Üks vana naine kukkus koduköögis ja tegi seljale viga. Luud-kondid jäid õnneks terveks, aga õues kõndijat temast enam pole. Hea, et toaski tugede abil liikuda kannatab.
Ta saab tänavu üheksakümneseks ja on 63 aastat elanud Austraalias, kus praegu sügisilmad. Eestis pole ta nende aastate jooksul käinud, aga mõned kohad on lapse- ja noorpõlvest meeles. Nii meeles, et kurb on teada, et jalad teda enam kunagi sünnimaale ei kanna...
Vana tuttav kirjutas ootamatult. Ta peab pensionipõlve, kasvatab lapselapsi ja viinamarju. Naudib loodust. Temalgi on Eesti meeles. Kunagi sai siin oldud ehitusmalevas.
Nüüd luges ta Kaplinski raamatut "Seesama jõgi", mis hiljuti ungari keeles ilmus. On vanu tuttavaid otsinud, avastas EÜE veebilehekülje, Palju on meelde tulnud. Ta ju teab, kuidas loksuvad lained Kabli rannas...
Paar päeva tagasi käis krõks. Ühel hetkel mõistis kogu mu olemus, et kevad on üsna siinsamas, täiesti olemas.
Aga kummalisel kombel pole minus veel igakevadist kärsitut ootust kuhugi kippuda, teele minna - seda rändlinnu hoogu. Hoopis vastupidi: tahaks rahulikult olla ja nautida valgust.
Talvest kevadesse ülemineku hetked. Nii ongi...
Ja head soovid kõigile neile, kes pärast vaikset nädalat rõõmupidu ootavad või lihtsalt munade värvimist...
No comments:
Post a Comment