Need teekonnad ei kordu päris samasugustena iialgi, vaid jäävad sellesse suvesse.
Teedki muutuvad, suuremad augud on konarliku kruusatäite saanud.
Kraavipervedelt on võsa lõigatud.
Lõhnad muutuvad, suve algus lõhnab hoopis teisiti kui suve lõpp.
Pildid vahelduvad, keegi käib vahepeal joonistamas lisaks või päris uut.
Teel tulevad inimesed vastu, ütlevad tere, nagu maal.
Ei saagi aru, et tegelikult oled suures linnas.
Ja teretavad eesti keeles.
Kuigi mõtetes seostad seda kanti vanast harjumusest ikka ainult vene värgiga.
Üks uitmõte tuleb: koha nimi on Paljassaare,
just endale sobivat päevitamiskohta otsivatele nudistidele paras paik.
Juba nime poolest. Paljas... Alasti...
Miks mitte. Ranna salasoppides on porgandpaljaid päevitajaid praegugi.
Aga jäägu nad pealegi helkjaid vasevarjundeid omandama.
Seegi suvi saab mööda. Muutub mälestuseks.
Läheb ära.
Tasapisi, nagu ei tahaks minna.
Läheme meiegi - poolsaarelt linna. Hoopis teise kanti.
Kusagil võib ju rohi rohelisem olla ja varblased suuremad.
Mis siis.
Minu fotod, 28. aug 2013.
No comments:
Post a Comment