Kuigi võib arvata, et mu rohkem kui 40 ajakirjanikuaasta jooksul kirjutatud tekstid on kõik kuskil avaldatud, ei ole see nii. Siinne etüüdike meie hotelli paljudest rahvustest mägimatkainstruktorite seltskonda kuulunud tumedapäise Ibrahimi mesikeelsusest, mille abil ta meid nii meelitamise kui sundimisega mägedes edasi liikuma kutsus, jõuab lugejate ette nüüd esmakordselt.
TŠERKESS
“Neiukesed-pääsukesed, millist imekaunist unenägu ma nägin. Värvilist! Te ju mõistate, et värvilisi unenägusid näevad ainult väljavalitud.
Ma nägin unes, et ma magasin.
Laud, selline stiilne, nikerdatud, kõverate jalgadega. Rokokoo! Ja laual vaas – sale, pikakaelaline, kaunis. Gruusia! Ja vaasis kolm roosi… Oo, selliseid unenägusid näevad ainult väljavalitud!
Esimene roos oli helekollane, nagu puudutanuks seda hetk tagasi päikesekiir või armukadeda naise käsi.
Teine roos oli helesinine, nagu on kõige hele-helesinisem naine. Te ju teate, neiukesed-pääsukesed, et kõige hele-helesinisemad naised on blondid.
Ja kolmas roos oli – aga seda ütlen ma teile alles siis, kui me koseni oleme jõudnud.”
“Neiukesed-roosikesed! Te ju peate, te olete lihtsalt kohustatud seda koske nägema. Te ju nägite filmi “Vertikaal” Võssotski lauludega? Pääsukesed, see tehti ju siinkandis, sellesama kose juures!”
“Neiukesed-lillekesed, missugune kosk! Jumal, missugune kosk!
Aga see kolmas roos oli helepunane nagu hõõguv armastus, nagu neiukeste-roosikeste huuled. Ja ega mu kannatused sellega veel lõppenud. Mul tuli valida üks kolmest – helekollane armukadedus, helesinine blondiin või tulipunaste huultega hõõguv armastus. Jah, selliseid unenägusid näevad vaid väljavalitud.”
“Neiukesed-kullakesed, ma kutsun oma sõbra. Ma palusin teda joonistada mägesid ja ingleid, aga teis, neiukesed-pääsukesed, on mõlemad koos!”
Minu tekst, 1974.
No comments:
Post a Comment