ja teadusearenguga. Väga täpseid prognoose nii lähiaastateks kui ka saja aasta pärast toimuva kohta püüab ta anda samuti. Aga, nagu ma juba ütlesin, on tema raamatu lugemine mul alles pooleli ja ma jätkan sellega.

Just nii, kahekesi koos, teineteise järel toimivad need kaks raamatut suurepäraselt.

---

 EDIT: 22. juuli 2015. Täiendan nüüd seda niigi pikka postitust ka mõnede tsitaatidega dr Michio Kaku raamatust:

"Silm ja nägemisnärv kannavad õigupoolest teavet kiiremini kui ülikiire internetiühendus. Seega pakub interneti kontaktlääts ilmselt kõige tõhusama ja kiirema juurdepääsu elusale ajule."

"... internet loodi Pentagoni poolt algselt „mehisena“, st selle kasutamise eesmärk oli domineerida sõjas vastase üle. Kuid nüüd on internet peamiselt „naiselik“..."

"Üks tunnete põhisihte on anda meile hinnangualused, et saaksime otsustada, mis on oluline, mis kallis, mis ilus ja mis väärtuslik. Ilma tunneteta on kõik samaväärne ja meid halvab otsustamisprotsess, sest kõik otsused on sama kaaluga. Seega on teadlased nüüd hakanud mõistma, et tunded pole kaugeltki luksus, vaid intelligentsuse hädavajalik osis.“

"...kogu see suur riiuliterivi ning Blue Gene’i rabav arvutusvõimsus suudab simuleerida ainult hiire aju ja sedagi vaid mõneks sekundiks."

"...inimese aju on kõige keerukam objekt, mille emake loodus on siinses galaktikaosas loonud."
"Inimese ajus on miljon korda rohkem neuroneid kui äädikakärbse ajus. Kui äädikakärbse aju kõikide närvirakkude tuvastamine võtab aega paarkümmend aastat, siis inimaju närviarhitektuuri täielikuks tuvastamiseks kulub veel mitu aastakümmet rohkem."

Asimovist: "Ta mõtles välja kuulsad „robootika kolm seadust“, et kaitsta inimesi ja roboteid [robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha; robot peab täitma inimese antud korraldusi, kui need pole vastuolus esimese seadusega; robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei lähe vastuollu esimese ega teise seadusega]. Isegi Asimovi kolme seaduse puhul on probleeme, kui need lähevad omavahel vastuollu."

Tsitaat Kaku raamatust: "„See aeg pole veel käes, kuid see on lähedal. Kardan, et kahjuks elan viimases surelike põlvkonnas.“ Gerald Sussman"

Eesti päritolu teadlase uuringute edusammudest:
"Kuid 2009. aastal anti teada, et Svante Pääbo juhitav töörühm Leipzigis asuvas Max Plancki nimelises Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudis on valmis saanud esimese visandi neandertallase täielikust genoomist, analüüsides kuue neandertallase DNAd. See oli tõeliselt suurejooneline saavutus. Nagu oli oodata, on neandertallase genoom inimese omaga väga sarnane. Mõlemad koosnevad umbes kolmest miljardist aluspaarist, kuid olulistes kohtades oli ka erinevusi. Stanfordi antropoloog Richard Klein ütles Pääbo ja tema kolleegide tööd kommenteerides, et see rekonstruktsioon võib anda teavet neandertallaste käitumise kohta, näiteks kas nad suutsid rääkida. Inimestel on kaks erilist muutust geenis FOXP2, mis mängivad rolli meie võimes välja öelda tuhandeid sõnu. Põhjalik analüüs näitab, et neandertallastel olid FOXP2 geenis samad kaks mutatsiooni. Seega on mõeldav, et neandertallased suutsid meiega sarnaselt hääldada."

"Teisalt võib nappuse ja raha motiveeriva aspekti kadumine viia meid enesekesksesse, mandunud ühiskonda, mis laskub madalaimale tasemele. Vaid tilluke käputäis kõige loomingulisemaid inimesi on motiveeritud luulet kirjutama. Nagu väidavad kriitikud, saab enamik meist olema kasutud logardid ja aja surnukslööjad."

Ja midagi blogijatele mõtlemiseks:
"Juhuslikud faktid ei tähenda tarkust ja tulevikuinimesed on väsinud pealiskaudsete blogijate sõnamulinast ning otsivad austusväärseid lehekülgi, mis pakuvad seda haruldast tarkusekaupa."