Postkaardivalikus, millega Eesti rahvustoite 1973. a vene keeles tohutus tiraažis tutvustati, on ühtekokku 15 kaarti. Kuus neist on eelmistes postitustes näha olnud. Päris kõiki ma siia ei pane, loetlen vaid. Kui keegi mõne loetelus oleva roa retsepti teada tahab, siis saab seda küsida kommentaaride kaudu.
Niisiis:
7. Verivorst. Ahvatleva olekuga, lisanditeks praetud sealiha ja ahjukartulid.
8. Kruubipuder koorevõi ja piimaga.
9. Leivapudi hapupiimaga. Vene keeles on selle pudi või külmsupi nimeks "tjurja", mis kõla poolest võis ettekandjaid või kelnereid (ma ei mäleta, kummad Vanas Toomas olid) selle mitte just tavapärase restoranitoidu tellimisel naerma ajada. Postkaardil suures kausis, puulusikad kõrval.
10. Järjest magusamaks läheb - tort "Karikakar". Rohkete magusate karikakraõitega kaunistatud tort väga uhke väljanägemisega. Niisugune ersats-rahvustoit. Ei usu, et meie esivanemad noid torte pidupäevalgi sõid, pigem võis see mõnda sakstelauda kaunistada või on tublide kondiitrite nutikas omalooming. Retsepti on täis terve postkaardi tagakülg.
11. Vahukoor rukkileivaga.Tundub väga kalorirohkena, aga ka kutsuvana.
12. Vastlakuklid. Tavapärased.
13. Minikoogid, mille kohta öeldakse kaardi tagaküljel, et kodustes tingimustes on selle koogiassortii valmistamine väga raske. Tänapäeval öeldakse niisuguste piltide kohta, et "pilt on illustreeriva iseloomuga" - nimelt on kaardi taha kirjutatud, et minikoogid on postkaardile talletatud selleks, et perenaistele näidata Eesti kondiitrite meisterlikku kunsti. Postkaart ise on väljapeetult rahvuslikus stiilis meie kuulsate puunukukestega. Panen selle siiagi.
14. Piparkoogid. Täpne tõlge oleks küll "Küpsis "Piparkook"".
15. Ja tänase postituse avapilt - kokteil "Vana Toomas". Niikuinii küsitakse kohe, millest see kokteil on. Mis siis ikka: liköör "Vana Tallinn" - 50 g, punase sõstra mahl - 75 g, kirsikompott - 25 g.
Kulinaarsete hõrgutistega siinkohal lõpetan. Kui keegi neist kolmest postitusest mõne jõululauaidee sai, on tore. Kui kellelgi nende roogadega seoses midagi kommentaaridesse kirja panna on, siis on ka tore.
Ma polnud sellest kokteilist kuulnudki. Tegelikult ei kujuta ette mis maitse sellel võis olla. Sõstramahl ja kirsikompott ja siis veel see magus ja kange kleebekas. Olin siis ilmselt veel liiga noor, et ma ei tea sellest midagi. Mina mäletan ainukesena Vana Tallinnat šampusega. See oli minu esimene ja ainuke, mida proovisin.Põnev ikkagi. Millegipärast tundus siis Vana Tallinnal hoopis teine maitse, kui praegu.
ReplyDeleteVõib-olla juurdelisatud sidrunilõik, kompoti sees 4-6 kirsimarja ja kohustuslik jääkuubik olid maitseleevenduseks. Õpetuses on ka rõhutatud, et kõrvale tuleb hammustada praetud mandleid.
ReplyDeleteMulle pole tegelikult "Vana Tallinn" mitte kunagi maitsenud.
E-posti kaudu paluti, et kirjutaksin täpsemini selles postituses mainitud leivapudist, kas ikka on tavaline.
ReplyDeleteÕpetus postkaardi tagant: hapupiim - 250 g, rukkileib - 50 g, suhkur - 10 g, kaneel. Leivatükikesed puistada värskesse hapupiima, osa neist segada hapupiimaga, krõbedam osa raputada niisama kogu kausitäie peale, siis tuleb pudi maitsvam. Lisada suhkur ja kaneel.
Tänapäeval olen seda lihtsat magussööki teinud mõne jogurtiga, praegune hapupiim ei tundu mulle nii hüvana, kui lapsepõlveaegne.
Ciao Linda,
ReplyDeletevàga toredad need meenutused :) Ega juhuslikult ei màleta ka kui palju maksis keskmiselt ùks praad restoranis? Ja nàiteks kokteil? Abikaasa kùsis, aga mitte ei tule enam meelde...
Cari saluti!
Kristel, ega minagi täpselt mäleta. Tudengina sain 35-45 rbl stippi kuus, sellega sai rahulikult kohvikutes ja restoranides käidud. Väga hea praad, kiievi kotletid või karbonaad vms oli alla rubla. Hiljem rahakurss muutus, sellest perioodist ei mäleta ma suurt midagi. Mälu värskendamiseks võiksid vaadata rohkeid kommentaare selleteemalise teksti juures Delfis (seal on neid mitut masti, umbkaudu 160 kommentaari, millest paljud meenutavad konkreetsemalt ka hindasid):
ReplyDeletehttp://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/meenuta-millisena-maletad-noukaaegseid-restorane.d?id=61212500